Jõulud õhus, NOT...

Hääd jõulu soovida vist on juba hilja, seega hääd vana lõppu :). Ma Sõitsin just mööda mingist suvalisest külast, mis oli rohkem jõulutuledes kui Elva või Karksi Nuia tavaliselt on, üks kuusepuu kujuline elektriküünal ajas teist tee ääres taga ja paar jõululapse sünnihetke kompositsiooni viskas kah vahele. Tundub, et Vietnami kristlastel (keda on niipalju kui ma mäletan alla 10% rahvastikust) tundub siinkandis mingi pesa olevat, meenub, et juba Portugali missionärid panid lõuna Vietnamis hullu, enne kui Prantslased saabusid, kelle jaoks siinne kant aasia valduste põhitungipunktiks oli. Liigun ma nimelt ülimugavas nari laadsete 2 kordsete lamamisasemetega magamisbussis milliseid euroopas au kohata olnud pole (aga lõuna ameerikas on popid) Saigonist (ametlik nimi on Ho Chi Minh city, aga kedagi teda väga nii nimetamas kohapeal küll ei kuulnud) Mui Ne suunas, mis on pisemat sorti linn rannikul vähe Saigonist põhja poole. Elu on hetkel tsill.

Päris sama ei saa aga öelda päris jõululaupäeva ja pühade kohta, kus tuli ette ebameeldivusi, pehmelt öeldes. Aus plaan nimelt oli, et Jaana läheb jõululaupäeva pärastlõunal lennuki peale ja alustab otsast tagasiteed, väikeste tsillimis või siis shoppamis peatustega Bangkokis jõulaupäeval ja Istanbulis päevake 1.sel jõulupühal ja jõuab 2. jõulupühaks ilusti Eestimaale. Kõik läks suht plaanipäraselt, kuni peaaegu viimase hetkeni, bussijaamani kust ta lennujaama bussi peale astuma pidi oli veel ca 200m, kui 5 sekundiga muutus kõik. Saigon, nagu iga maailma suurlinn, kätkeb endas muuhulgas ka korralikumat kontsentratsiooni kurikaelu kui suvalise külavahel ringi tiksub. Neist 2 tükki (raudselt kristlased, kellel oli vaja jõulukingituste jaoks pappi) olid otsustanud, et parim viis jõululaupäeva veeta on mootorratta seljas rikastelt valgetelt ameeriklastelt (sest teistsuguseid ju pole olemas :)) kotte röövida, kättemaksuks kõigi mineviku sigaduste eest mis Vietnami rahva kallal korda saadetud, või noh, siis lihtsalt selleks, et narkot osta. Igatahes, juhtusid asjad nii, et hakkasime meie rahulikult sebra juures üle tee minema, kes kunagi aasia suurlinnas suvalises kohas teed on ületanud, siis sebra peal käib see siin samamoodi, hakkad vaikselt kõndima ja katsud ettearvamatuid liigutusi mitte teha, siis pool liiklusvoogu möödub sinu eest japool tagant. Minul seljas Jaana suur seljakott, Jaanal minu väike seljakott ja eespool käekott. Tee oli mitme realine mõlemas suunas väikse piirdega keskelt, linna kohta kus on 10 miljonit elanikku ja 5 miljonit mootorratast oli liikluses parjasti suhteliselt rahulik moment, kuskil taamal oli arvatavsti punane tuli. Meie eest keeras kõrvaltänavalt peateele üks mootorratas, kahe kutiga ja hunniku kofreeritud papiga, mis on suht tavaline taks siinkandis, hakkasime jõudma tee keskele ohutusribani, Jaana oli must sammu või pool eespool ja vasakul, kust poolt ka ratas lähenes. Ainus põhjus, miks ma seda ratast vähe varem märkasin oli see, et ta võttis keerates kergelt vibama (tagantjärgi tark olles valis trajektoori), ma vaatsain korra muud liiklust ja järgmine asi, mis ma kuulsin oli Jaana karjatus ning nägin oli see, kuidas minust umbes meeter eespool käekoti rihm parasjagu pikaks venis, mootorrattal istuva kuti ja Jaana vahel, käekott mootorrattal tagistuva kutil näpus. Tagantjärgi mõtlen, et kiirema tegutsemise korral äkki oleks jõudnud mootorratta ümber lükata, aga ta sinder oli suht täpselt käeulatusest väljas ja suur seljakott seljas pole kõige väledam kah. 10 sekundit hiljem tegelesime juba taksosse ronimisega, (üks taksojuht tegi kohe vastassuunast juhtuvat nähes U pöörde), aga 200m hiljem esimesel ristmikul punase taha jäädes oli selge, et neid tüüpe ei püüa, mitte et taksoga mootorratta vastu muidu väga reaalseid shansse oleks olnud. Ajastus sellise käekoti snätsi osas oli muidugi maailma halvim või siis parim, oleneb kelle mätta otsast vaadata. Esiteks üldiselt Jaana üldse ei kasutanudkäekotti, sest ma olin reisi alguses ära seletanud, et see on igast kurikaeltele ilmselge ja lihtne sihtmärk. Teiseks ei sisaldanud see muidu ka ever never passi ja telefoni, mis olid üldiselt minu käes hoiul ega kõiki ta pangakaarte. Aga kuna oli laialiminek ja kojusõit, siis need asjad paraku nii pakitud olid. Loll juhus ja asjaolude kokkulangemine, ikka juhtub, kuigi tegelt oli teada, et Saigonis sellist sporti harrastatakse. Muuhulgas oli olnud ka alguses plaan minna lennujaama taksoga, siis püüda lennujaama, bussi teisest kohast ja see, et me seal üle tee hakkasime minema oli kah spontaanne otsus käigult, ning 100m varem tegelt oli see plaan juba olnud ja siis sai ümber mõeldud. Hommikul olin kusjuures muuhulgas ka küsinud, et kas käekotiga linnapeale minekon hea plaan. Aga noh, tagantjärgi tarkus on täppisteadus, hoitagu oma asjadel väga hoolega silm peal suurlinnades ning ärgu tänavatele miskit liigset kaasa tassitagu. Aga kui nüüd targutamiselt seikluste juurde tagasi pöörduda, siis loomulikult oli järgmine asi, mis peale valgusfoori kus pätid silmist kadusid tehtud sai, olitaksojuhile öeldud, et lähme politseisse. Paari minuti pärast olimegi politseijaoskonna ukse taga ja mõtlesime et teeme avalduse, sest esmane mure oli see, et selleks, et passi asendusdokumenti saada, on vaja alustuseks politseiraportit, et ta varastatud on, kuigi lootust sama päeva Bangkoki lennule jõuda enam väga ilma passita ei olnud selgelt, järgmise päeva lendu Bangkokist edasi veel maha kandma ei hakanud. Plaan oli aus, aga kaks minutit peale sinna politseijaoskonda jõudmist tulime juba uksest tagurpidi välja uuepolitseijaoskonna aadressiga, sest see polnud loomulikult nende piirkond, kus asi juhtus (ma kaardi pealt näitasin, ingliskeelt mõistis üks mees, vähekene). Otsisime siis takso ja olime 5 minutipärast uue politseijaoskonna ukse taga, olles tee peal teinud ka kõned pangakaartide sulgemiseks. Seal läks natuke aega, et tuvastada keegi, kes natukenegi inkat tönkab ja voila, nagu halvas krimikomöödias arvasid ka nemad, et see pole nende jaoskonna jurisdiktsioon :). Vaatamata asjaoludele kiskus asi kergelt koomiliseks ja kui ma siis neile muiates seletasin, et see on meil juba teine politseijaoskond, siis taipasid nad ka ise, et see pole just hea kuvand mida nad loovad. Seega otsustati meile järgmisse politseijaoskonda autoga küüti pakkuda. Mõeldud mõeldud, istusime siis autosse, aga näet, seda ei saanud käima :). Kolisime siis mootorratastele ümber ja sõitsime sündmuskohta, väikse 100m edasitagasisõiduga õnnestus täpne koht tuvastada, mispeale mehed nentisid, et kuigi piiri lähedal, pole ikka nende piirkond :). Nii viidi meid kolmandasse jaoskaonda, mis saatuse iroonia tahtel oli meie hotellist 10m kaugusel. Huumor. Igatahes, kui eelnevates jaoskondades oli mingitki entusiasmi meie juhtumi vastu üles näidatud, siis tülpinuma näoga ametnikku kui meil seal asja menetlema pandud pole ma varem trehvanud, ja no ma olen igast ametnikke eri riikides vahest ikka trehvanud... Näost paistis kogu põlgus maailma, rumalate valgete turistide, ja selle vastu, et siukse jamaga tegelda vaja on. Loomulikult ei osanud või tahtnud ta ka inglise keelt töngata, tõlgiks sai sebitud siis hotelli admin. Jaana sai siis veelühe tiiru sündmuskohale tehtud, minu kui tunnistaja arvamus ei huvitanud kedagi ja ma sain muid asju toimetada. Mootorratta numbrit me polnud meeldejätta suutnud (kui see üldse näha oli selle papi virna vahelt mis seal peal oli), fakti et röövimine toimus kinnitas kohapeal tee ääres asuvas remonditöökojas töötav töömees ära. Igatahes, mul oli siis sel ajal kui politsei oma tööd tegi, kuldne juhus hotellis wifisse ronida ja oma telefoni arvet kasvatada (suisa 200+ EUR-ini nagu välja tuli olid kõned 5 EURi minut, peaks õnneks kindlustuse alla minema), helistades alustuseks välisminni, lennufirmadesse jne. Netist selgus, et Saigon on sisuliselt ainus koht Vietnami, Kambodža ja Laose peale, kus on olemas Eesti aukonsul ning välisminniga abiliin teadis rääkida ka, et ta saab ajutise reisidokumendi väljastada. Arvestades seda, et oli 24. detsember kolmapäev ja alternatiiv oleks olnud asja ajama hakata mõne euroopa liidu riigi saatkonnaga, siis ükski neist poleks uksi avanud enne esmaspäeva, 29.ndat, tundus kohaliku aukonsuli olemasolu, kes jõule ei pea täieliku boonusena. Aga seeoli ka ainus hea uudis, kätte me teda tol õhtul ei saanud, politsei võttis kah aega hommikul 10-ni paberimäärimiseks (sisuliselt pandi selle ajaga Jaana täidetud raportile tempel ja tehti sellest koopia ;)). Lennufirmadega asja ajamine kah just tuju ei tõstnud, Jetstaris selgus, et selle pileti muutmiseks pole enam varianti, sest check in käib, mis oli tegelt loogiline. Turkish Airlinesi kõne oli muidugi eraldi tipptase, 18 minutiga (90 EUR-i) sain ma teada, et keegi ei oska mu kõnet õigesse kohta suunata ja et need kes sellega tegelema lõpuks pidid ei oska inglise keelt eriti. Suure purssimise peale selgus, et selliseid muudatusi piletile teha, et lend hakkaks Saigonist (ajutise reisidokumendiga ei tulnud ühestki lennujaamast väljumine enam kõne alla) ei saa telefoni või neti teel, vaid ainult kohalikus kontoris, kuni 3 tundi enne lendu. Kohalik kontor pidi õnneks Saigonis olemas olema ja asuma lennujaamas ja olema avatud 8-17-ni, kell oli 17, lend oli homme kell 11.15 algusega bangkokist. Tegime omad järeldused ja olime hommikul kell 7.35 lennujaamas, et 8-st kindlalt saaks muudatusi teha. Aga otse loomulikult selgus, et lennujaamas on Turkishi esindaja ainult siis, kui lennatakse, ehk õhtul 18-21 :), kontor aga on hoopis linnas, 500m meie hotellist... Noh, padavai taksosse ja linnakontorisse siis. Kell 8.18 astusime sinna kontorisse sisse ja saime enda üllatuseks vägagi hea teeninduse osaliseks ning lennupiletid esmaspäeva õhtuks ja algusega Saigonist (aga lõpuga endiselt Riias) muudetud väikse lisapapi eest. Asjad hakkasid vaikselt sujuma, Turkishi kontorist 100m kaugusel oli ka Eesti aukonsuli kontor (mees oli mingi asutuse mis seal paiknes CFO), mis muuhulgas sisaldas ka riiuli täit eesti alksi Viru Valge ja Vana Tallinnaga eesotsas ja nurgas seisvat Kissi siidrikasti. Mees oli muhe ja arukas, ning kuna õnneks oli alles Jaana passist ka üks koopia, siis oli kuidagimoodi võimalik isikut tuvastada ning mees sai lubada, et niikui politsei raporti saab, teeb 15 minutiga ajutise reisidokumendi ära. Noh, tunni pärast olime tagasi raportiga, vaja oli veel paar pilti ja dokument oli olemas.

Nüüd oli vaja Vietnami võimudega viisa asjad ära uuendada. See juba algas paljulubavalt, kui esimese 20 minutiga õnnestus lõpuks aru saada (vaatamata vietnamikeelsele kirjale aukonsulilt), milline taotlus selleks täita tuleks. Taotluse vorme jagav meesaga oli siestale läinud, proovige pooleteise tunnipärast uuesti :). Noh, proovisime uuesti. Täitsime vormi. Ja saime peale poolt tundi ootamist teada, et mees oli unustanud meile ühes vormiga järjekorra numbri väljastada :). Noh, saime numbri, trügisime vähe hiinlaste vahel (kes alati igas suvalises sabas jubedalt ette trügivad) ja saime vormi esitatudühes piltidega. Siis mängiti meile juba politseist tuttavat tulge homme (õhtupoole) tagasi kaarti. Noh, mis seals ikka. Järgmine päev tunnike jebimist ja 45 taala hiljem saime ka viisa uuesti kinnitatud (reede õhtu kell 4.30). Väike külaskäik Tukishisse jälle ja 50 EUR.i ja lennupiletid said algusega Pühapäevaks ja Riia asemel lõpuga Tallinnasse, lihtsalt igaks juhuks, et läti piirivalve jebima ei hakkaks, kuna välisminnist arvati, et Riiaga ei tohiks kah väga probleemi olla, aga kindel ei saa päris olla ajutise dokumendiga. Ühesõnaga, natuke närvikulu ja 48 tundi hiljem olid dokustaadid korras ja lennud olemas, sai jälle rahulikumalt asju võtta.

Jõulud muidugi päris raisku ei läinud, jõulusöömaaeg jõululaupäeval oli täiega lahe :). Saime teada, mismoodi siinmail valgeid jõule tehakse. Kui Eestis on traditsiooniline lume värk, lõuna-ameerikas kutsutakse vahel valgeteks jõuludeks jõulu aegu koka triipude tegemist, siis Saigonis müüdi suures koguses vahu aerosoole. Me sattusime mingisse sellisesse baari/söögikohta, kus suht rahvusvaheline seltskond kliente ja kohalikud teenindajad omavahel korraliku vahusõja maha pidasid, warmduscher oli selle kõrval poisike. Ja loomulikult, nii kui otsa sai lasemoon oli tänavalt müügimees platsis kes aerosoolidega varustas :). Lisaks trehvasime seal kohvikus seda sama eesti kutti Antit, keda juba Ha Tienis näinud olime.

Saigonis asja rahulikult võtmise tähe all sai tehtud väiksed (sõja)muuseumi külastused ja käidud ka ühes korralikus tursitiatraktsiooni nimega Chu Chi tunnelid kaemas. Viet Congi (või täpsemalt NLA-national liberation front nagu nad end ise kutsusid) poolt varjumiseks maa alla kolimine oli suht tähelepanuväärne. Emotsioon kogu sellest asjast oli kokkuvõttes muidugi see, et sõda on kole asi, vaata kust poolt tahad, aga kui keemiarelvi kasutada siis on see veel eriti kole. Suhteliselt jõhker oli vaadata pilte keemiaga hävitatud metsadest, pisikesest poisist kes seal kunagi paljajalu käis ja siis samast kutist 30 aastat hiljem, kui ta oli kõik maailma organipuudulikkused ja halvatused tüsistusena saanud. Invaliide trehvab siin omajagu (aga mitte massiliselt), üks asi on maamiinid, aga teine asi on sünnitraumad tingituna ameeriklaste poolt sõjas kasutatud kemikaalidest. Mõni sulandub ühiskonda ilusti – näiteks Jaanast passipilte treinud fotograafil oli trauma, kus üks käsi ja näo pool olid väärarenguga, mõni ei sulandu kuidagi. Karm pilt igal juhul. tänapäeval vist nii hullu selliste relvadega ei panda (ameeriklased viskasid ainuüksi Chu Chi piirkonda mis on suht pisike maakond 900 miljonit liitrit „Agent Orange’t“ taimkatte hävitamiseks ja vaenlase päevavalgele toomiseks).

Enne Saigoni sai keskendutud Mekongi võludele, Chau Doci nimelises linnas tegime väikse peatuse ja käisime jõe peal paaditiirudel, alustuseks sattusime õhtul kui saabusime mööda kallast patrullides mingisse jõel ulpivasse restosse, mis müüs ka mingit jõetuuri, hind oli soodne ja polnud promenaadil muid muid paadipakkumisi trehvanud, seega mõtsime et miks mitte. Noh, ütleme nii, et saime teada, kuidas osad paketituristid deltat avastavad. Poolteist tundi oli see naljakas, aga niimoodi pikemalt reisida küll ei tahaks :). Laev oli selline moodne jõereisikas, kitsas ühe pontooniga, kiire. Aga paadisõitu oli 15 minutit, nii et see oli teisejärguline. Sihtkohaks olid kalafarm ja Chomide (Vietnami iidsemad asukad kui Vietnamlased, hindu kultuurist pärit, päris lõunas täna enamasti moslemid) küla. Kalafarm oli veel nagu ta oli 25 valge inimesega koos kaeda, kes ümber ühe kaladetoitmisaugu pilti tegid, aga Chomide küla oli juba tragikoomika. Sisuliselt oli tegu täitsa tavalise küla (Eesti mõistes pigem aleviku) kogukonnaga, mille põhiline vaatamisväärsus olid 25 valget (ja kollast) suurte fotokatega turisti, kes vaatasid, kuidas inimesed hommikust sõid ja nägu pesid. Loomulikult oli sees ka peatus käsitööpoes kus sai shopata :). Õige piinlikuks läks aga siis, kui giid kes kolm päeva deltas sellele rahvale showd oli teinud hüvasti jätma asus lennult laulu leiutades, sest enamus grupist liikus selle paadiga jõge pidi Kambodžasse (peale seda kui meid oli linna tagasi visatud). Huvitav oli, igatahes :). Nii me siis jalutasime nõutult hotelli poole läbi turu, teadmata kas nutta või naerda selle kogemuse peale, kui ligi astus mingi mees kes inglisekeelt küll sõnagi ei vallanud, aga märkide järgi enam vähem arusaadavaks tegi, et tulgu me vaadaku, tal on paat. Vaat kus üllatus ma mõtsin, paat ja puha :P, aga no vaatasime siis, sest tegelt oli tahtmine vähe vaadata jõepealt kah,kuidas elu käib. Noh, mees küsis raha suht vähe, tingisin natuke vähemaks ja tegime veel väiksed tiirud. Järeldus oli, et elatakse üldiselt vaeselt, aga SAT TV  pann ja LCD telekas on igas jõe peale vaiadest ehitatud lobudikus enamasti ikkagi olemas. 

Kontrastid, kontrastid. Elu jõel oli ja paadimehi oli noori ning vanu, mehi ja naisi, paate samuti igas mõõdus. Kalafarme jõe peal oli kah sitaks (giid rääkis tuhandestseal kandis), see kalafarmi värk nägi seal välja nii (Ha Tieni kandis oli vähe teisiti), et jõe peal oli vaiadelvarjualune, mille ümber vee all jões oli võrk, võrgu sees kalad üli tihedalt (25m*10m, sügavus vast 7-8m sisaldas kalu 900 tonni). Ja sealt varjualt siis nuumati neid, natuke alla aasta enne kui välja kühveldati.

Järgmises linnas Can Thos tegime vähe suuremad jõe tiirud, ehk kobisime enne päikesetõusu 5.30 juba üles, et näha kuidas kohalikud jõel turgu peavad. Ja piki paari pisemat harujõge metsa ja külade vahel ringi tsillida. Kuigi paadis olime me kahekesi, siis paate turistidega oli neil turgudel nagu putru, aga noh, kohalikke kes kaupa müüsid ja ostsid oli veel rohkem. Omamoodi huvitav oli see ujuva turu värk igal juhul, kuigi olen kunagi ammu ka Bangkokis seda näinud ning ega ta palju erinenud.

Nii, aga nüüd ma saabusin omadega Mui Ne-sse ja tuleb kohe bussilt maha ronida, jube kuurort tundub siin see värk, ja esimese asjana jäi silma, et pooled sildid on venekeelsed (või vene tõlkega), ala Dima Tours ja Viktorija ekskursii. 

Eks homme paistab kuidas asjad on, täna kell juba palju, tuleb lihtsalt mingi voodi endale sebida kuskil.

Noh, hommeon käes ja paistiski, rentisin mootorratta ja tegin mõned tiirud, sõin ka maailmaparimaid grillitud merekarpe juustuga :). See liivaluidete värk on siin kohati hingematvalt ilus, venelasi on täpelt niipalju kui paistab pildilt, menüüd on venekeelsed, ingliskeelse ja vietnamikeelse tõlkega enamustes kohtades.. Ei tundu küll, et mingi hull kriis oleks neil veel. Leidsin ka kohaliku surfarite paradiisi - täna oli ilma kah, mingi siuke 15 meetrit sekundis, nautijaid oli palju. Suht tavaline kuurort on, aga tundub, et jään uue aastani siia, sest ma arvan uue aasta pidu saab siin korralik olema.

Esimesed sammud Vietnamis

Nüüd oleme kaks päevakest Vietnami äärealadel Mekongi deltas veetnud ja veedame paar veel enne kui Ho Chi Minhist Jaana tagasiteed alustab ja mina vaikselt põhja poole edasi tripin Vietnamit pidi. Algas asi juba suht huvitavalt, kui trehvasime piiril kõige rohkem täispakitud mootorratast mida ma eales trehvanud olen (vist, sest ikka igast kaupa on mootorrattal nähtud). Kahjuks on raske öelda, kas auhind kuulub selle eest Vietnamile või Kambodžale :), pakun viimast, sest mootorratta suund oli sinna poole. Igatahes, kas te läheks maale vanaema juurde nii pakitud mootorrattaga?

Teine irooniline episood oli see, et ületasime piiri parasjagu ning täitsime ära meditsiinivormi, kus andsime pühaliku tõotuse, et oleme terved ja tublid, läksime paarkümmend meetrit edasi passikontrolli, kui üks meist, nimesid nimetamata, oli sunnitud kiirelt tulnud, kiirelt läinud, kõhugripi tõttu vetsu oksendama jooksma :). Õnneks oli WC uks passikontrollist ainult 3 m kaugusel. Vietnami piiril oli isegi mingit sorti Ebola jut üleval, kuigi isegi seljakotiläbivalgustamismasin polnud töös ja mingit kontrolli ei teostatud ka muus osas. Just siis, kui vaatsin, et saame passid tagasi küsis härra piirivalvur ka kahte taala altkäemaksu, mis tal saamata jäi ning midagi ei muutunud. Üllatas mind see seetõttu, et härral olid täitsa viisakad pagunid, kapten või midagi analoogset Vietnami süsteemis, nemad tavaliselt niimoodi (selliste summadega vähemalt) ei jända. Peale mõningast keerukat tingimist kahe ainsa silmapiiril paistnud mootorratturiga saime mitte just liiga odava küüdi 5 kilda kaugusel asuvasse Ha Tien'i. Ha Tieni atmosfäär oli tsill, elasime just turu vastas (esimesel pildil, taamal, 10 taala), lõbustasime end ühe linna välismaalasest püsielaniku baaris, kohalikes toidukohtades ning rentisime päevaks mootorratta, et ümbruskonnas ringi vaadata. Ümbruskond oli priima, kalafarmidest ja idüllilistest riisipõldudest kuni dramaatiliste lubjakivi formatsioonide ning randadeni ja lubjakivimägedes olevate koobaste ning neisse ehitatud templiteni. Väga tsill mootorratturi päev oli, väiksed päiksepõletused välja jätta. Fotoreportaaž sellest on nähtav allpool.

P.S: SEE EI OLE HAAKRIST ;)

Kihvt oli ka näha Vietnami kalurite armaadasid, kes Ha Tienis ja lähikonna külades pesitsesid,  kuigi väikse hirmuga, kuidas nad loodusele mõjuvad, kuigi massiline kalakasvatus vast tasakaalustab asja väheke siis neid va kalalaevu oli ikka jube palju. See, kuidas kalade külmas hoidmiseks jääd laeva transati oli muidugi eriti lahe :) (vaata videot):

Teine lahe avastus oli, kuidas katkist mootorratast pukseeritakse :). Lihtne ja geniaalne...

Oma hämmastuseks saime tagasi linna pöördudes teada, et sinna oli saabunud veel üks eestlane - uskumatu lugu, arvestades, et inglasest baariomanik Andy, kes ma usun trehvab 70-80% linna väisavatest kahvanägudest, ei mäletanud, et ta enne meid üldse seal eestlasi oleks trehvanud - ja nüüd järsku kohe kolm tükki ja kaks reisiseltskonda. Tegime igatahes Antiga mõned õlled ja ühed kohalikud kalaroad, oli täitsa sümpaatne ja elurõõmus tüüp, kes natuke üle kuu oli Vietnamis trippind. Selgus (nagu ikka) et mailm on väike ja tal on Noblessneris väike purjepaat ning arvatavasti oleme Tallinna lahel üksteist näinud :).

Täna hommikul aga pühkisime Ha Tien'i tolmu jalgelt ja võtsime bussi Chau Doci (kus ma hetkel hotellis (8,5 taala tuba) seda lugu ka kirjutan), piletite ostmine mingist valgetele teenuseid pakkuvast hiinlaste võõrastemajast (Hao Mai või midagi sellist), oli selgelt viga, mis maksis paar lisataala, sest sisuliselt seisnes otsebussiteenus bussijaama bussile viimises. Kuigi nalja sai selle käigus kah omajagu, sest sinna saabus mingi suurem grupp ülimalt pretensioonikaid valgeid turiste Phu Quoq saarelt, kes olid teel Kambodžasse. Põhi draama seisnes selles, et neile oli lubatud (või vähemalt osadele neist), et nad saavad sujuvalt kohe piirile ja Kampoti, kuigi tegelikkuses oli mingi buss või minivan seda teed alles kolme tunni pärast minemas. Lisaks muidugi tekkis iga väikse piiriületuse protseduuriga seoses järjest väikseid lisatasusid. Igatahes, miks ma selle jutuks tõin - kui kellegil on plaanis Ha Tieni juures piiriületus ükskõikmis suunal, siis piiriületuse protseduure kindlasti, aga pigem ka logistikat tasub teha iseseisvalt. Ha Tienist piirile on 5 kilti, see mootoratta sõit ei maksa üle 1-2 taala. Busse, mis piiri ületaks on nagunii minimaalselt, tavaline auto niisama lihtsalt üle ei saa. Kambodža viisa saab piirilt, vaja on pilti või kahte ja võibolla passikoopiat, Vietnami viisa peab hetke seisuga olema ette olemas, kui asja teistpidi teha. Väiksest piiriasulast Kambodža poolel esimesse suuremasse linna Kampoti on ca 40-50 kilti ja tee suht hea, enne seda poolel teel on olemas veel ka väiksem linnake ja kunagine Kambodža rikkurite (enne kui rikkad tapeti või põgenesid Khmer Rouge režiimi ajal) meeliskuurort nimega Kep. Mõlemasse on võimalik sebida piiriasulast nii mootoratta sõitu kui ka hea õnne korral jagatud taksot, ca 5 taala nägu, oleneb kuhu ja kuidas läbi rääkida.