Massa reisipa''evik: 2010

esmaspäev, 27. detsember 2010

Jaa

Tsiteerides klassikuid, siis, mida rohkem reisida, seda rohkem tundub, et pole kuhugi jõudnud...

Profile

Cities

Get your own widget

GeckoGo

teisipäev, 21. detsember 2010

Kaisin siis mina Barca mangu vaatamas - ja kuradi sindrid tegid 0:0 viigi. Teist korda kain valismaal mangu vaatamas, teist korda 0:0 (eelmine oli austraalia vs argentiina mang kunagi). Peaks hakkama Eesti koondise valismangudel kaima :). Voimalusi poistel oli, korra suluseisust ka pall varavas kais, palli hoiti oma 70%, aga no varavaid ei olnud. Messi kes pingil alguses oli toodi teise poolaja alguses mangu paastma, aga abi ei midagi. Bilbao Athletic muidugi tuntud vintske baskide sats kah. Fiiling muidugi oli kova, istusin eri poolaegadel vahe eri kohtades (stata polnud valja muudud, oli vast nii 50-60 tuhat inimest oli vast kohapeal, mahutab 100). Esimene poolaeg olin mingi 5 meetri kaugusel nurgalipust (Xavi ja Iniesta nagin looki andmas ara), kus mu tegelik koht oli, umber olid vahe nokastanud ja suudimatult statal kanepit tombav fannide seltskond, kes suht stabiilselt laulis. Ule poolte lauludest puudutasid espanyoli ja nendes oli hulgaliselt kuulda ka roppe sonu, ulistuslaulud Barca kohta olid suht lihtsakoelised. Teine poolaeg kahtlustasin oigustatult, et sellel poolel mangu eriti ei toimu ja kolisin. Umbes teisele poole karistusala joonele, umbes 15-sse ritta. Siin oli uldine ulevaade veits parem soodumangust ning seltskonnaks olid vahe nooremad ja haritumad fannid, oli ka athleticu fanne, kisa oli kova ja laule vahem kuid mitte nii lihtsakoelised, et Espanyol ime t...

Teel mangule, kui metroo oli tais kohtasin ka harraseid taskuvargaid. Ettenagelik laps nagu ma olen, olin ma oma asjad suhteliselt hasti taskutesse paigutanud ja taipasin onneks ka peris kiirelt ara mis mang kaib: Ostsin mingist automaadist muntide eest vett jaamas kui rong tuli. Poisid pidasid mul silma peal, et kust taskust raha votsin. Rong oli loomulikult mangule minevat rahvast tais ja ma jain valima millisest uksest ma lahen. Olin viimane kes peale astus ja jarsku hops, lendas tagant veel kolm tuupi mulle selga. Trugisin siis instinktiivselt edasi kui mote sinna maale randas, et kuradi kahtlane, kuidas need tuubid ei kuskilt ilmusid. Selleks hetkeks siis kaks venda olid ukse juurde pidama jaanud ja uks oli mu korval, seistes otseloomulikult selle kulje peal kust taskust raha olin votnud. Tegin siis veel kiire sammu vasakule ja nagin et tasku trukid olid lahti. Kadunud midagi ei olnud, olin ettenagelikult sinna ainult 10 EUR-i ja munte nagunii pannud teades et rahvarohkesse kohta lahen ja muu varanduse vahe kindlamatesse kohtadesse paigaldanud. Tuup oli suhtselt suudimatu, nagi ilusti et ma nagin mis seis on, samas nagi et kui midagi napata ei onnestu, siis on vahemalt voimalik kuni jargmise peatuseni mil nad koik kolmekesi maha ronisid, end voimalik vahemalt professionaalselt harida. Nii ta siis tegeles ulejaanud peatuse vahe sellega, et uuris ja puuris silmadega mu erinevaid taskuid ning kaardistas kus miski asuda voiks... Loo moraal on see, et kui te rahakotti kasutate ja hispaanias voi kuskil metroosse satute, siis on see kergesti minev kraam ja tuleb hasti paigutada. Ma reisides rahakotti kui sellist ei kasuta, ning munad hoian erinevates korvides, suuremad pehmemates ja vaiksemad mitte nii pehmetes, sest tavaliselt kuu jooksul korra ikka vastad, et keegi on sul hotelli voi hosteli toas su ara olekul seljakotis sorinud voi tanaval voi transpordi vahendis tasku voi seljakoti lukkude kallal kainud/kaimas.
Mis veel, vaatasin kohaliku jahtsadama ule, palju ilusaid pille oli seal kai aares. Muuseumis kaisin ja olen oluliselt targem Kataloonide ajaloo osas ning saan nats rohkem aru hispaania eri osade hoorumisest ja erinevast taustast.

esmaspäev, 20. detsember 2010

Euroopas tagasi

Heihopsti, olengi Barcas omadega. Eriti pole aega saanud veel siin Ringi kaeda, aga esmapilgul tundub ulimalt laeh linn olevat. Eelnevatest pesadest raakida, siis Bogota oli kah paris tsill, vahemalt selle keskuse osa La Candelaria, kus siukse lahedaid nats Melbourne meenutavaid tsille baare oli ja tudengi atmosfaar valitses. Lisaks siis ka veits vana koloniaalaja osa sailinud ning lahedad kirikud, parlamendi hoone jne. Koloniaal hooned ei ole Cartagenaga muidugi vorreldavad - selle vanlinn mida 9imetletud vahetult enne sai votab karbi ikka korralikult lahti. Ja nohh, Cartagenast raakides, siis paistis see linn veel mitmeti silma. Kariibi mere aares asudes, oli seal ka johkralt larmakas ja ebameeldiv beach, kus hetkeksi olla ei saa, ilma mingit "soodsat" aripakkumist saamata (uldse pakuti mulle ma arvan Cartagenas rohkem kordi kokat, kanzat ja prostituute kui kuskil mujal, mis on arvestades seda, et olin seal vaid paeva taiesti hammastav), paris lahe ari district ja aastane keskmine 30 kraadine ohutemperatuur (ood k.a.), mis tahendab seda, et paeval on iga kolmas mote, et kuradi palav on ja kas kuskil konditsioneeritavas ruumis voiks olla. Aga Bogota juurde tagasi tulla siis aarelinnad on vahe teine teema kui kesklinn, paljudesse vaesematesse vaga minna ei kannata (mul vaga aega ka ei olnud selle 2 paeva jooksul) ning ka kesklinnas on spooky pimedas ringi kaia ja seda ka vaga ei soovitata - 7 miljoni elanikuga louna ameerika linn ikkagi paeva lopuks. Pohjapoolsed aarelinnad jalle on sellised posh teemad, kus rikkad ja ilusad elavad, seal ohtul valja naiteks klubisse minna voib kohati okse maitse suhu tulla lihtsalt sellest, kuidas moned ei oska oma rikkust habeneda :). Kuigi jah, kell 3 pannakse koik ooklubid kinni peale uhe - milles hommikuni pidui on, selle omanik on lihtsalt "too well connected", endine korge sojavaelane, ja kellegi hammas ta peale eriti ei hakka vaidetavalt, ning eks vaike papp kuku vast ka voimudele sellest. Eks selle eest kusitakse siis raha kah, 0.3-ne olu maksis selles kohas 60, mis on kolumbia klubide alko hindu arvestades taiesti poorane... Nojahh, aga see selleks, pika jutu kirjutamiseks vaatab siit korvalt paar tuupi liiga kurjalt, 20 minta on arvuti kasutamise aega hostelis ette nahtud kui saba on taga.

Homseks on mul plaan, kui onnestub piletid saada lahen ohtul Barcelona ja Athleticu karikamangu vaatama. Barca on praegast uskumatus vormis, viiamsed 6 liiga mangu on koik voidetud varavatevahega 31:1!!!, sealhulgas laupaeval igipoline derby konkurent Espanyol 5:1 (kes oli enne seda koik oma kodumangud voitnud) ning Real Madrid 5:0... Loodan homme Mesilt ja Co-lt paari varavat naha, kui asjad vahegi sujuvad :).

neljapäev, 16. detsember 2010

Louna ameerika lennufirmade vordlev analuus

Vaja hakata too lainele tagasipoordumiseks aklimatiseeruma, motsin et alljargnev napuharjutus voiks selleks sobida, sain selleks inspiratsioopni taaskord lennujaamas natukene kauem kui meeldiv oleks oma lendu oodates :)

Kokkuvote:
Antud analuus kasitleb Peruus, Ekuadoris ja Kolumbias tegutsevate lennufirmade tegevust, aktsiahindu ja muud asjasse puutuvat. Kasitletud on teemat labi naidis ostude, ehk siis vastavalt minu isklikule kogemusele koigi nende firmadega ning valimis ei ole esindatud koik antud piirkonna lennufirmad. Lennuna kasitletakse liikumist uhest geograafilisest asupaigast teise uhes tousu ja maandumisega, iga umberistumine laheb kirja eraldi lennuna. Louna ameerika lennuks on loetud lennud, mis tousevad ohku antud kontinendilt. Koik faktid on toesed ja ei ole autori poolt valja moeldud, samuti ei ole tegu laimukampaaniaga...
Dokumendis kasitletavate lennukompaniide aktsiad on hetkel koik peale LAN-i oma ilmselgelt ulehinnatud, selleks piisab lihtsalt kiirest pilgust kovade faktide veergu. Kui moni lennuk kogemata siin kandis oigel ajal valjub, siis on see ikka puhas juhus ja erand mis kinnitab reeglit - senine statistika on selline, et ara jaanud voi hilinenud on 9 lendu 12-st, mitmete kompaniide hilinemisprotsent on 100% :). Positiivse poole pealt voiks valja tuua asjaolu, et pagas on alati kohale joudnud, samas aktsiahinna seisukohalt seda hinnates tuleb markida, et kuluefektiivsus jatab siinkohal soovida, sest iga koti tassimiseks on palgatud kaks toolist. Kui leti taga seisab uks klienditeenindaja kes pileteid valjastab, siis igaklienditeenindaja kohta seisab nende seljataga 2 transa meest ;). Klienditeenindus tervikuna toostuses on ule moistuse aeglane ja suuresti ebakompetentne ning omab tugevat arenguruumi, erandiks siinkohal taaskord LAN. Samas, pole halba ilma heata - kuna nad pidevalt hilinevad siinkandis, on piletite aegade umbermuutmine teiseks paevaks lihtne ja tasuta. Luksus mida euroopas naljalt ei kohta. Samas nane ma siin lisa ari voimlust kompaniidele :).

Toostuse valjavaated:
Kokkuvottes voiks oelda, et pikas perspektiivis on vaade toostusele positiivne, sest lendamine on louna ameerikas vaga tahtsaks transpordi liigiks seoses keerukate maastikuolude ning suurte distantsidega. Kas toostuse positiivne tulevik saab teostatud ka allpool loetletud lennufirmade poolt on samas natuke kahtlane, sest arvatavasti on lihtsam luua uut toimivat lennufirmat kui olemasolevaid monstrumeid muuta.

Kovad faktid:
Taca/Avianca - lende 5, hilinenud 3, oigeaegseid 1 ning ara jaanuid 1. Mul on nendega homme veel uks proovilend, lennundusjumal olgu mulle armuline :). Hilinemisprotsent 80%.
Aerogal - lende 2, molemad hilinenud, keskmine hilinemine 2.5 tundi. Hilinemisprotsent 100%.
Icaro - lende 2, molemad hilinenud, keskmiselt hilineb 2 tundi, hilinemisprotsent 100%.
LAN - 2 lendu, molemad oigel ajal! Uskumatu lugu, hilinemisprotsent 0%.
Iberia - 1 lend, 1 hilnemine. Protsent - 100%.
Tame - pole lennata onnestunud, kuigi olen korduvalt uritanud pileteid osta, neti lehekuljel on maksesusteem nii sitt et ei toimi ja kontorid on kas ara kolinud teise linna otsa just voi lihtsalt suletud naiteks puhapaeva puhul :). Kuulujargi ja lennujaama vaatluste jargi lahkub vahemalt 50% lendudest enam vahem oigeaegselt mis on kova sona :).
Kokku: 12 lendu siiani (2 veel tulemas, uks Aviancaga 1 Iberiaga), hilinenud voi ara jaanud 9, hilinemisprotsent 75%. Lennujaamades veedetud lisandunud ooteaeg hinnanguliselt 41 tundi (24 tundi sealhulgas lennu ara jaamisest eelmise lennu hilinemise tottu).

Pehmed faktid e. klienditeenindus:
Taca/Avianca - klienditeenindust iseloomustab sobralik idiootsus, ehk siis tahetakse kull aga ebakompetentsus ei voimalda. Naiteks selleks, et mulle tana Boarding kaarti dokumendi ja elektroonilise pileti pohjal valja trukkida kulus tana 10-15 minutit ja laks vaja kolme klienditeenindajat. Enne mind oli sabas umbes 25 inimest ja 3-4 klienditeenindajat ning 6-7 transameest votsid nende pakke vastu ja valjastasid pardakaarte neile umbes 40 minutit. Ehk siis jubedalt tahaks neile iga minut halvasti oelda, aga kesse ikka naeratavaid idioote peksab?
Aerogal - Klienditeenindus on igati asjalik ja vastutuelelik ning viisakas, taitsa OK, aga muidugi tempo on ladina ameerikalikult aeglane.
Icaro - Ulbed vardjad, kes kujutavad ette, et nad pakuvad parimat klienditeenindust, samas, kui sa tahad piletit osta, siis harra leti tagant touseb pusti ja utleb, et sorri, mul on nuud tunnine paus. Tule hiljem tagasi. Kui tagasi tuled, kulub tal sinu teenindamiseks 2 minutit... Loed seinale postitatud firma visiooni ja missiooni ja motled kas peaks naerust puksid tais tegema voi mitte.
LAN - Vaga hea, asjalik ja tor klienditeenindus. Samas akki ma pole objektiivne kuna nad panid mu kui proovireisija ariklassi peale seda, kui Iberia, kellega nad koortood tegid, oli sita kokku keeranud :).
Iberia - tegu on euroopa firmaga tegelt, nii et asja ei saa vaga vorrelda, aga ladina ameerika kohta klienditeenindus 4 viie palli skaalal, euroopa mastaabis ta muidugi sakib, samas peris air baltic nad kah ei ole.

Mida nende aktsaitega peale hakata?
Taca/Avianca - Sisuliselt soovitaks eitada, et oled kunagi nii loll olnud ja nende aktsiaid ostnud, kui veel ei ole, siis ara ole nii loll. Kingi nad monele sobrale, kellele oled ammu tahtnud karna keerata, uskuge mind, ei ole kaugel aeg kui keegi juura haridusega tuup omanike vastu kohtusse poordub ja vaidab, et sellise ebakompetentse firma omamine on kuritahtlik ja tegelik :).
Aerogal - Arvestades toostuse uldist seisukorda, siis voib sisuliselt anda soovituse hoia, sest noh, kuigi nad ise sakivad siis teised sakivad veel rohkem. Asjalike konkurentide lisandudes muutuks aga soovitus hetkega muugi omaks.
Icaro - No nende aktsiad voiks samahasti polema panna, enim ulehinnatud turuhinnaga praegu, nii et muu kiirelt.
LAN - Tousev taht ja peamine pretendent kunagisele monopoolsele seisundile, dividendi aktsia just pole, aga kasvuaktsia see eest kohe kindlasti. Osta.
Iberia - Mis siin enam osta voi muua, British Airways ostis juba ara ja toppis selle firma endale tasku. Seni kuni pole selgunud mis suund sellega seoses jargneb on tegu vaga spekulatiivse aktsiaga, nii et tasub panustada luhiajalistele koikumistele.
Tame - No nats must hobune on, kuna analuutik tulistab praegu puusalt, aga ettevaatliku osta soovituse turu meeleolusid arvestades voiks isegi anda.

Antud analuusi autor, ei taha ega soovi mingisugust ari suurema osa ulal nimetatud firmadega teha, kuid on selleks tihti peale sunnitud olnud ja voibolla ka tulevikus. Kindlasti on voimalik analuutikut tasuta piletite abil mojutada ning seetottu tasuks otseloomulikult enne ise kah moelda kui ulaltoodud soovitustele tuginedes investeerima hakata.

teisipäev, 14. detsember 2010

San Andres

Olen keset kariibi merd. Peaaegu. Saarekesel nimega San Andres. Tulin just sukeldumast. Oli vaga tuus. Nagin ule meetrise labimooduga Sting Rayd. Kurat, enam ei suuda lugejate roomuks lihtlausetega jatkata :), elu, temas esinevad seosed ja emotsioonid ei ole nagu lihtlaused... Igatahes, veetsin mingi 1.30 kuni 1.45 vee all hingamist harjutades ule pika aja, ja tuli valja, et vastava varustuse olemasolu korral ei ole see endiselt mingi probleem. Ilm on siin suht tormine, 20-25 m/s laseb tuul tundega ja tanaval on tagantuult minnes vaja aint jalgu tosta, edasi liigud iseenesest, mis muidugi ei tahenda seda, et valjas ei oleks just parajat temperatuuri - mingi 27 kraadi ja vesi 26. Ehk siis, hea on et tuult on, palavuse seisukohalt, paha on see nats kuna osad mobiilsemad kalad olid jalga lasknud ning me ise paadiga igasse sukeldumiskohta ligi vaga ei saanud. Marjaks saime kah muidugi paadisoidukaigus, sest lainet on kah taitsa viisakalt. Mere alust rahu sellised asjad palju muidugi ei riku. Siinne korrall oli mulle vaga sumpaatne, oli selliseid suuremaid moodustisi mis mulle meeldivad ja huvitavaid koralli kujundeid, samas oli kohati ka veits surnud korallrahu. Onnestus sattuda paar korda ka keset kalaparve, uskumatult kartmatult ronivad nad siin ligi, nagin ka umbes 10-20 cm kaugusel oma maski ees kala valjaheite protsessi kulgemist, pole veel suutnud otsustada, kas see elamus laks pluss voi miinus poolele :). Ahjaa, korra onnestus mul ka muidugi gruppi vahetada - olin koos uhe instruktori ja mingi tuubiga kes kursust tegi, ning jain mingeid koralle imetlema, siis ujusin edasi neile jargi, voi noh nii ma arvasin vahemalt esialgu siniste ja kollaste lestade jargi... Et need on mingid teised sukeldujad hoopis, taipasin ma mone minda parast, kui uritasin valja moelda, kas instruktoril oli pearatt voi mitte ja mis varvi shortsid sel tuubil olid kes kursust tegi. Noh, eks mas hoidsin silmad lahti nats rohkem ja leidsin oma sobrad ules veel paari minda parast... Onneks oli tegu siukse vahenoudliku sukeldumiskohaga, nii et suht savi oli.

Mis veel - no see koht on siin suht uskumatult kena, helesinine meri mitmes toonis, valge liivarand ja pisikesed palmidega laiud lahes, nagu siuke vaike paradiisi saar kuskilt filmist. Ainult et turiste on siin nagu putru, eile otsisin pool tund hotelli kus vaba tuba oleks, lopuks leidsin mingi suht koleda uberiku, oma senise kalleima oomaja louna ameerikas. Hinnad on louna ameerika kohta siin taiesti kosmilised, valgete inimeste kohtades valjas soomine on kallim kui eestis, ukskoik kuhu vaatad uritab keegi rate voi facebooki jaoks pilti teha. All inclusive suuri hotelle nagu egiptuses venelaste lemmikpuhkekohaks on ja kust nii monigi inimene puhkuse jooksul suurt ei valju, on siin samuti peris mitmeid. Uhesonaga, natukene kaib narvidele see louna ameerika rikaste ja ilusate paraad siin, kuigi olen kohanud ka suures koguses vaga toredaid inimesi, kes siia puhkama on tulnud ning toredaid inimesi ja taielikke molakaid ning aferiste on siin loomulikult ka kohalike hulgas - kes on suuresti mustanahalised, kunagi aafrikast imporditud toojou jareltulijad, suht omaparase kultuuriparandiga, nuudseks saarel juba vahemusse jaamas. Oot, mis see point oli, ahjahh, ehk siis muidu tore koht aga veits ule rahvastatud ja hinnastatud. Vaga hea sukeldumisega.

Lahen nuud vaatan, kas leian ules uhe kohviku, kus eile beachil moistlikku hinna eest naturaalset mahla ja piimakokteili muudi, ning hoian seda pihus kuni otsa saab - eile viis tuul laua pealt tuhja ollepudeli minema, hea et katki ei lainud, nii et nalja ei ole siin, oma jooki peab valvama :). Aga jah, Ecuadori ja Kolumbia Jugo Naturales (haaldatakse "hugo naturales" ehk siis naturaalne mahl) Con leche i con aqua (ehk siis kas piima voi veega) joogid on ikka ule prahi, sisuliselt voetakse taiesti varske puuvili (valik on sinu), nats jaad, voi siis juba sugavkulmutatud puuvili, torts piima ja pannakse see blendreisse ning valmis ta ongi. Enda lemmikuteks on Maraquia, mora ja Fresa (viimased kaks on poldmari ja maasikas) omad. Paljud hindavad korgelt ka banaani, mango voi mone taiesti haaldamatu nimega puuvilja jooki. Valik kohalikus kohvikus on muidugi soltuv piirkonnast - mis kus kasvab.

pühapäev, 12. detsember 2010

Lihtsalt

Selline mottetera tana, et elu on lill.

Lisan igaks juhuks, et tana pole tegu nartsinud karikakraga, kuigi olen oma elus ka sisukamaid ja vahem pohmelliseid paevi nainud :), aga kui ikka lihtsad asjad nagu mehhiko toit voi veerand pudelit olut sellist roomu pakuvad, siis on hea lihtsalt olla...

laupäev, 11. detsember 2010

Paraglaiding

... Rokib umbes kahe miljoniga :))). Taiesti lendamise tunne oli - alustad maeotsast, lopetad mae otsas ja vahepeal toused mingi 300 meetri korgusele maapinnast. Kuumad tousvad ohuvoolud on abiks vark, peaks eestisse neid rohkem sebima :). Maandumine oli vahe seiklusega, esimene katse ei laind peris onneks, riivasime kull persega maapinda, kuid pidama ei saanud. Paevalopuks tahendas see muidugi lihtsalt vaikest seiklust ja kummet minti tasuta lisalendu mulle, nii et sobis kull, onneks ma instruktori nagu sel hetkel ei nainud.... Targad mehed raagivad, et uks pilt on tuhat sona, mulle moliseda meeldib, nii et lasen siis miljoneid sonu kirjeldust teile selle kohta - video vormis.

Tsekkige seda asja siit:
video 1
video 2
video 3
video 4
video 5
video 6

reede, 10. detsember 2010

Medellin

Tsau, aeg lendab raisk, veits ule nadala ongi lona ameerikat jaand. Olen omadega Medellinis, ning kui eelmise posti lopust jatkata, siis ohtu San Augustini tanavatel, kui 7. detsembril (kuni 7. jaanuar) kolumbia traditsioonide jargi joulud hakkavad ja igale poole kaunistused ule pannakse oli vaga tuus. Siuke vaike magilinnake, koik tanavad ules ja alla vaadates kuhu silm ulatub kuunaldega aaristatud, lapsed ilustulestikuga mangimas ja rahvas tanavatel lallamas - 8 on vaba paev ja riiklik puha. Lahe vark. Seevastu San Augustini viimane paev ei kujunend sugugi nii monusaks kui lootus oli. Laksin ma hommikul siis linna poole, et endale hobese tuur sebida ringi vaatamiseks, kui nagin oma roomuks, et raftingu poe eest pumbatakse paati tais. Oli ilmunud mingi kolumbia perekond, kellega koos grupp moodustada ja rafting teha. Aga polnd paris minu paev, peale kiiret riiete vahetamist hostelis ja kahte tundi arevat ootust, selgus, et kolumbia perekond oli in corpore toidumurgituse saanud eelmsiel ohtul tarbitud kanast ja moni neist isegi haiglas. Selleks ajaks oli juba ka hobese tuuride sebimiseks liiast hilja ja otsustasin kodinad pakkida ja Popayani minna. Tee oli ka suht ebameeldiv, sadas ja 120 km labimiseks kulus 6 ja pool tundi..., milelst magedes kruusatee loik mida oli umbes 70 kilta vottis 5 tundi :). Keskmise kiiruse voite ise valja arvutada. Popayan see eest oli ule ootuste odusa vanalinnaga linnake, tegin paari preiliga Londonist ohtusoogi, mis oli uks maitsvamaid louna ameerikas see kord - peaaegu et argentiina mootu ja maitsega steaki sain Baby Beefi nime all. Lallerdasin siis veel jargmise paeva hommiku pooliku veel sveitslastega hostelist ja omapai linnapeal ringi, ning ohtul votsin nouks hommikul juba Medellinis argata. Ehk siis tegin omajagu tunde bussis, enamuse kull magavas asendis. Buss oli suht mugav vahelduseks ja kui uks kolmeaastane kolumbia preili valja arvata, kes oma emaulest mulle tsirka iga poole tunni tagant labi une kuunarnukiga ribidesse porutas, magasin ma paris hasti :). Buss kull joudis kohale oluliselt hiljem kui pidi - vihmad ja teetood olid omatoo teinud taaskord magedes, kuid vorreldes siin suuremat sorti mudalihetega osades kolumbia piirkondades, oli asi kontrolli all. Aga Popayan - mulle meeldis, nagu igalpool olid joulukaunistused juba oma taies ehtes ja tegid linna pohiplaza vaga ilusaks, lisada siia suht mustiline Caipoera etendus ning sobralik tanava melu, siis oli tsillimiseks vaga hea koht. Uldse on kolumbia inimesed vaga sobralikud mu arust, kui eila vihmas taksode puudmine suht keerukaks osutus, siis mingi kohalik pere viskas mu lihtsalt naiteks bussijaama ara oma massinaga. Noh, moni muidugi tahab veits teenida su pealt kah, aga eks peab oskama teri sokaldest eristada.

Medellinis tahaks kindlasti Paraglideingu ara teha, ning kaes on ka nadalavahetus, peaks minema ja kolumbia kokse katsetama kohalikesse klubidesse, siin kolm paeva siis, kuni puhapaeva ohtuni. Ja siis edasi on mul juba tihe lennugraafik: Ostsin endale piletid esmaspaeva hommikul San Andresele mis on siuke paradiisi saar kariibi meres, pigem Nicaragua lahedal, kuid kolumbia riik endiselt, samas briti kultuuri sugemetega ja protestantlik, kus on sukeldumine siis plaanitud. Sealt lendan tagasi mandrile Cartagenasse neljapaeval ning siis juba reedel Bogotasse, kust Puhapaeval Barcelonasse lend tulemas on, kus ma siis veel kolm paeva vaikselt aklimatti euroopa kliima ja ajavoondisse teha saan. Kuradi tihe nagu naete on see lopu graafik, ei ole kerge see tooinimesena reisimine, ei ole, tahtajad kogu aeg kummitavad...

teisipäev, 7. detsember 2010

San Augustin

Heips! Olen San Augustinis, kaisin just end kolumbia arheoloogia alal harimas ja muistsete kiviaegsete indiaanlaste kujusid ja hauakambreid vaatamas. Omamoodi huvitav oli, kuigi nii palju paris ei meeldinud, et arheoloogi kutsumust tekkinud oleks :). Eilse ja uleeilse veetsin sisuliselt transpordi asendis, kuid paevad olid vaatamata sellele ullatavalt huvitavad. Algas uleilne kerge dejavuuga eelmise aasta Galapagose tripiga vorreldes - soin mina Nanegalis hommikust oma hostelis/poes/baaris kui ette soitis mingi van ja sellest valgus valja laupaeva ohtust veel natuke lobus seltskond, kes osutus bandiks koos naiste ja lastega. Ei lainud uldse kaua, kui meil soprus sobitatud sai ja poisid oma pillid valja otsisid. Et oli puhapaev ja bussidel oli mingi teine graafik vahe kui ma arvaestanud olin, siis mu buss Quito suunas pidi nagunii alles paar tundi hiljem minema. Eks ma siis votsin koos nendega viisakusest vaikse olle (kaks korda suutsin ara oelda, kolmas kord hakkasin viisakaks :)) ja nautisin sentimentaalset Ecuadori muusikat :). Kell oli hommikul 8 paiku kui see asi algas. No varsti oli kummekond inimest publikuks kogunenud ja mul oli juba bandiga kokkulepe solmitud, et ma nendega Quitosse saan. Umbes 10 aegu, peale veel paari olut otsutasin siiski mooduva Quito bussi peale kobida, sest ollepudelite arv bandi liikmete ees ei kahanenud mitte, poepidaja seisis selle eest hea (kaine autojuht ja naised lapsed olid ka seda meelt, et kui poistel hoog sees, laheb paar tunnikest mangimist veel), ja mul ikkagi oli tarvis sel paeval kolumbiasse jouda, nii et napilt jai seekord ecuadoris trip bandibussis ara. Quitos bussijaama joudes vaatsin et ossa puha puss, mis toimub, tanav paksult rahvast tais. Asi oli aga lihtne - sel paeval oli Ecuadori jalka karikafinaal ning stata oli just selle bussiterminali korval. Suutsin vastu panna ka kiusatusele mangu vaatama minna, seda eelkoige tanu oma suurele seljakotile millega vaga ei tahtnud rahvasummas lallata (telekast nagin, et mang oli 80 minutil veel 0:0, nii et oige otsus vist, kuigi akki oli vinge penalti seeria). Ja siis teel piirile bussis, oli tee peal mingi suuremat sorti onnetus, milles vist paar inimest surmagi sai, igatahes seisime kaks tundi ja siukest kahtlasevoitu meelelahutust erinevate vilkurite saatel oli nagu putru. Piiril laks koik kiirelt ja viperusteta, Ipialeses kolumbia poolel pimedas hotelli jalutades oli kull suht kohe tunne, kuigi vahemaa oli vaid kaks blokki. Igatahes oli see suht eriskummaline, kuidas linna ulikiirest valja suri, niiikui pimedus saabus. Edasine retk viis mind taas hommikul bussi ja Popayani poole, vurtsitasid seda vaga ilus maastik ja bussi ning inimeste labi otsimine sodurpoiste poolt. Hiljem ohtuse bussi puhul tehti samuti dokumendi kontrolli - koikide meeste dokustaadid korjati ara ja mindi mingisse susteemi neid kontrollima, peale minu, mu passi jollitati lihtsalt umbusklikult paar minutit enne tagastamist. Igatahes, iulmselge diskrimineerimine ja mark, et naisterrorism lounaameeriaks pop ei ole:). Popayanis leppisin kokku, et saan mingi dziibi peale, mis mu San Augustini viib, kella 17-st. Kell 17.30 kui seda massinat ikka veel ei olnud, downgradete mu pilet bussipiletiks kell 18.30, mis tahendas umbes 5 tundi puuvillakottide otsas ja vahel tagaistmel magiteedel mille kvaliteet kriitikat ei kannatanud, uldse kohe ma motlen, keskmine kiirus oli 20 ja 25 km vahel. Siin kolumbias nimelt peab spioka pikendus reisijatele naha olema, et inimesed naeks kas piikiirust 80 km/h ei uletata. Paris elus toimub see muidugi ainult siis, kui armee voi politsei kontrollpunkt parasjagu silmapiiril on voi kiirus on nagunii teeolude tottu alla selle. Aga igatahes, oli lobus. Uldiselt on kolumbias inimesed palju uudishimulikumad ja suhtlusaldimad kui ecuadoris, huviattud pilkjude asemel tuleb iga teine voi kolmas ligi ja uritab uurida mis vark on, kust tuled, kuhu lahed ja muidu soprust sobitada. Ehk siis sellel tripil, tahtsid uks Calist tantsuseminarilt tulnud Florencias (Amazoni provintside keskus) elav Amazoni ulikooli tantsuprofessor ja uks tema tudeng mind ara lapsendada, tantsima opetada, tasuta oomaja pakkuda ja koigi eksootiliste Florencia puuviljadega toita. Pealekauba lubati ilusaid tantsupartnereid :). Igatahes, hakkas jubedalt narvidele selle peale mulle akima, et nii kiire on mul - ei saa rahulikult tsillida ja spontaanseid pakkumisi hasti vastu votta, kui aeg kogu aeg kuklasse hingab, siit tulebki suur vahe, kas oled n.o. laiendatud puhkusel, voi reisid lihtsalt pikemat aega ringi. No igatahes, nalja sai sellegipoolest, pohi huumor nagu ikka tulenes keelebarjaaridest, professor ajas segi inglisekeelsed sonad chicken ja children, mistottu mina arvasin et nad Calist tibutantsu seminarilt tulevad :). Kui ma siis innukalt naitasin katega kuidas see tibutants kaib ja uurisin, kas neil asjad samamoodi, siis tudengipreili hammustas keelevea labi ja terve buss oli monda aega krampides... Nojahh, teistes eelnevates bussides oli loomulikult kah palju toredaid inimesi, aga nii sugavale kohalikku rahvatantsu ma seal ei joudnud ;), osalt ka seetottu vast, et seal ma suhtlesin paljugi ka valgete inimestega, uhe ameerika tuubiga kes tsiilist inglisekeele opetamiselt vaiksele ringreisile tulnud ja piiri uletasin uhes Taani paarikesega, kes keskameerika poole teel oli. Tulles tagasi San Andresi linnakesse joudmise juurde - siis kell 12 oosel oli linn ikka suht surnud ja esimeses hotellis mul kohalike abiga (keda oli kesklinans veel uleval kummekond) hotelli perenaist aratada ei onnestunud, teises kohas sain mingi toa, mis oli isegi minu olematutele standarditele suhteliselt mitte vastav ja ropp, aga noh elu on seiklus. Hommikul todesin paari hammustust jalal, mis olid koigi eelduste kohaselt seotud kas kirbu voi lutika voi mone nende sobra tegevusega, teadustoole sel teemal ei puhendunud vaid tegin oma asjadega minekut ning hommikusoogi ja hotelli upgrade, uus koht on poole kallim aga senistest reisiomadest ka koige luksuslikum. No selle sita toa hind muidugi oli kah madal - aind kumme tonni :). See teeb mingi 5-6 taala, kuigi olgem ausad, selle raha eest on voimalik louna ameerikas ka palju viisakamaid kohti leida. Selle raha jutuga seoses meenub mulle mu hamming Ipialeses, kui ma peale piiri uletust sada tonni ATM-st valja votsin, et mul kolumbia raha oleks. Esimese hooga oleksin pikali kukkunud, kui vaatasin oma kaes rahatahte kirjaga 50 MIL ja juurdlesin kas ma toesti neid nulle seal automaadis nii valesti lugesin, tegin kiire arvutuse ja motsin, et isegi kolumbias pole reaalne, et mulle automaadist ca 25 000 taalane rahataht pihku sulitati. Kiire pilk sonaraamatusse kinnitas mu kahtlust, et MIL on tuhat hispaania keeles :). Loll laps, mis teha :).

Nii, aga nuud ma peaks ikkagi minema endale parvetamiseks sopru varbama. Uhed britid, kaks noormeest ja neiu, olid juba peaegu kapad, vahest onnestub nad ara raakida. Alternatiiv on, et lahen homme mingile ratsaretkele voi rendin motika ja lahen vaatan magedes veits koskesid ja veel arheoloogilisi imeid. Aga homme ohtul peaksin oma tagumiku vististi ikkagi jalle bussi vedama, et hommikuks Calis (3.5 mio elanikku, kolumbia suuruselt kolmas linn) olla ja sealse ooeluga tutvust teha. Siis vist Medellin (suuruselt teine linn) ja Paragliding.

laupäev, 4. detsember 2010

Kolumbiasse

Uritasin mina tana valja arvutada mis kuupaev on ja avastasin, et kui ma vahegi kolumbiast aimu tahan saada, siis tuleb kiirelt Ecuadori tolm jalgelt puhkida. Olen hetkel sellises meeldivas magikulas nagu Nanegal, tulin just tagasi subtroopilise vihmametsa Louna ameerika variandi ehk siis pilvemetsa (ingklise keeli cloudforest) udustelt radadelt, suur osa aega moodus seal otseses mottes pilve sees. Fuusise mottes oli tana taiesti uskumatu paev, ammu pole mu kere niimoodi vatti saanud. Alustasin hommikul nelja aegu matkamist, suundusime nimelt vaatama linnukeste nimega Cock on the Rock (ausona pole halli aimugi mis see eesti keeles olla voiks) pulmamangu, mis oli mingi paari kolme tunnine retk. Mang ise jai vahe poolikuks, sest juhtus olema uks neist mitte liiga tihti ette tulevatest paevadest kus emalind valja ei ilmu. Veits aega isased siis kisasid ja ajasid rinda punni, aga kaua sa ikka esined kui publikust sihtgrupp puudub. Ise olid teised vaga kenad ja punased. Teised kobisid voodi poole tagasi, ma suundusin aga uhele matkarajale mis viis maeotsa vaatetorni. No kurat, see oli peris viiskas matk. Kui see majake milles me uhe mae otsas keset metsa oobisime (Santa Lucia Eco lodge) oli 1900 meetri pèal, siis vaatlustorn oli 2500 peal. Tagasi joudsin uhe aeg, olin jummalast kutupiilu. Mis ei takistanud mul muidugi peale vaikest kosumist kella nelja poole viie ajal tunnike vutti taguda, olin sunnitud lahkuma seisul turistid kumme ja giidid 10, olles panustanud oma 7-8 kolli. Turistide tiimis olid meil siis ameeriklased (2), uks costa ricalane, mina ja uks ecuadori preili. Huvitavamaks tegi asja see, et mangisime pilve sees ja kohati teise varava alla naha ei olnud, kuigi plasçts vaga suur ei olnud. Hea et matkasaabaste ja kummikutega palli togides keegi vaga kossi ei saanud. Aga jah, 10:10 seisult tegin minekut, jatsin oma Usa matkakaaslastega huvasti, et veel 400 meetrit laskuda ja auto peale ronida, et tagasi siia kulakesse saada. Veel kolmveerand tunnikest fuusilist tegevust. Kokku arvutasin, et treeningtunde kogunes tana 10 kanti, lisada eilne 5 tnnikest viisaka tempsiga matkamist teel koskede ja magijoe aarde, ning on arusaadav, et jalad on all nagu makaronid. Aga lahe oli, joad olid voimsad, mets taiesti mustiline udukogum ja kohati jalle paikseline samblalinn. Loomi seal vaag ei olnud ning ma ei kohand peale orava ja muulade kedagi, nagin ka "Andean Spectacle Beari" (looduskaitse all) soomise ja toiduotsimise jalgi, aga see oli ka koik. Linde peaks Santa Lucia era metsareservis pesitsema kokku umbes 400 liigi umber, ise ornitoloogiast mutsigi teadmata (no midagi voibolla olen vanaisalt kuulnud) kratsisin veits pealispinda ainult ja nagin vast nii 20-25, mille hulgas ka umbes 5 liiki humming birde (koolibri vist oli eesti keeli), vaga lahedad elukad. Taimi on vaga palju eri liike, ainuuksi orhideesid on seal 300 liiki, milelst kahjuks kull vaid uksikud oitsesid parasjagu. Ja muidugi liblikaid muid putumutukaid on kah nagu putru. Tuusad 2 paeva olid need seal metsas, aga kuradi vasitavad, samas - selge on see, et kuidagi peab fuusilist vormi kontoritegevusest taastama ning jalka ja saalihoki vohma tekitama :).

Nii, olen omajagu siin raakinud, aga see osa kuidas see mu eelmise asupaigaga ja tegevustega linkub on veits katmata. Uhesobaga, peale amazonast ja Erica tadi kulalislahkuse kasutamist ning Quitos Mariscalis korralikku eine ja paari caiprihinha tegemist, korjasime hommikul Erica auto ules ja soitsime tagasi Guayaquili ( mis pole mingi 5.50 vaid 9 tundi soitu), kus Erica vapralt uuesti toole asus (olles niigi juba paevakese hiljaks jaanud :)). Tegime veel Guayaquilis vaikse soogi linna peal ning opetasin nende pere normaalselt viina (mille kulakostiks viisin) sugavkylmas hoidma ja pitsist jooma. Algne hirm klaasi purunemise ees sygavkulmas laks ule ja viin tunnistati vaga buenoks joogiks - moni ime et ta varem neile ei meeldinud kui seda soojalt tarbiti (uks kunagi kingituseks saadud pudel seisis veini riiulis valusa tolmukihi all. No igatahes, siis oli huvastijatt ja mina lendasin jargmisel hommikul tagasi Quitosse ning sealt liigutasin end bussiga kohe siia - Nanegali. Ning siis laksin pilvemetsa magedesse, aga see lugu ulal juba oli.

Aga homme hommikul vot, lahen ma bussi peale, soidan jalle tagasi Quitosse (see juba 4 kord selle tripi jooksul sinna minna, kuigi olen seal viibinud kaks ohtupoolikut ja ood ainult sisuliselt) ja sealt edasi kohe padavai piirile bussiga, ehk siis linna nimega Tulcan. Ja siis juba Colombia, here I come. Kolumbias on kolm kindlat plaani, paragliding, sukeldumine kariibi meres ja kohaliku diskoteegi kulastus kas Medelinis voi Bogotas. Suht selge on see, et Ecuadori piiri aarsetel aladel palju aega veeta ma ei kavatse, esiteks on ajavaru suht kokku kuivanud ning (19. dets pean hakkama Bogotast tagasi lendama) asjad mida teha tahan on teises riigi otsas ja teiseks on see kolumbia sisside tegevusaktiivsuse poolest suht kuum ala. Mitte et ma arvaks, et seal eriliselt ohtlik oleks paevasel ajal ringi liikudes voi neil minu kui suvalise backpackeri vastu mingit huvi on. Igatahes, ulehomme hommikul kavatsen piiri uletada ja umbes ulehomme ohtuks tahaks olla kas Calis (louna kolumbia keskus, kolumbia suuruselt kolmas linn, 3.5 mio elanikku) voi siis vahemalt Popayanis. Aga nuud ma lahen magama, reede ohtul kell 9 :), uskumatu, aga oleks te tana kell 3.45 oosel tousnud ja nii palju matkand kui mina siis te juba tudiks.

P.S. Ma ausona tahtsin jouluks peris mitmele teist kes seda postiliiki fannavad postkaarte saata, aga kuna ma leidsin juba ilusti valmiskirjutatud kaardid oma suureks ullatuseks tana labi vettinud matkakoti pohjast ning nende seisukord kriitikat ei kannnata, siis tulen ise haid puhi soovima ja votan voibolla toestuseks need kaardid kaasa :).

teisipäev, 30. november 2010

Amazon

... on uskumatu koht. Oleme omadega tagasi Quitos ja sattusin arvuti ligi, vaga raske on sonadesse panna seda mida viimaste paevade jooksul vihmametsas kogetud ja nahtud sai. Tegin natuke pilti kah, panin need koos varem tripi jooksul tehtutega ulesse siia. Pildidki ma kahtlustan ei suuda emotsiooni taieñlikult edasi anda, boonusena on veel paris suur hulk videosid, mis emotsiooni kandjatena paremini toimivad, aga nende nagemiseks tuleb joule oodata :).
Igtahes, algas see Amazoni seiklus nii, et maandusime Cocas, lennuk loomulikult hilines tunnikese sinna minnes ja ule kahe tagasi tulles, seega hilinemiste bilanss lendudega on koos eelmsie aastaga 8 hilinemist 9-st ja ainus oigeaegselt vsljunud lend oli juba asenduseks saadud eelmine aasta, kui maha olime jaanud eelmise hilinemise tottu :). No igatahes, joudsime kohale, tsekkasime end hostelisse ja ja siis tegime vaikse eine kohalikul turul. Peale seda laksime juuksusrisse mind pugama. Kuradi ebamugav hakkas mul seal juuksuri toolis, korvades hakkas vilistama ja u`le kere sugeles (peopesad olid juba varem sugelema hakanud), peale juuksurit sai suht kiirelt selgeks mu ules paistetanud lumfe vaadates, et miski on mada ja mul on mingi raigemat sorti allergiiline reaktsioon - mul, kellel pole kunagi uhtegi allergiat olnud. Igatahes, haiglasse me vudisime selle peale, peale tunnikest avalikus haiglas, mille jooksul selgus ainult see. et ecuadori meditsiini susteemis traumapunktis piisavalt tootajaid ei ole, otsis Erika mu onnetut punast ja paistes nagu vaadates ules oma merevae toendi - tema auaste on viitseadmirali tutar, mis tagab koik luksused mida armee vahegi pakkuda suudab :), ja suundusime merevae haiglasse. Seal tehti mulle 10 minutiga mingi sust ja tunni parast tombas olemise juba peris heaks. Arstid olid sumptomite peale suhtelised kindlad, et kogu kamm tuli turul soodu kalast, mis oli lihtsalt murkainetest labi imbunud - selleks on kaks voimalikku pohjust, toenaolisem neist see, et kuna Rio Napo on vaga saastunud ja sealt on raske uldse kala leida, siis kohalikud nupu mehed kalastavad tihti dunamiidiga ja veel tihedamini mingi murgiga, mis kalad ara tapab ja nad koht ules pidi pinnale toob. Arvatavasti see teine oli ka case minu puhul. Variant 2 on see, et mingi oli kompanii oli enne kalapuuki jokke solki valanud, mis on teien pool pohjusest miks jogi nii saastunud on. Suht sitt kurss igaljuhul. Erykah, kes seda kala aind natsa maitses mu juurest, paistetas aind kergelt ules ja lisaks sustile saime nadal aega mingeid tablasid narida. Aga see varjukulg las nuud jaada, suur hirm on Amazonase parast kull peale kohal kaiku, sest saastamise tempo ja ulatus on taiesti uskumatu.
Aga nuud ilusate asjade juurde. Cocast suundusime 200 km alla voolu mooda Rio Napot Nueva Rocafuertesse peruu piirile (10 tundi paadisoitu) kus meid ootas Fernando Sifuentes, kohalik giid, kes on ulimalt tore tuup, ainus puudus minu jaoks oli suht null inglisekeele oskus, aga minu paraneva hispaania keelst aru saamise ja Erika tolke abil saime ilusti hakkama. Igatahes, soovitan tema teenuseid koigile kes ecuadori lahevad ja telkimist ei pelga, tund lendu ja kumme tundi paadisoitu Quitost Yasuni rahvusparki ja 50 taala paevas nagu all inclusive (toit, transa jne) ekskursiooni est ei ole absoluutselt palju nagemaks metsikut vihmametsa - on ka oluliselt . Nueva Rocafuerte on kula 400 inimesega, elektrit ja vett on kesksest susteemist voimalik katte saada 7-23 paeval, mis esmapilgul tundus suht okei, aga oosel vetsu minnes teiselt korruselt oleks ma kottpimedas amazoni oos napilt treppist alla kukkunud :) ja oma toa uuesti leidmine vottis aega oma kumme minti. Lisaks sai kaidud kohaliku kooli tantsuvoistlust seal vaatamas ja mekitud klaasike candellazot, mis on Kanja (mitte kannabis) taimest aetav vaga huva maitsega (kaneeliga maitsestatud) puskar. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma raakida. Jargmine paev laksime kolmeks paevaks dzunglisse telkima koos Fernandoga, mis siis sisuliselt tahendas tunnikest paadisoitu (mille jooksul ma pooleks minutiks ka peruus ara kaisin :)) tatancocha laguunile, mille umber ja peal me siis veetsime kolm peava, tehes erinevaid jalutuskaike ja loomavaatlustrippe, suues tsillides ja magades. Taimestik - no kurat seal vihmametsas ikka leidub asju. Yasuni park on vaidetavalt maailmarekordi omanik selles, kui palju liiki puid uhel hektaril leiti. oli see number 300 voi kolme tuhande juures, ma enam pead anda ei julge, aga palju oli see igal juhul. Nagime ja maitsesime ara mitmeid erinevaid asju, nagu naiteks kuraare liaani (murk mida kasutatakse puhkpusside sees, muutub ohtlikuks keetes), vesi liaani (loikad jupi liaani ja siis lihtsalt puhas vesi vooalb selle seest valja), mingi puu kust saab piima, erinevaid soodavaid puuvilju, kummipuu, igast vaarispuitu, paberina kasutatava puu koore jne. jne.Vaieldamatult pakub siiski igast ñahedatest taimedest suuremat elamust elusaid loomi naha. Selles osas meil suhteliselt vedas - nagime ikka paris palju raskesti loodulikus keskonnas tabatavaid elukaid ara. Sissesoidul juba tervitas meid paar roosasid Amazonase delfiine, kellele kull vaga lahedale me ei saanud, kuid kes ka kaugelt olid paeluvad. Une pealt peksime ules ja jooksis vossa uks tapiir - isegi giidi jaoks oli esimene kord tapiiri naha, kuigi see nagemus piirdus meile koigile murdosa sekundiga. Nagime kolme liike ahve askeldamas puude ladvus, uskumatult paeluv vaatepilt, nagime pimedas kaimanite silmasid valkumas ja neid ringi ujumas ning giid puudis kinni ka uhe kaimani poja keda me siis nappida saime, nagime tarntlit kelle hammustus just monus ei ole, puudsime ja grillisime lokkel piraajasid (kusjures me taitsa ujusime seal laguunis paevasel ajal, kus piraajad elutsevad ja oositi kaimanid voimust votavad, giid arvas, et see on suht ohutu, seni kuni lahtist haava ei ole). Minu vaieldamatuks lemmikuks olid ikkagi saarmad, keda me terve perekonnana nagime kui piraajasid puudsime. Uskumatult lahedad askeldajad ja uks pani meie silme all ulikiirelt uhe kala nahka. Lisaks veel uskumatus koguseid linde ja liblikaid. Meeletult ilusad paikese loojangud laguuni kohal...Vikerkaared... Taiesti unustamatud kolm paeva. Ainult veel Jaaguari nagemine oli puudu, see eest muidugi nagime jaaguari sitta, aga see pole paris see :). Aga jah, raske siin midagi kirjeldada, pildid ja videod vast suudavad edasi anda pisukest sellest mida kogeda onnestus, ulimega vark.

teisipäev, 23. november 2010

Quitos

Hola!
Jalad veits valutavad suurest magedes matkamisest, aga silmad saravad mis jube. Saabusime tana Quitosse Eryka tadi juurde, maja kurat on nii suur, et voib ara eksida. Quito ise muidugi on kah piisavalt suur ja ulemoistuse liiklusega, nii et eksisime ara seda maja otsides korduvalt. Uldse on tana vist mingi eksimise paev, sest hommikul La Quilotoa kraatri umbruses matkates eksisime magedes kah kergelt ara :), aga nagu muudki asjad sai sealgi otsitud koobas ules leitud. Kui aga eelmise postituse lopust ehk Mantast oma looga peale hakata, siis tegime seal lahedal Crucitas veel ideaalse rannailmaga viimased suplused vaikses ookeanis, vaatsime pelikanide jahti ning imetlesime seal kohal lendlevaid paraglidereid - sisuliselt siis langevarjuga lendamine tousvate kuuma ohuvoolude abil. Tahtsime ka ise proovida, aga ilusa puhapaeva puhul olid koik instruktorid siestal parasjagu, igaljuhul plaanin selle asja kolumbias ara teha. Sealt keerasime otsa sisemaa poole ja ma sain omal nahal tunda mida tahendab andides rooli keerata... Suht kreisi vark, teede kvaliteet ei kannatanud tol paeval kohe mingit kriitikat, kuigi see paranes retke jooksul. Tanase Ecuadori presidendi peamine valimislubadus oli maksud teedesse suunata, ja teeremonti voib siinmail toesti ohjeldamatutes kogustes naha. Ohtu tsillisime vaikses magilinnas Pichinhas, kus nagin kuidas luteri usku katoliiklasi pooratakse ning kus olid uskumatult head jaatisekokteilid. Sealt joudsime aga juba La Quilotoa vulkaanikraatrijarve juurde, mis on suht korrañlik turismimagnet. Kahjuks kull hooaeg meid vaga ei soosinud ja seal oleva vihma hooaja tottu jarv ereroheline ei olnud, aga niisamagi oli kraatrisse jarve aade ronimine ja sellel vaikse kajakitripi tegemine taitsa kustumatu elamus. Homme lendame Cocasse ja laheme amazonasesse, tapsemalt Yasuni rahvusparki matkama, mis siis oli selle tripi peamisi sihtmarke. Aga nuud tomman otsad kokku, ja lahen Erykah ja ta nobudega linna vaikest einet tegema.

pühapäev, 21. november 2010

Manta

Heia! Ma olen omadega edenenud sellisesse linna nagu Manta, mis on vaikse ookeani rannikul olev kala, sadama ja provintsi pealinn. Olen roadtrippinud mooda rannikut ules paar paeva koos oma kohaliku giidi Erykaga, kes mind Guayaguiliski voorustas. Suht hea, odav ja mugav variant reisimiseks, kui on keegi kes viitsib sulle autoga ringreisi teha :). Igatahes on siinsed rannad ja rannakuurordid vaga tuusad, bambusest voi monest korralikumast materjalist hostalid ja onnid on otse mere kaldal, nii et lainete muha uinutab magama. Hetkel pole kull rannahooaeg - on suhteliselt pilves (korraks isegi tibutas ukspaev) ja valjas on ainult 25-27 kraadi, vesi on mingi 24-25, Eryka kaib pikade kaistega ringi ja kulmetab :). Uleile tegime sellises backpackerite paradiisis nagu Montanita ka vaikse peo, vaga tsill koht teine kus midagi hangimiseks igale maitsele. Oli parasjagu ka linnakese sunnipaev, nii et toimus kohalike dzammimine, oli taiesti vastuvoetamatu muusikaga rannadiskoteeke, monusaid kokteili baare koos caiprihinhadega tuntud headuses ja leidsime ka mone vaga tsilli elava muusikaga koha. Oli ka baare kus kanja lohnast ja reggaest ei olnud voimalik ule ega umber saada ning uhes kohas kus ollet libistasime tegid mingid backpackerit oma nina limaskest seestpoolt paris avalikult tanava peal istudes pulbriga lumiseks. Eryka vaitis, et going rate politseile vahelejaamise korral kanjaga on 50-60 taala ja kokaga alates 100-st taalast, kohalikele vahemalt, turistidele arvatavsti rohkem. No igatahes, endal pole plaanis katsetama hakata palju turisti rate on, ja seadusandlus pole kah just kuigi sobralik selles osas siin.

Olen taitsa punkuse modes uhesonaga ja kohaliku paris eluga tutvumisega olen kah taitsa algust teha joudnud. Neljapaeval naiteks kui Guayaquilis olime veel nagin ara ka kuidas uusi ilmakodanikke vastu voetakse Ecuadoris, Erykah oel sundis nimelt tutar ja siis ei olnud ka minul paasu koos voorustava perega haiglasse tervitama minekust. Taitsa tuus uritus oli, oli mingi erapalat koos eesruumiga, umbes nagu uhikatoa kook, kus siis onnelikud vanavanemad kogunesid ja uksteist kingitustega ule trumbata uritasid. Laps sai juba ka oma esimesed korvarongad - augud pidada korvadesse tehtama paari kuuselt siinmail. Nagin Guayaquilis seestpoolt ara ka uhe kohaliku kolledzi - muidu nagu ameerika campus ikka, ainult et aed umber on palju korgem ja elektrifitseeritud traadiga tipus ning sissepaasuks on vaja kaarti ja dokumente naidata ja mida koike veel. Uskumatult palju on siin selliseid improviseeritud "tookohti". Igas bentsujaamas seisab tankeri juures mingi tuup, kes su paaki taidab (see on hinna sees). Igal parkimisplatsil on moni tootu endale pesa teinud ja valvab seal su autot ja juhendab kuidas sellega manooverdada, lootuses siis midagi "coca cola" ostmiseks saada - just nii nad kusivad, "little something for the coke". Hispaania keeles ainult. Hispaania keelega on nii, et ma saan juba suht hasti aru koigest mida on vaja aru saada, raakimse osas kahjuks progress veel sedavord korralik ei ole, aga eks ma urita natukene iga paev oppida. Aga ametite juurde tagasi - uskumatu kogus turvcamehi on igal pool, OK, kuritegevuse tase on korge kah, aga kas korge aiaga piiratud supermarketi parklat peaks kummekond vormimeest valvama on hea kusimus :). Aga noh, ega nagu juba eelmine aasta taheldatud sai, kohati kohalikud ikka ei taha ari teha, selleks on nad liiga mugavad - aasia ettevotlikusega vorreldes korralik kontrast. See paistab valja nii majutuskohtades, restodes kui ka mujal. No kasvoi seda internetikohvikut otsisin pool hommikut - ilusa puhapaevase paeva puhul enamus netikohvikuid kinni (10-nes on see vast mida nagin), kuigi toojoud ei maksa midagi ja kliente on, selles siin vahemalt omajagu.

Olen nuud kirjutand kull, sellel mitte just koige sobralikumal klaviatuuril, kaks sona veel tulevikuplaanidest ja siis lahme lennupileteid Quitost Cocasse ostma. Tana keerame oma ninad rannikult sisemaa poole peale viimast trippi veel uhele toredale beachile ja teeme ooseks pesa kas Zumbohuasse (vist kirjutati nii) voi monda teise pisikesse linnakesse Quilotoa kraatrijarve lahedal, mis pidi ulimega ilus koht olema ja kuhu me siis edasi suundume homme hommikul. Tee peal sealt edasi Quitosse vaatame veel arvatavasti monda vulkaani (mitte elusat) ja matkame veits sierras ehk siis magimaal. Ning siis teisipeava ohtuks plaanime Quitosse jouda kus siis pargime auto Eryka tadi juurde. Tadimees pidi olema muideks Ekvadori vastuluure u`lemus voi midagi, nii et vast saame mingit head infi mida veel vaadata oleks vaja ja kuhu oma nina toppida ei maksa :), kuigi Erykah isa kes merevae viitse admiralina kah asja jagab, kus kandis moni querilla pesitseda voib, luges meile juba sonad peale. Kolmapaeval lendame Quitost Cocasse, et sealt Yasuni rahvusparki minna 3-4 paevaks amazonase dzungliga tutvuma. Ja siis quitosse jua sealt Guayaquili tagasi ja siis lahen juba omal kael uuesti Quito ja kolumbia suunal. Vot sellised plaanid. Postitusteni.

Massa

kolmapäev, 17. november 2010

uus trip

Vaatasin mina eelmise postituse kuu paéva ja imestasin, kas toesti saab nii olla, et ma pole siia seinale oma kolm aastat sodinud. Aeg lendab kurat. Samas, natuke vabandab see, et eelmine aasta tripil kaies oli meil Artiga kahepeale blogi, aga kuna ilmselgelt pole vaja, et ta uritaks tode moonutada nagu eelmine kord juhtus :), siis kirjutan seekord siia, kus ta saab aarmisel juhul kommenteerida ja mina omakorda saan vajadusel need tais peaga tehtud kommentaarid eemaldada ;). Aga see oli uks teine jutt, raagiks nuud uutest asjadest.
Mul kui pangaorjal onnestus nuud vahelduseks siis uks pisike trip ette votta, praegu istun Ecuadoris Guayaquili tarastatud (gated area) aarelinnass ulimalt viisakas Erykah ja ta vanemate majas, ning kirjutan seda juttu. Kaisin peale 31 tunnist lennundus ja lennujaamade kogemust just dusi all ja tunnen end suht hasti, sest valjas on alles 25 kraadi ringis (ei ole veel vaga palavaks lainud, kell on hommikul 9). Alustuseks huvitab toenaoliselt koiki, et kuidas kurat ma siia sattusin ja kes on Erykah. Tagant poolt ette poole tulles, siis asi on vaga lihtne tegu on uhe Ecuador neiuga, keda eelmise tripi ajal Galapagose saartel sobraks sain kus ta joulude paiku oma perega puhkas ja kellega peale seda vahel emaili teel suhelnud olen. Olen siin ta vanemate kodus, maja on igast aukirju ja karikaid tais, tal isa on nimelt merevae ohvitser ja minu korval ripub naiteks John F. Kennedy allkirjaga 1972 aastast parinev USA merevae akadeemias kus ta siis ilmselt oppimas kais mingile kohale maaramise kaskkiri. Erykah ise laks toole - koolilastele tundi andma, ning mina peale moningast vestlust tema emaga, kelle inglise keel on sama hea kui minu hispaania keel, mis vestluse sisule ja pikkusele moningaid piire pani :), motsin siis oma kohale joudmisest raporteerida.
Kohale joudmine ise oli ka paris omamoodi, algas koik nagu oodata oli kui lendad Air Balticu ja Iberiaga, Tallinnast saime minema normaalselt, Riias olid vaiksed viivitused (mind peale 3 tundi paasimist pool tundi enam eriti ei erutanud, kuna olin ettenagelikult planeerimisel air balticule lisa aega andnud;)), vett mu"u"di lennukis kilohinnaga ja Barcelona lennujaamas ootas mind teine pikem paus, mida siis sisustasin ecuadori kohta lisa researchi tehes. Oli hariv, paar uut hispaania keelset sona oppisin kah. Siis algas Iberia etteaste. Check Inn moodus viperusteta ja ka esimene ots Madridini laks sujuvalt. Madridis aga juhtus see, et lennuki peale minnes ja minu Iberia valjastatud pardakaardi triipkoodi lugedes hakaks masin jubedamat moodi piiksuma. Millega ta siis marku andis, et selle koha peale lennukisse juba keegi on lainud ja maha istunud :). Nimelt, mina ostsin Iberiaga pileti ja nemad siis LAN airlinesiga (mis on erinevalt Iberiast suht respectaabel lennufirma) olid kokku leppinud, et LAN-i opereeritava lennu peale lahevad nende piletiga reisijad. Ma oleks pidanud tagantjargi taragna juba siis ohumarke nagema, kui Barcast Madridi teel uks preili mu korval vandus, et kurat, kuidas mulle Barcas juba boarding kaart anti, et tema peab madridis kogu turva jura labi tegema ja Check ini minema. Nojahh, aga uhesonaga, seal ma siis seisin jalle lennuki ukse ees ja otsisn oma piletit valja, naitamaks, et see boarding kaart ei ole mingi volts asi. Vottis aega mis vottis, aga LAN-i tublid asjapulgad said selgeks, et kamma on kuskil nende ja Iberia vahelises infosusteemis, mis lasi topelt bookingu teha ja otsustasid, et mina selles suudi ikkagi ei ole. Pluss poolele voib kanda selle, et kuna lennukis muid kohti ei olnud, pandi mind business classi :). Uldse ei pannud pahaks, et normaalselt poputati ja taiesti lamavas asendis magamisase oli, ausona ei pannud :). Mingi horvaatia vanem arimees korval veits norskas, aga muidu oli see ikka oluliselt mugavam kui senised lennukis ja lennujaamas veedetud tunnid.
Nii, aga selle kohta, et ma tahtsin oelda, et "ma olen kohal" olen ma juba pika jutu kirjutanud, ise pole veel miskit nainudki. Lahengi teen vaikse jalutuskaigu siin aiastatud ala sees, tarastatud ja valvuritega varustatud muideks on louna ameerikas koik vahegi viisakamad elurajoonid, et autod ja inimesed hommikuti alles oleks. Ja lapsevanematele lohutuseks, et Guayaquilis on olukord tegelikult suht OK, viimasel ajal on selle suurlinna (vahemalt 3 mio elanikku) kuritegevuse olukord vaga palju paranenud ja me kaisime kesklinnas siin Artiga eelmine aasta kah, polnd hullu midagi, eeldusel et oisel ajal kuhugi nurga taha kondama ei lahe muidugi.