teisipäev, 20. detsember 2011

Sukeldumisest paar videot ja paar fotot

Alustuseks siis maasikas - 4-5 meetrine whaleshark keda trehvata onnestus, videolt on na"ha ku"ll ta"hnid, aga varvid on vosas, voi noh nagu nad meile na"ha olid - veealune vark :). Tegelt ta selline punakas valgete täppidega.

Ja siis teine majesteetlik elukas - guitar shark

Ja siis muidugi pilte kah - üks tundmatu sukelduja veega alla minemas:


Nemo :)


Moray Eel oma nägu näitamas, kusjuures tegelt on need sellised 1,5 meetrised elukad, enamus lihtsalt kivide vahel peidus pea alati.


Cuttle fish sex scene


Blue spotted eagle ray naha puhastusseansil kosmeetikute juures...


Kena korallipuu


White tip reef shark


Sting ray, keda ühes koopas suht hulgi kohtasime, oma kogu hiilguses:


Hermit crab oma laenatud majas


Krevetipoisid reas :). Nüüd ma tean, kust krevetid tulevad, peale öist sukeldumist, päeval neid suurel hulgal kohata on ikka oluliselt keerukam ja tundub ilmvoimatu, et neid niipalju püütakse.


Lionfish, öösel, muidu seda liiki lionfishi eriti ei kohta


ja üks värviline meritäht kah lopetuseks.



Loodan, et need pildid, mis on ilmselgelt vaid väike jupike nähtust, tekitavad arusaamise miks ma nii väga sukelduma tahtsin minna ning vabandavad jouludele, joulupidudele ja tööle hilinemise välja :).

laupäev, 17. detsember 2011

Sukeldumistrip

Hei, 4 paeva sukeldumist, 14 vee alla minekuga seljataga ja naeratus na"ol korvuni :). Kui alguse poole tuli jamamaid sukeldumisi kah hulka, siis lopp oli voimas, viimase 4 sukeldumise jooksul onnestus na"ha selliseid ilma imesid nagu Whaleshark (vaalhai?), Guitar shark (gitarri hai) ja Nurse shark (ode hai :)). Neist esimesed 2 on suht haruldased elukad - meie ulikogenud (mina vaဓlja arvatud) sukeldumisseltskonnal oli see suurema osa jaoks esimene kord neid molemat na"ha. Ma olin odav kollanokk seal tripil teiste korval - koos tripil tehtud 14-ga olen kainud vee all nu"u"d 30 korda, moned tu"u"bid na"gid oma esimest Whalesharki siis 330-ndal korral... Ja u"ldse tundus, et ma oma 30 strateegiliselt ha"sti u"lemaailma paigutatud sukeldumisega olin umbes samapalju haruldusi trehvanud vee all kui nemad, millest mind ka siis aasiti lucky estonian bastardina, kes hea onne talismanina ka neile nats ilusaid loomi ette ajas. Whaleshark oli puhas onn - peale selle, et selle nagemine on vaga keerukas, ei kipu ta siinsetes vetes enne jaanuari ka na"gu na"itama muidu. Seltskond oli siis epale minu veel 6 sukeldumisklienti ja kaks instruktorit, firma omanik Juergen saksamaalt (lopetas oma sukeldumiste lugemise moned aastad tagasi 1000 peal), sveitsi paar kel oli minu vanune poeg kodus (molemad u"le 300 sukeldumise), sveitsist veel uks insener, kel oli mingi 130 sukeldumist ja umbes sama kogemusega touaretaja voi pigem vist pullipaaritaja (no touaretus on siuke intelligentsem business) la"a"ne austraaliast ning u"ks aasia paar, mees singapurist (mingi 130 sukeldumist) ja tema proua malaysiast (no see oli vist nats rohkem sukeldund kui mina ag ka"itus vee all nagu lammas). Seda milliste sukeldumispededega tegu oli sai aru rahval olevast fototehnikast. Austraallasel oli mingi 8000-10 000 taalane fotokakomplekt, teistel va|he tagasihoidlikum aga vee all klopsiti pilte igastahes hoolega, sebisin endale kah moned ja panen siia ules, kui tais (idee poolest on tai kavas u"lehomme) interneti kiirus seda voimaldama hakkab. Muuhulgas sai kaks sukeldumist tehtud pimedfas, sa raisk kus siis on teistmoodi elu seal vee all :). Pa"ris tuus on igast krevettide ja va"hkide askeldamist kaeda, ma sain teada kust krevetid tulevad va"hemalt. U"ldse tudeerisin natuke merebioloogiat ja sain nats asjadest teada, mitte et ma kraadi taotleks selle statementiga :).

Lisaks sai la"bi ujutud u"he va"iksema saare alt ta"na hommiku poolikul, koobas oli kohati suht kitsas, poole peal tuli vastu voi oigemini, ajasime u"les 2 nurse sharki - u"ks pani putku, teine tuli lahemale ja keeras teise ku"lje ja magas edasi :). Oli teine siuke 3-3.5 meetrit, kui poleks teadnud, et ta uldiselt karpe ja muud sellist so"o"b oleks hirm olnud :). Whale sharki na"hes oli mul ku"ll hetkeks hirm - olime 20 meetri peal voi nii, kui ulevalt vari u"le ujus, nahtavus oli kah sita voitu, mina kogenematu elukana ja hirmust suurte silmadega arvasin algul, et tegu on 4-5 meetrise great white sharkiga, mis on pa"ris kuri loom, eksitusest sain aru kui meie tai instruktor padavai kaamera pihus ules tema poole ujuma kukkus. Vaatasime siis tema moodumise a"ra (einestas teine), rnisime nats korgemale ja ootasime kuni ta ringiga u"mber rifi tagasi tuleb ning saime oluliselt parema vaate osaliseks. Lisaks vee alusele elule na"gime ka umbes musta miljonit kalapaati ning u"le kalastamine on ilmselgelt probleem, eriti oli na"ha see esimesel kahel pa"eval ku"lastatud riffidel, kus du"namiidiga kalapu"u"gi ja"ljed ja kalade va"hesus olid ilmselged. Muu hulgas kohtasime sukeldudes ka mitmeid kalapuure - no sellised 4*3*2 meetrit loksud, kuhu sisse ujuda kerge, va"lja raske, nagu va|hi unnad eesti maal. Nome oli selle juures see, et tihti olid loksud ko"ie katkemise tottu pohja ja"a"nud ja neisse sisse ujunud kalad ei la"inud isegi mitte so"o"giks... Tegime paar sellist loksu lahti mo"o"daminnes. Igatahes, kui kiiremas korras midagi ette ei voeta Myanmari valitsuse poolt, siis paljusid sukeldumispaiku varsti enam pole, kus ka"idud sai. Samas selle 800 saarega saarestiku turismipotentsiaal on ta"iesti fenomenaalne, oige majandamise korral kinjdlasti kalanduse piiramisest tulenevast kahjust kordades suurem, ja"tkusuutlikusest ra"a"kimata. Aga noh, isegi kui valitsus sellest siin aru saab, siis tegevused on lahjad ning katsu sa seda vaesele kalurile seletada, kellel hing niigi paelaga kaelas...

U"hesonaga, rohkem ei jahu sellest, kui u"limalt lahe sukeldumisretk oli, homme lendan Yangoni ning kui sealne internet voimaldab mul krediitkaardiga lennupileti osta, siis pa"ev peale seda Bangkoki. Kui internet seda ei voimalda - siis olen ha"das nagu mustlane ma"das. Myanmaris kehtib teatavasti va"lismaalastele ainult sularaha (loe USD) ning selle hankimine va"lismaalt ei ka"i teps mitte pangaautomaatide abil, nagu arvata voiks, ka western union pole siia pesa teinud ning kohalikud pangad kah rahvusvahelistest u"lekannetest midagi teada ei taha. Peale seda, kui ta"na 5 minutit enne Myanmar Airwaysi office sulgemist endale pileti ostsin, ja"i mulle cashi dollarites ja kohalikus rahas ta"pselt niipalju, et maksta o"o"maja eest ta"na, homme, nats praetud riisi su"u" kuski ning maksta a"ra trahv viisast pikemalt oldud pa"evade eest (viisa sai mul 13-ndal la"bi, aga nats kauem olla on OK, peab lihtsalt 5 taala pa"evas peale maksma lahkudes) ning siis on mul veel umbes 10 taala puhvrit, millega va"ga kaua just ei ela... Lisapuhvrina on veel 15 EUR-i ja 5 naela - nendega pole Kawthoungis peale ma"rkmepaberina kasutamise suurt midagi teha, Yangonis voibolla onnestub nendega vajadusel hangeldada, aga lennupiletit selle eest va"ga ei osta just :). Igatahes, tuleb kiirele internetile loota ja peale seda Tai sularaha automaatidele :).

teisipäev, 13. detsember 2011

Reis venib pikemaks...

Kohe pooleteise tunnipa"rast lahen sukelduma, see osa asjaajamisest on seega korda la"inud. Kahjuks pean aga sukeldumispaadi pealt uuesti maha ronima, enne kui ta siseneb Tai vetesse, sest kuigi Myanmari poolelt onnestus ta"na hommikul lopuks m9inistri allkiri ka"tte saada, siis peale viiendat tsekkamist o"eldi tai immigratsioonist ikkagi, et Ranongi kaudu nad mind vastu votta ei soovi (kuigi enne oli korduvalt va"idetud, et see on OK...) Igastahes, Eesti va"lisministeeriumile su"gav noomitus, et me ikka veel taimaal Visa on arrival listis oleme, mis meie liikumisvabadust nomedalt piirab

Koige selle kammajaa juures, on mu lennukuupa"evad euroopasse nihkunud nu"u"d selliseks igast asjaolude kokku langemisel ja mitte kokku langemisel, et ma lendan Londonisse 24-ndal Bangkokist ja sealt Tallinnasse 26-ndal. Ehk siis jouluks koju seekord ei joua, a see eest saan nats kauem soojal maal lebotada... Ja see sukeldumine tuleb a"ge ma usun ning on seda kuhjaga va"a"rt.

laupäev, 10. detsember 2011

Asjaajaja

Selline asja ajamise pa"ev on ta"na olnud, jube. Onneks ku"ll on suure osa asjast u"ks teine mees asja ajanud ja voimalik, et asi saab isegi lopuks a"ra aetud, aga hetkel veel hoisata ei maksa, sest u"he kindrali allkiri on veel puudu.

Koik algas justkui ilusti, leidsin hommikul vaga monusa soogikoha, toit oli hea ja vaade imeline. Siis hakkas kiiva kiskuma, alustuseks toetasin end va"he liiga mugavalt ja tooli seljatugi la"ks katki, ei ma pole paksuks la"inud - plastmass moobel, valged inimesed ja paike ei sobi kokku lihtsalt :). Siis astusin endale naela jalga, noh, tegelt seda va"ga ei tunnegi, plahvit ule 4-5 millimeetri labi ei tulnud. Ja siis oli toe hetk, kui selgus, et sukeldumisfirmal on liiga vahe rahvast tripile end ules andnud ja mu 4 paevast sukeldumistrippi ei tule :(. No tegelt ma teadsin, et sansid on fifty sixty, nadal aega tagasi oeldi, et uhte on juurde vaja. Igatahes, kukkus selle kurva uudisega kokku ka mu piiriu"letus skeem, sest selleks et u"le piiri Kawthoungist Ranongi tai maal saada on vaja eriluba, juhul kui sa siit kaudu sisenenud ei ole. Eriluba ei kiputa andma (voi noh, saab, aga selle taotlemine on 3-4 toopaeva, ehk laupaevast alates pea nadal). Muidu kuluvad need paevad sukeldudes ja ka luba on kergem saada. Nojahh, lugesin kirja. Paha lugu. La"ksin immigratsioonipunkti uurima, et kuidas saab u"le piiri - eriloaga. Kuidas saab eri luba - mine ku"si turismiametist. La'ksin, o'eldi na'dal, ja 90 taala. Osta parem lennupiletid tagasi Yangoni ja sealt Bangkokki. No ma ei ja"tnud jonni. Helistasin siis sukeldumistripi canceldanud tai firmasse, et ad voimalusi uuriks. Need helistasid oma korda kuhugi ja siis mulle tagasi, et jama vark vaga ei saa. No ma laksin uuesti turismiametisse luba nuiama, et akki kuidagi ikka saab... Selgus, et tai firma oli kah sinna helistanud. Sealsel u"lemsuel hakkas must kas kahju voi vaata, et saab moned taalad teenida voi molemat, igatahes hakkas ta mu eest asja ajama. Uritas tripi canceldanud firmale auku pahe raakida, et tehku ikka trip a"ra, et ta votab vahem commisioni (ehk siis altkaemaksu) rahvuspargi kulastuse ja piiri protseduuride eest. Aga 3 inimest oli ikka vahe ja see asi jai katki. Siis vaatas ta, et 13-17 december on uks teine live aboard sukeldumistrip tulemas. No ma olin tegelt juba nendega raakinud ja suht ok pakkumise saanud, aga kuupaevad olid hilised - lihtne loogika utleb, et 17 Tai piiri uletades 17 hommikusele lennule ei joua (ammugi sii 15-nda kuupa"eva lennule mis mul algselt oli). Noh, uurisin siis lennu nihutamise voimalusi. Mingi raha eest sai seda 19.ndaks lukata. See peale vottis harra kone sellele 13-17 sukeldumist tegevale Phuketi firmale ja raakis hinna mulle pakutust veel alla, kahtlustan et ka alla omahinna, kuid lubas loobuda oma commisionist, nii et sukeldumisfirma enam vast kahjumisse kah ei jaa. Siis loomulikult tehti mulle ettepanek just saadud discount pooleks teha :). Noh, mis seal ikka, ega pa"ris ilma comissionita kah asjajajat kes sulle 3 telefoniga trippi orgunnib jatta saa. Siis oli tukk asjaajamis tai poolega - ametlikult Ranong nende piiripunktide hulka ei kuulu, kes piirilt eesti viisat valjastaks, aga see sai va"idetavalt korda. Oma u"lemuse jah sona ta mu va"ljumise eri loale sai, et on laupa"ev siis ulemuse ulemuse oma veel mitte. Ehk mul on onnest voi siis 4-5 paevast sukeldumisest uhes maailma puutumatumas saarestikus puudu uks allkiri. Hiljemalt esmaspeva hommikuks selgub. No ja odav see lobu kah pole, kuigi maksan vist ca 25-30% leti hinnast (tosi, osa sukeldumisi tehakse enne minu peale korjamist tai poolel ara). Igatahes, poidlad pihku, et asi laabuks, piiriuletused sujuks ja ma lennukile jouaks, ja et ma liiga palju aega valitsusametnike seltsis veetma ei peaks, tanasest paevast on ku"ll :).

Nagin ta"na u"le 6 pa"eva valgeid inimesi - Masa venemaalt oli Phuketist tunniks ajaks Kawthoungi vaatama tulnud, et omale uut 14 paeva tai pinnal saada, kohtasin immigratsioonis, ja neli paksu sakslast istus uhes restos, ilmselt sama agendaga, nendega keskustellu laskumine tundus voigas. Oobimiskohtades valgeid pole nainud, valismaalase loaga kohti (Myanamris peab eriluba olema valismaalaste voorustamiseks kulalistemajadel) on kolm - u"ks suht viisakas hotell (ku"siti 45 taala, keerasin otsa ringi), u"ks Motel, suht viisakas ku"siti 30 taala, maksin 23, veetsin seal u"he o"o". Allkorrusel oli baar, kus uhe olle tegin huvi parast aru saamaks, kas tegu on lihtsalt eriti ebamaitsekalt sisustatud baariga voi baar bordelliga. Peale stseeni jalgimist olle jagu jareldasin viimast, pead ei anna. Ning kolmas asutus kus nu"u"d o"o"bin, mida esimene ohtu tuvastada ei suutnud (asutus omab poolt silti, uhtegi viita pole :)) on u"ks kulalistemaja kus pa"ris palju kohalikke o"o"bib (teised olid suht tu"hjad), lihtne, mitte liiga puhas aga 13 taala o"o".

Muidu on Kawthoung siuke vaikne va"ike sadamalinnake, inimesed on sobralikud ja 99% umbkeelsed, lapsed tulevad istuvad umberringi maha kui kuskil istud ja loed. Noored kasutavad kogu oma ingilse keele pagasit valget meest na"hes, olgu selleks siis hello, where you come from, chicken, I love you voi midagi muud mis mo"o"da minnes keelele tuleb ja iseendal itsitamise esile kutsub :). Pohilieks tegevusalaks on kujunenud lebotamine ja lugemine ning ohtuti enne paikseloojangut (ca 16-18) kohalik jalgvorkpall (mangitakse 3 vs 3) - olen kolm ohtut juba ilma teinud selles mangus. Kuigi jalgade tehnika osas pole mul lootustki kohalikele haisule saada, kes vorgu kohalt ka"a"re panevad, olen oma pikkuse ja okei pea manguga suutnud kuidagi ikka ansamblis pusida. Ara ma seletada pole suutnud, et ma inglane pole pea mangu tottu :), ehk siis mangija nimi on inglane. Eile ja uleile olin voitjate poolel rohkem kui kaotajate poolel, tana sain kolm mangu sutti ja polve veriseks, sobis hasti paeva kokkuvotteks. Peakski minema haavu desinfitseerima, jumal teab mis jama siinkandis neisse sisse imbub. Igatahes, tundub, et Birmat jatkub kauemaks ja londonis 5 paevase tsillimise asemel saan ma seal o"o" lennujaamas veeta - Heathrow voi Stanstedt, kumb on lahedam hotell, see on kusimus :).

kolmapäev, 7. detsember 2011

Homme Kawthoungi poole teele

Njaa, viimased 2 paeva Myeikis on olnud uhed ehedamad uldse Myanmaris ma kahtlustan. Kuigi mu liikumisvabadus on suhteliselt piiratud, olen nainud paris palju huvitavat ja tutvunud omajagu ka kohaliku eluoluga. Eila hommikuks oli mul mingisugune arusaam olemas kuidas Myeik nagu uks mereaarne linn ikka mooda rannijut lookleb, kuna olin uleile uhes templis kainud mis keset (vana)linna ma"e otsas on. Seadsin siis oma sammud sinna poole, kus ma kaugelt vaadtes kahtlustasin et rand voiks olla :). Selgus, et tegu oli hoopis uue ehituses oleva ranna promenaadiga, mis nagi seetottu rannamoodi valja, et oli vee aares oleva kivimuuri tagant 100 meetri raadiuses liivase pinnasega ta"idetud... Kuna rannas lebotamine vaga plaanis polnud, siis oli see voibolla isegi huvitavam. Igatahes, peale tutikast ostlemiskeskusest moodumist joudsin promenaadi lopetamata ossa (promenaadi ehituse faas 2 ;)) ja uudistasin nats seal olevaid kalalaevu, kuniks mingi kohviku pidaja kes veits inglisit hablas mu oma kohvikusse maha istutas ja oma puhaks kulaliseks kuulutas. Selline atraktsioon noudis loomulikult publikut, suht varsti oli mu umber oma 20 pealine summ, kes valget inimest kaesid. Vaga palju neid siia linna ei satu, kummati siis veel sinna aarelinna agulisse, ma ise pole uhtegi teist valget veel kohanud siin 3 paevaga... Igatahes, pikk lugu luhikeseks, ajasin seal juttu joonistasin euroopa kaarti ja seletasin, kus eesti asub, sobrunesin kohviku pidaja pojaga, kes oli malaysiast toolt tagasi just saabunud (teeb varavatele ja aedadele sepiseid) ja kah inglist puhus natsa ning tema kunagise (ja vist ka tulevase) ulemusega - kes oli insener kes seda ulalmainitud promenaadi projekti juhtis juba 10 aastat, ise parit Yangonist. Igatahes, uuriin ma siis neilt lahikondsete saarte kohta mida kulastada maksaks ja selgus et 45 mindase laevasoidu kaugusel on King island, kuhu kaib regularne igapaevane paat ning kus isegi uks kulalistemaja kuhu maanduda saaks. U ko ja Soe Than (poeg ja ulemus) soidutasid mu siis linna ja uurisime mis kellast paat laheb, sebisid mulle isegi kaardi sellest saarest ja puha (no see on siin defka, Myeiki kaarti mul eriti mujal kui peas pole naiteks). Siis neil muidugi va"lgatas, et peaks immigratsioonist minuga labi minema enne kui ma King islandile suundun, mul oli nats kahtlusi ses osas, aga kahjuks laksin oma valismaalase instinkti (enne tee ja siis kusi, kui kahtled kas lubatakse :)) usaldamise asemel kohalike teadmisega kaasa. Loppes see tunni ajaseks voi pikemaks veninud visiidiga Myanmari valitsusasutusse, kus kogu inglisekeelne suhtlus oli kull viisakas, aga telefonis sai vist mu hotell nats soimu, et mu niimoodi kondama oli lasknud (mida nad huvitav kull teha oleks sand :)?) ning ka insenerile oeldi, et mis ta motleb endast, et mul King islandile soovitab minna. Mina, kes ma klassikalist "dumb estonian" lahenemist kasutasin, naeratasin lollakalt, olin visakas ja kasutasin voimalikult tihti koiki kolme Bamari keelset valjendit mis ma teadsin, tegin sinna juurde nao, et ei tea maailma asjadest o"o"d ega mu"tsi ja tahaks ikka jubedalt Kingi islandile minna. Igatahes, korgem ulemus leebus ja loobus plaanidest mind Yangoni tagasi saata, kaks tolki (keda tal tegelt mu arust vaja polnud, ta inglise keel oli nende omast parem...) siis seletasid mulle, et ta annab mulle suurima voli mis ta saab anda - see on Myeiki linnas ringi vaadata. Nii see vististi ka on, niipalju kui tausta olen uurinud, saab muid lube ainult Yangonist (koos 30 taala paevas giidi teenusega, kes hoolitseb, et sa valesse kohta ei laheks) ning seda kinnitas ka mu insenerist sober, kes kuniks mind grilliti eesruumis valismaalasi puudutava reeglistiku labi luges. Igatahes, et mitte insenerile jama kaela tommata jatsin king islandile minemata - suhteliselt tavaline lahenemine siinmail on, et valismaalasele ei oelda midagi, vaid peeditakse koahlikke kes asjaga kuidagi seotud. Naiteks on valismaalase voorustamine enda juures u"leo"o" Myanmaris seadusega keelatud, ja uldjuhul moni naaber ikka valitsuse infovorgustikku kuulub... Nojahh, u"hesonaga, peale King islandist loobumist, laksin ikkagi sadamasse ja lasin end visata ule vaina poole kilti kaugusel asuvale saarekesele, kus oli koige lahedam bdistlik tempel mida ma kohand olen elus. U|lisuure lamava Buddha sisse ja umber oli ehitatud siis terve hulk kaike ja nurgataguseid mis siis olid miljoni (liialdamata) vaiksema kujukesega kaunistatud. Samas ronisin ka mae otsa Pagoda jurde, kust Myeik nagu peopesal oli. Ohtu ja paikseloojangu veetsin uhel linna keskel asuval vaiksel jarvekesel.

Hommikul muidugi oli ullatuseks kohe kohal mingi ha"rra, kes mulle hommikusoogi korvale giidi teenuseid pakkus. Kahtlustan, et tegu oli immigratsiooni ameti poolt mulle maaratud giidiga... Voibolla olen muidugi paranoiline. Pakkus ta mulle mingit tuuri, maksma pidin sudametunnistuse jargi. Kahtlused suvenesid parastlounal, kui ta ikka mu hotellis tolknes. Igatahes, raputasin ta maha peale seda kui me kaisime korra sadamas uurimas homseid kiirpaadi aegu. Suht raske on tingida, kui sul giid on ;). Parastlounal ilma temata tingisin 30% alla igastahes, ikkagi on suht kirves kohalikus kontekstis see pilet Kawthoungi, aga mis teha, duopol. Peale seda uurisin nats kuidas diinne kaubasadam toimib, kuidas kalad vabrikusse la"hevad ja kuidas laevu ehitatakse - muideks laevu ehitab sama firma inseneriha"rra va"itel, kelle heaks temagi to"o"tab ja kes rannapromenaadi teeb. Siis tuli ta"itsa kogemata kaks kloostri ku"lastust - kummasegi ei plaaninud minna, aga astusin sisse kui nad mu ees korgusid. Esimene oli noorte munkade kool - koik myanmari mehed kaivad vahemalt paarikuise mungaetapi labi lapsena hariduse mottes ja teine siis oli juba puhendunud munkade klooster. Esimeses naidata mulle luku taga olevaid puhasid Buddhasid ja tutvusin ka mingi Myanmari armee seersandiga, kes palvele oli tulnud. Noored mungakutsikad olid pa"ris lahedad. Viimases oli ka kaks munka, kes inglise keelt suht OK-lt raakisid, uks minu vanune, teine vanem. Vanem oli isegi Euroopas oppinud natuke ning ka Sinapuris ja mujal kainud. Igatahes, tegin nendega vaikse pepsi ja banaani (neil oli keskpaevane paast ja nad piirdusid Red Bulliga) arutasin eluolu pool tunnikest voi tunni, kolmas asjaosaline oli kloostriu"lem, va"idetavalt va"ga tark mees, inglise keel oli natuke kasin aind. U"limalt huvitav oli. Minu vanune munk oli va"ga elevil valge mehega sobrunemisest ja ma"ngis veits giidi - viis mu uhte kohalikku algkooli vaatama. Seal siis olid muidugi kohustuslikud pildid opetajate ja lastega ja varki. Kes ilmselgelt olid koik vaga elevil. Ning ohtupoolikul kaisin inseneril kulas maailma asju arutamas. Tore on olla vahelduseks sellises Myanmaris nagu ta on, natuke va"sitav on ku"ll ta"naval kondides koigile lehvitada ja igale 10-ndale inimesele tere o"elda, aga inimestest ohkuv energia on seda u"ldiselt kuhjaga va"a"rt.

Ma arvan, et va"hemalt 15 kilta olen ta"na jalutanud, siukses leitsakus on see paras katsumus, uni tuleb hea, aga enne peaks miskit hamba alla leidma.

esmaspäev, 5. detsember 2011

100

Juubel ma u"tlen, sellel blogil on juubel! Allja"rgneva naol on tegu 100-nda postitusega aastate jooksul, mis tahendab et ma olen umbes sajas eri linnas ja erinevas interneti urkas oma 100 tundi veetnud neid markmeid treides, raakimata uleelmise aasta louna ameerika tripist mis eraldi seisval lehel on. Katsun seekord siis juubeli mottes natuke teistsuguse teose teha, kirjutan eilsest ohtust u"he filipiinlase vaatevinklist, pohimotteliselt ma naersin ennast eile magama :). Et tegu on u"he psycho philipiino motetega, siis tuleb jutt inglise keeles (no ja vast saavad luhemad laused kah :)). Ma arvan, et see voiks luuletusena jouluvanale kah arvesse minna, laisk nagu ma olen.

DEAR GOD...

Just 20 days before Christmas, on a beautiful Sunday I landed in Yangon in Myanmar, which is one God forsaken place but nevertheless full of God loving friendly people. Only problem is that they are not worshiping Jesus Christ our savior but some other guy called Buddha, to whom they have erected thousands (maybe millions of) temples all over the country. Particularly they have been erected (what an awful word) onto one field of Pagans near Bagan, I plan to spend all of my 6 days in this country studying this field, before flying to Yogyakarta Indoneesia and looking one of the biggest temples of Buddha and Hinduism there - all in order to understand, how could I convert all those people in the world to Christianity of course. With the help from God I found a decent guesthouse called Okinawa in central Yangon, I went out to look for some Godly food and for my relief I saw a white guy eating in one of the restaurants and reading a book. I knew he must be a christian as he was white! He was from Estonia, it did not register in my Christian map, but he seemed polite and I thought he must be a good christian. He was having rice with shrimps, shrimps are very low on the level of Gods developed animals, so I decided for rice with Chicken. I read my priers before eating, of course. He had a weird name, after spelling it 2 times for me he wrote it down to piece of paper - the name was not from Bible! What an awful thing to do to a child, name him Indrek which is not even in Bible! I asked about his facebook, he said he does not have one! Incredible, I told him that even janitors in philipines have a facebook! He told me he was not a janitor, I realized he had committed the sin of pride and made a note for my self so I could ask forgiveness for him in my priers later. He ate hurriedly and stood up, saying he needs to go to internet. I asked where are the internet cafes, he gave me directions, paid and left. I waved, said god bless you and meet you in Okinawa guesthouse, he looked sad. I did not find the internet cafe where he said he went, I do not understand why God let me loose my sense of direction? I made a note and decided to prier for forgiveness for which ever sin it could have been a bit later.

I slept in a dorm, there where 5 beds or more precisely 1 bed and 4 mattresses. 4 boys were supposed to sleep on the mattresses, American guy (i loved talking about God with him) in the corner, then the Estonian dude (he said to me he is an Atheist :(, it reminded me I have to pray for him) and then me and then a German dude on the right of me. Further on there was a paper wall and behind that was a Danish girl who had a bed (I hope she was a virgin, she had no wedding ring). It was awfully uncomfortable for me to come to bed as I had to pass the Danish girls bed - and as she and the German guy planned to travel further together, they were discussing plans, under the same Mosquito net! I made a cross with me fingers and passed their bed. And then I heard it - there was a Mosque just outside of the Guest house and they were praying towards wrong God! Loudly! I prayed, but I really could not concentrate as it was loud. Luckily there was an American guy there, I talked to him about religion and dream country for Christianity - America. It was good, it calmed me. But he got tired of it, I dont understand how? Then I started to go to sleep, but I could not, the Mosque was loud! As this would not have been awful enough, there was an air conditioner in the room, that made the sound of rain and storm. It made me want to pee. But I could not go as the Danish girl and German guy were still smoothly talking about their trip under the Mosquito net! Finally I had to go, I made the cross with my fingers on my way down and on the way back, and while in toilet, away from the Mosque and temptations and air conditioner I had a great idea! I had with me my tape with one American Pastor's service, it was about the book of Iiob! I put it loudly on in my MP3 player and stuffed my ears with my earphones, prayed for 10 minutes on my knees and I fall a sleep on my left side, it was bad omen. I dreamed about Christianizing Burma though :). It was beautiful.

Then the Estonian dude came upstairs, talked a few words with danish girl and german guy packed some things into his bag and the looked at me, laughed peculiarly and went to bed. He woke me after 10 minutes and told to me that service is over now and Pastor America needs to go to sleep too! What a terrible dude. Yes my MP3 player was on maximum, but there was this mosque, and air conditioning and... and German dude was still not in his bed... He was big, the atheist Estonian, I was a bit afraid and turned my MP3 off. It was terrible, the Mosque, the air conditioner and then I think (I could not see through mosquito nets and paper), God bless me, German guy and danish girl started kissing behind the paper wall. Their bed was screeching under their weight every time they moved even a bit. I was on my back, at first I put my hands on my ears, but it did not help, so I put them together as in praying on my chest and concentrated on whispering priers. As it would have not been already the worst experience in my life I got the feeling by the changed breathing and couple of quiet noises of the American dudes corner that hearing the screeching was too much for him and he was pleasuring himself! God forgive me if I am mistaken. What a hypocrite filthy christian! I got up to my knees and started praying and whispered my priers, it calmed me. And then, the awful Estonian dude started laughing, I think he was laughing already before under his blanket but then he started laughing loud! God bless this sinners soul! He must have been possessed by satan. And the Mosque did not stop! But my praying was not in vain, German man and danish girl talked a bit and in disappointed voices and German came to his bed after that, I think they did not have inappropriate not blessed intercourse outside of the holy christian marriage. It was all thanks to my praying! German guy looked me with bewilderment kneeling in my mattress and whispering priers. American dude was snoring. Estonian dude was still laughing. I kept praying for all of their souls. And then there was lightning, I was afraid. but there was no thunder, and then I realized - it was a flash, Estonian had made a picture of me kneeling on my bed. What an awful person! then he laughed again and fell a sleep. I prayed till mosque shut up. And then it was just the rainy noise of the air conditioner, I was tired, I fell a sleep, feeling better after these priers.

I woke in the morning as the Estonian dude with non Biblical name was getting up for his flight, I kneeled to my mattress again to pray for what I had seen and heard last night and for his soul too, as he was sure to go to hell as a atheist who never prayed. And I designed my plans for next 5 days - I would stop for a prier in all of the 4000 temples in Pagan (only place worth visiting in Myanmar) to save as many Buddhists from hell as possible. Thank you God for this trip and great opportunity to save so many souls, I think I should go to Estonia next, Estonian guy said the proportion of atheists is high in there... God, your work is very hard, but I do not complain as I am blessed by you! Please do not make me see this night in my nightmares again! And God please, do not make me sleep close to mosque again!

THE END

...........................................................


Muideks, fakte selles ulal olevas loos oluliselt moonutatud ei ole, vaatenurk on nats voibolla utreeritud :) Igatahes otse elust :). Foto kull kahjuks labi moskiito vorgu ei onnestunud.

Kui aga reisi progressist uldisemalt raakida, siis olen joudnud Myeiki, maandusin moned tunnid tagasi, taiesti voimalik, et olen linna ainus valge inimene ja suure venna hingust on kuklas siin kah tugevalt tunda - loomulikult voeti lennukist maha tulles kohe rajalt maha ja pandi andmed sodurpoiste poolt kirja, minu va"ite peale et ma veel ei tea kus hotellis ma oobin sain endale mootorraturist sobra, kes mu linna viis uhte odavasse hotelli, et ta saaks ilusti paberid ara taita, et kus harra siis ikkagi oobib ja millega tegeleb (jumala tasuta, voi noh valistuse kulul siis oli transport). Hotellis tehti veel passikoopiaid ja varki (tavaliselt piirdutakse andmetega lihtsalt). Viimasest Mandalaysse saabudes tehtud postitusest on nats vett merre voolanud ja omajagu huvitavaid, toredaid, najakaid ja lahedaid juhtumeid olnud tahelepanekutest raakimata. Aga kuna olen siin juba venitand siis luhidalt: Kuna tahtsin lounasse minna, siis olen nuud omapai - Kerry kellega kaks nadalat trippisin laks edasi pohja poole, temaga oli lahe, vast naeb teda eestis jaanuari lopus; ukspaev sain kohaliku kula jalka-vorgu (vorkpall jala ja peaga) kuulsuseks :); sama paev sattusin lambist peale kukepoksi treeningutele; uhel paeval Mandalays avastasin, et koik Birmalased ei olegi vaiksed; sain teada, et politsei annab sulle raha Yangonis (vist siis kui Hillary Clinton linnas on) selle eest, et sa kaebust ei esitaks kui raha vahetades petta saad; selgus ka, et Yangon ei olegi uldse nii kole linn kui ma peale paari paeva seal palavikus veetes arvanud olin :); selgus, et mul on lootust taitsa sukelduma saada - sansid on 50/60, 3 huvilist on olemas, nelja on vaja (siinkohal; on kahju, et kedagi valget Myeikis vist pole); tundub, et mul on voimalik ka u"le piiri saada Kawthoungist, sukeldumise orgunnija abiga on altkaemaksud kokku lepitud peaaegu...; lennu Londonisse lukkasin kah sukeldumise huvides edasi, saabun sinna 17-ndal 15-nda asemel.

teisipäev, 29. november 2011

Mandalay

Viimased kaks paeva olen olnud vaga kultuurne poiss. Rallisin rattaga mooda Bagani tasandikku kus mingi 5 korda 5 kilti alal on uskumatu hulk templeid ringi. Aarmiselt paganlik nimi nii puhale kohale muidugi :). Aktiviteedid mida teha saab on suht laialdased, saab arhitektuuri imesid ja Buddha kujusid imetleda, rattaga hobukaarikutega voidu ajada, vaadata kuidas 1000 turisti uhe templi tipust paikse tousu vaadata uritavad (kuigi templeid mida selleks kasutada saab on oma sada) saab templi muuridel kaljuronimist harrastada, templi katusel paikest votta voi lugeda, templite vahel 5 tarni resorte imetleda, lugematus koguses liivavarvidega tehtud pilte osta jne. Ise proovisin lisaks veel rattaga, mis selleks ilmselgelt moeldud ei olnud, veel omajagu off roadi soita mooda kuivanud oja ja joesangi ning erinevaid vagudega ja vagudeta, ulepea ja mitte ulepea taimestikuga polde. Uks sark laks peale okaspoosast labisoitmist igastahaes mahakandmusele. Sain muuhulgas ka veel teada, kust maapahklid tulevad voi oigemini kuidas nende koristus ja rehepeks kaib ning mismoodi neist parast ringiratast laskva harja abil pahklioli tehakse. Sattusin teisel paeval oma off road ripil metsikute templite vahel ka uhe kula poldudele. Esimene paev siis vaatasin paar suuremat turistiloksu ara, acastasin veits omal kael mahajaetud templeiod ja neil ronimist, ning leidsin ohtul taitsa kogemata iseseisvalt ringi vaadates ules templi kuhu paar kohalikku munka ja kaks fotonduse jaoks spetsiaalgiidi kasutavat paarikest olid tulnud paiksetousu fotografeerima. Mungad tegid mingeid plakateid kui oigesti aru sain. Igatahes, vaade oli paris seff.

Nojahh, ja nuud siis on hommik ja olen Mandalays, joudsime mingi 4 ajal oosel, positiivsele poolele laks see, et olin tagareas keskel ja jalgadel oli ruumi nagu putru (Kerry vaeseke suri 8 tunnist 6, kuna tema 193 cm jaoks ilmselgelt isegi aasuialase jaoks vaiksest jalaruumist ei piisanud vaga). Mina magasin nagu laps. Hammasdtaval kombel sattusime bussi palt oiges kohas maha tulema ja leidsime ka suht kohe lahti oleva odava hotelli, kus uhe oo raha eest (7 taala karss) saame pooleteist ood tuba nautrida. Nome on see, et mu plaanid lounasse sukelduma minna on veits ohus, sest tundub, et tai piiripunkt all lounas Ranongis ei valjasta viisat piirilt ning Myanmari valistsus tahab mingit eri luba valjastada 35 taala eest neile, kes sisse tulevad lennates ja valja tahvad ule piiri minna. Lisaks on seal koha peal umbes tapselt 1 sukeldumisfirma, mis asub uksikul saarel, kus oobimine (ja sukeldumine) maksab miljon (mingi 4 voi 5 tarni) ja saab oobida minimaalselt 4 ood. Ehk siis, sukeldumisvoimalus on pigem taist tulevate "live aboard" kruiiside peal, mille kuupaevade sobivuse leidmine on paras pain, kuna neid on paar tukki, ja kirved muidugi on kah. Et asja huvitavamaks teha, saab sinna pohimotteliselt ainult lennates (no paadiga ja bussiga saab teoorias kah, aga see votab nadala vahemalt) ja lennukid kaivad kuidas juhtub enam vahem :). Ehk siis mind ootab ees organisatoorne mustkunst, kui tahan need asjad klappima saada... Aga see saarestik ise tundub siuke uskumatult lahe puutumatu parl, ulimalt laheda sukeldumisega, nii et tahaks ikka kuidagi minna sinna...

pühapäev, 27. november 2011

Baganis

Viimased kaks paeva olen uks tubli turist olnud. Uleeilse veetsime Inle jarve ja sellel asuvaid kulasid pidi paadiga ringi kruiisides. Jah, lugesid oigesti, kulad asuvad jarvel, paris huvitav vaatepilt igatahes. Tegu oli siukse korraliku turisti tripiga, kus tassiti mooda erinevaid onupoegadele kuuluvaid turge, poode, sepikodasid, sigari vabrikuid ja kanga tookodasid, et tublid turistid shopata saaks. Olime enamuses suht ebatublid ja ei shopanud, Sarah koos uhe ulemoistuse tuutu britiga hoidsid lippu korgel ja tegid moned shopingud. Paev loppes sellise absurdse turismi loksu nagu huppavate kasside kloostri kulastusega :). Kus siis kassid toidu eest labi ronga huppavad, selleks ajaks oli paike ja muud kohad oma too teinud ning veetsime aega kohud kovras arutledes kuidas kassid budha poole hupates valgustatud saavad ning me otsustasin\me Kerryga et teeme estisse vene turistidele moeldud kassidest toolistega sigarivabriku, kust ei puudu ka vaike kassidest band. Nojahh, tegelt vaatsime veelk parast jarvel paiskeloojangut kah. Mis huvitav oli paevast oli kohalike kulade eluolu nin jarvele rajatud tomatipollud, mida paadiga siis hooldatakse.

Ja siis oli huvastijatt Theresia ja Sarahga, Me Kerryga kobisime hommikul kella 4-st Bagani mineva Express bussi peale. Express tahendab seda, et selle 250 kilda labimiseks kulus umbes 14 tundi :). Igatahes otsustasime 27. Novembri tulevikus "Ass Memorial day" -ks kuulutada, oma kadunud tagumentide malestuseks, mis selle 14 tunni jooksul paris kangeks muutusid :). Peale 12 tundi otsustasime igastahes rummi lahti korkida, et olukorda veits lobusamaks muuta. Onnestus taitsa hasti... Soit holmas endas lisaks mitte alla kaivatele istmetele asiaatide moodu jargi, kuhu kaks euroopiidset suurt meest kuidagi ei mahtunud, onneks muidugi ka pause snakkide jaoks ja lounaks, lisaks ka uhte rattavahetuse peatust. Lisaks oli veel muidugist umbes 5 olukorda, kus avariist jai puudu umbes kolm kumnendik sekundit. Ma arvan, et koige ebaratsionaalsem otsus mis Myanmari valitsus kunagi teinud on oli see, et soita tuleb paremal pool nagu euroopas. Ilma kahtluseta on see briti koloniaalparandist vabanemisega seotud otsus, kuid kuna autod suhteliselt vaeses Myanmaris parinevad puha taist ja indiast kus asjad teistpidi kaivad, siis on roolid 99% masinatel samuti paremal. Ehk siis moodasoidul midagi naha ei ole ilmselgelt... Muidu on Myanmari inimesed ikka ulemoistuse sobralikud. Mingit naha ule korvade tombamise suhtumist turistide suunas praktiliselt ei ole, 99% inimesi tahavad lihtsalt siiralt aidata. Inglise keel on kull suht niru (kuigi parem kui naiteks indoneesias ma arvan) ja kohalik keel paris keeruline, aga kuidagi nagu ikka saab alati asjad aetud. Erandiks muidugi on siinkohal valitsuse poolt mitmetes kohtades kehtestatud "va"lismaalaste na"omaks", mille kogumises on ettenagelikult bussijuhtidele ja kulalistemajade pidajatele omad kohustused pandud, kuigi raha ise tuleb ametnikele maksta. Teades, et 60% Myanmari riigieelarvest on kulutused sojavaele, siis pole raske arvata, kus see papp siin sojavaelise hunta poolt valitsetud riigis laheb... Valitsuse kapp on turisminduses uldse suht sugaval sees, 95% turistidest on paketi turistid kellele pakuvad teenust valitsusega sugavalt seotud firmad, minusuguseid jopskeid kes ise ringi vaatavad on 5% ringis. Nagu uks koahlik olukorda seletas, need paketi turistid peavad meie valitsust uleval, nuud on valitsusel kaval plaan, venelastele hakatakse tasuta viisasid valjastama - venelased nagunii demokraatiast midagi ei tea ja ei hooli, nii et neil mingied sudametunnistuse piinasid seda raha makstes ei ole. Samas on muidugi sojavaelise hunta valitsemisel ka omad head kuljed - naiteks kuritegevus on praktiliselt null siin riigis. Noh, kui valja arvata uhel prantsuse preilil rotti pandud matkasaapd kui me kloostris magasime matka ajal ja monedel valitsusele mitte alluvatel aladel lokkav oopiumi kasvatus (afganistani jarel maailmas teisel kohal tootmismahu poolest). Ehk siis, pole halba ilma heata, kuigi levinud nali utleb, et birmas hambaarstidel tood ei ole, kuna inimsed suud ei tohi lahti teha, siis samas ei pea ka vaga muretsema, et keegi su ratta rotti paneks naiteks. Kisub juba filosoofiliseks, aeg lopetada :)

reede, 25. november 2011

Inle Lake

Tuus, lihtsalt ulimalt tuus on olnud vahepealne reisi osa. Kalaw-st Inlesse matkamine oli ulimalt monus, labvi kohalike kulade ja riisipoldude toredas seltskonnas - pohiliselt siis siinkohal jutt Kerrrys kellega koos olen trippinud aj Sarah-st (molemad austraaliast) ja Teresast siis itaaliast (saksa keelt raakivast osast kull. Matk loppes jarve uletusega paadis mis oli samuti ulimalt lahe. Tana investeerisin 1000 kyati (1 EUR) rattarenti ja tsillisin ringi jarve kaldal, sai isegi mingis veiniistqanduses kohalikku veini mproovimas kaidud. Kohalikku rummi testisime kah eile ohtul, 1000 kyati on pool liitrit, pudel olut maksab rohkem kui pudel rummi, paris hull vark. Kohalikud noored mangisid joe aares sadamakail kidrat ja meie siis trimpasime rummi ja nautisime kontserti. Kohalikud on uldse Myanmaris ikka taiesti ulemoistuse sobralikud. Internet on ule moistuse aeglane jalle, seega pikemalt ei kirjuta. Elu on lill uhesonaga, ajeee. Naeratus vaga naolt siin paeva jooksul kaduma ei kipu :). Mingi paev suundun Bagani siit, sealsed templid pidada ka ulimalt tuusad olema, eks nais.

esmaspäev, 21. november 2011

Kalaw

Katte taaskord joudnud aeg lobustada tagasihoidliku postitusega selle netinurga jargijaid. Alustaks suhteliseolt kova statementiga: haaletamine rokib :). Ta'iendaks seda veel niipalju, et tasuks korralik kaart kah muretseda, kui seda sorti sporti teha... Aga eks ma katsu asjadest jarjekorras raakida.
Esiteks, tervis on taitsa viis pika miinusega juba tanaseks. See kull jarjekorras vist polnud, proovime uuesti :). Koigepealt turistitasin Yangoonis veits ja kaisin uht maailma puhamat ja suurimat Pagodat kaemas, noh selliste asjadega on ikka nii, et tundub nagu paris lahe, aga kui endal parasjagu laiskus (loe kurnatus) peal on ja budistlikku vaimu vahe on, siis paris seda kaifi ei teki mis monel kulastajal. Aga samas mulle meeldis ma utlen. Siis trehvasin ma ohtupoole oma praegust reisikaaslast Kerryt Melbournest, kellega meil sujub suht hasti, oli teine just maandunud kui raakisin talle augu pahe, et lahme haaletama. Uks on suudimatum ja muretum tuup kui teine, millest tekib ka vahest vaikseid tagasilooke muidugi :). Esimene tagasilook tabas hommikul, kui pidime mina korra netis ja tema korra raha vahetamas kaima ja siis kokku saama. No ma ootasin oma poolteist tundi veel peale seda, kui orienteeruv nagemus kokkusaamisest oli. Mees oli kadund nagu vits vette, et aeg hakkas hiliseks muutuma ja meie plaan jouda paeva jooksul Yangonist valja, ja manduda ohtuks Kinpunis hakkas mingite prantslaste vaitel voimatuks muutuma, jatsin talle kirja ja asusin vaikselt liikuma. Ja ennae imet - kui Kinpunis peale Myanmari Malaysia jalka matsi kulalistemajja ohtul joudsin, Kerry taitsa kogemata mu vastas tuppa muidugi sattunud - tubli meeter koridori vahepeal. Ju oli ike ette nahtud, et me koos reisituure teeme ;). Selgus, et mul oli umbes 5-10 minti kannatust puudu jaand ja nad olid koos japsiga lihtsalt linnapeale ara eksinud. Igatahes, uhendasime oma jargmise hommiku plaanid, kobisime kell viis ules ja suundusime mae otsa Kuldse kivi templit vaatama. Oli puhapaeva hommik ja see oli ikka ulemoistuse popp tempel, palverandureid ule birma taimaalt ja kust koik veel olid seda ilma imet kaema tulnud, tsiteerides uhte Tai arimeest: "Going there is very lucky, we dont have such lucky in thailand, hard to come here but very lucky, you know". Tuubid olid bangkokist nadalavahetuseks just selleks koahle lennanud, et Golden Rocki oma vaikeste katega puutuda. a puutusin kah, varv oli varske ja kaed olid veel monda aega kuldsed :). Aga naiteks naistel tuli aind vaatamisega leppida, neid nii ligi, et nad midagi puutuda oleks voinud ei lubatud. Mulle jattis see vark kustumatu mulje, pigem kull selle tungi kui millegi muu parast. Ma arvan, et sel paeval vois vabalt oma 10 000 inimest tipus ara kaia oma hea onne jarel. Kinpunist sinna sai pisikese veoauto kastis tunnike soitu tehes - ja 50 inimest vaikse isuzu veoki kasti panna pole mingi kuss ilmselgelt, ning siis pidi loppeks ka 40-50 minta jalgsi makke ronima. Vanemad ja rikkamad lasid ennast kanda lopus, kandetooli peal, nagu enne vanasti, nelja mehe joul.
Igatahes, tehtud nahtud motsime edasi liikuda, seekord siis haalega. Peale kahte natuke ebaonnestunud uritust, koigepealt visatin meid mootorratastega Kinpunist Kyaiktiosse, ning lopuks taheti see eest raha saada, mis oli kokkuvottes kah okei ja seda kui me politsei jaoskonna ees haaletades endale politseinikku bussi maha viipama teenisime (ronisime selle pealt lihtsalt 300 meetri parast maha), saatis meid kolmandal korral edu. Mingi rikkamat sorti Yangoni pal;verandur korjas meid ules ning lopuks tegi veel lounagi valja. Lisaks aitasime veel slepis yangoni uhe eriti vana (dziibi mootu) auto millel oli veel vanem auto (mini mootu) kasti seotud slepis yangooni. Niipalju nalja ponud sojavae kontrollpunktid ammu nainud, kui kaks eurooplast ja kaks sellieses konditsioonis autot uhes karavanis :). Sinnamaani sujus koik genjaalselt. Siis selgus, et kaardist oleks abi, ise oleme kah lollid muidugi. Yangoni harra (egnlish suht null) viskas meid maha, kus ta aravs, et me peaks edasi haaletama. Me algul hakkasime seda tegemea, aga siis justkui vaatsime, et kurat, peaks ikka selle va kiirtee peale minema kus koik eraisikud kes autot omavad soita voiks. Olime sisuliselt ainult mootorrattaid, rekkasid ja busse nainud. Moeldud tehtud - labi Bago linna minek oli paras keemia ja vottis oma poolteist tundi meil. Ja siis selgus kurb tosiasi, et see kiirtee raisk, ju ei lahe paris sinna, kus me minna tahame :). Ja et oige koht oli ikakgi see kus me ennist seisime. Igastahes, kuna me oleks tagasijoudnud pimedas oigesse kohta haaletama, otsustasime bussi kasuks. Kus loomulikult koik pohjused, miks me haaletanud olime meile meelde tuletati... Oo otsa mangis mingi eriti pealetukkiv Myanmari seriaal ulikova heliga muidugi, siis kui magama jaime peksti sooma, bussis magada ei lubatud. No nagime vahemalt Chlesea liverpooli mangu 1. poolaega, kuigi suutaitki ei soond. Vaidetava 10 tunni asemel kulus vaatamata sellele 8 Miektilasse joudmiseks, mistottu saabusime kell 3 oosel. Nojahh, elu on seiklus, tegime vaikse hommiku eine, utsime et ei viitsi "kella 5-st mikrobussi" oodata ja sinna piletit hetkel osta ja asusime Kalaw tee otsa otsima. Leidsime peale poole tunnist jalutuskaiku. Haaletasime siis, voi oigemini lebotasime tee korval, sest autod veel koik magasid :). Igatahes, mingi hetk vasimus voitis seiklus vaimu ja ronisime mingi pick up jeapi peale ja proovisime seal eri asendeid, joudsime Kalaw-sse umbes kella 11 ajal peale korralikku magiteede ragastikku. Paris omamoodi lahe oli ja katusel oli ka ruumi piisavalt onneks. Pluss poolele laks poole odavam hind kella 5-sest pickupist (mis kell pool 7 va;ljus), neutraali enam vahem sama saabumisaeg, ja miinus poolele seljakoti, hammaste ja juuste tolmususe aste.

Nuud igatahes, monda aega plaanis kuskil istmel transa asendis aega veeta ei ole. Homme laheme 3 paevasele ma;gimatkale, mis loppeb Inle jarve aares. Seal veedab vast veel paeva paar kohalikes kulades tuiates ning siis lahme kultuuri hallide Bagani ja Mandalay kallale vististi.

P.S. Maletan, et oli mitmeid postkaardi huvilisi, saadetagu mulle oma aadressid emailile.

neljapäev, 17. november 2011

Sama seis

Kui vaadata eelmist postitust, siis pole tuleviku plaanide osas justkui midagi lisada - olen viimased 48 tundi lihtsalt palavikuga kulili olnud ja koik jutt kehtib endiselt :). Tagantjargi tark olles, olin tegelt vist juba Bangkokis tobine, aga ajasin imeliku enesetunde ja kulmavarinad liigselt peale krutitud konditsioneeri kaela hostelis. Igatahes, peale interneti kohvikust lahkumist uleeile ja "korraks enne linnatuurile minekut" hostelist labi minnes, tabas mind paris korralik norkusehoog, ning kui meenutada siis juba internetti tulles oli siia kolmandale korrusele ronimine raskem kui ta tana oligi... Viskasin siis pikali, peale tunnikest suht deliiriumi segust und vaatsin, et asi on paha ning asusin tablakaid narima. Ooseks oli palavik kindlasti ule 39, toenaoline, et ka ule 40 kraadi. Eila hommikul oli sellega vorreldes ikka paris hea olla, kuigi palavik oli seal 37.5 ja 38 vahel paev otsa - tean seda kuna olin hommikul voimeline pusti tousma ja apteeki lippama ning sealt endale kraadiklaasi sebima, muud mida tahtsin seal see eest kull vaga polnud, Myanmar ikkagi. kraadiklaas maksis see eest pool taala... Eile olin vpoimelin isegi ka lugema juba ja puha, kuigi kere ja pea tuikasid veel suht nomedalt. Tana hommikuks oli palavik 37.0 kanti kukkund, ehk olen taaskord inimeseks saanud. Aga eks ma teen selle antibiootikumi kuuri, mis ma endale maarasin, lopuni igaks juhuks ara - oli mis elukas oli, mis mind tabas, aga mingi lihtne toidumurgistus see igastahes ei olnud.

Muidugi teisest kuljest, eks see olegi uks odavamaid viise trippida, maksad Okinawa kulalistemajale 6 taala oma koi kohta o"o" eest ja nats veel joogivee eest, vahkred ja vaatad deliiriumi seguseid unenagusid. Moned maksavad sama efekti sdaavutamiseks oluliselt rohkem, tosi, ka looduskaunimates kohtades enamasti, kuid ja nadalaid veetes :). Seejuures peavad nad veel sinna korvale igast asju popsutama voi miskit narima efekti saavutamiseks, kuigi tosi, tablette pidin isegi votma :).

Ehk siis vol 2 - ta'na tahaks paikeseloojangut Shwedagon Pagoda kohal vaadata...

teisipäev, 15. november 2011

Yangoonis

Annan lihtsalt kahe sonaga teada, et olen ulusasti omadega Yangooni saabunud. Tegin eile vaikseid linnatuure ja sama saatus ootab mind ka tana, muuhulgas plaanin maailmakuulsat Shwedagon Pagodat kaema minna. Kuigi molemad aasia suurlinnad, on vahe Bangkokiga taitsa margatav, koik mis infrastruktuuri puudutab on sisuliselt olematu. Oo veetsin naiteks enam vahemgi viisakatae oobimiskohtade puudusel koos kahe lennujaamas kohatud preiliga (uks iirimaalt ja teine luksemburgist) kolme peale kahest tuba jagades. USA roadtrippijatele hasti tuntud tehnika abil tegime uhest kahekihilisest voodist 2, voi noh oigemini poolteist, sest rohkemat kulalistemaja toa pindala ei voimaldanud :). Lobus igastahes. Riigi vahetusest sain hetkega aimu ka peale uhe kohalikuma supi soomist - hops ja pohi oli alt lainud...
Homsest hakkan siit vaikselt sikk sakitades pohja poole suunduma, esimene sakk on itta kuldse kivi poole. Paari kohatud reisihuvilise info pohjal pidi Myanmar haaletamiseks suht tsill maa olema, ning seda ka peale Yangoonist lahkumist mu plaan ette naeb. Iiri preili siin juurdleb, kas ta on selliseks seikluseks valmis, ma ise arvan et ta ei ole, aga noh, vaevalt ta alternatiividekski nagu siinsed bussitripid valmis on :). Lisaks tundub inimestega raakides, et keegi pole riigi louna osas vaga siit poolt proovinud paaseda neile uskumatult kaunitele Andamani mere saartele, millest koik opmeti teavad ja raagivad. Ma arvan, et eks mul reisi lopu poole aega selleni jouda, kehvemal juhul tuleb kuidagi Phuketi resikorraldajate kaudu asja ajada ja ennast lolliks maksta, aga kull kuidagi ikka saab. Maksmisest raakides - elu on tegelt siin riigi vaesuse kohta suht kallis, paris uskumatu kuidas kohalike palkade juures inimesed elus pusida suudavad. Uhe siin pool aastata viibinud inglise keele opetaja sonul on madalamad palgad 10 000 Kyati kandis - see teeb umbes 13 taala. Riisiportsu saab tanavalt umbes 200 Kyati eest. Vaeseid, kes templitest ja tanavalt teiste jaakidest toitu saavad on kilmselgelt vaga ohtralt. Aga on loomulikult ka pustirikakid - Birma on tegelt maavarade poolest vaga rikas maa, erinevaid mineraale on nagu putru, suuresti ekspluateerivad seda tana koostoos korgete ametnikega pigem kull hiina konglomeraadid. Poliitikast raakides - sojavaeline hunta on viimasel ajal veits leebunud, eks kasvav inflastioon madalate palkade tingimustes tekitab survet ja naha on, et nii paris edasi minna ei saa. Kas tegu on mingi ajutise sulaga voi millegi enamaga on raske oelda - igatahes on viimastel nadalatel ca 1000 poliitvangi vaidetavalt valja lastud.

esmaspäev, 14. november 2011

Viisa olemas

Nonii, homme hommikul on minek, lopetasin just ulimalt tulika protseduuri Air Asialt Bangkok Yangoon lennupileti ostmiseks, mingi 5 korda uritati millegi eest mida mul vaja polnud paarsada bahti kasseerida, seejuures kindlustust muudi korduvalt igas etapis. Printimine osutus toeliseks tehniliseks kunsttukiks - mul oli vaja malupulgale asi salvestada ja teises arvutis printida, paraku oliparema klahvi all olev menuu nii tai keeles kui vahegi olla saab... Lopp hea koik hea. Viisaga sama lugu, sain katte. Algul muidugi joonistasin mingile taksojuhile uskumatuid piktograafe (no minu kunstiande juures pole see mingi lihtne ooper) selllest, milline skytrain ja selle jaam valja naha voiks. Seda siis seetottu, et tahtsin saada Surasaki rongijaama Sathon Rd/il. Mees suutis kull linnaosa (Surasak) tuvastada kus see jaam ja saatkond olid, kuid seda va tanavat ta ei teadnud ja sellest et , ma jaamast raagin sai ta aru siis kui ma talle taevas korguvaid roopaid suutsin osutada peale 3 piktograafi :). Ootasin nats sabas, panin taotluse sisse ja maksin vist seejuures ka natuke altkaemaksu, voi olidki nad seal ulihiljuti valjastamise tasusid ules umardanud :), aga kui oeldi et 15.30 void jargi tulla, siis tegelt sain kolmest katte juba.

Seni sisustasin siis aega juuksuris kaiguga, midagi neile va tai juuksuritele kuskil kohe opetatakse - isegi mind tuima tukki see tuka disain natuke hairib, tapselt nagu aastaid tagasi juhtus, nagu samast vabrikust :). Lisaks lubasin endale veel vaikse Tai massaazi (ilma onneiku loputa loomulikult), paris loogastav oli. ja tutvusin Bangkoki uhe ari piirkonnaga, mis pilvelohkuja mootu hotelle muu hulgas sisaldab. Suht samas kandis, kui ma ei eksi, on ka red light district, kus me Liami ja Charlotte ja mingi kanada tuubiga reede ohtupoolikul kaisime, kui Tai poksi tahtsime vaatama minna, loppeks kull pileti hinna tottu loobusime seekord. Terav elamus tuli seal districtis kusjuures sealt kust vaga ei oodand, nimelt juhtus nii, et tanavat mooda jalutades (no selline tavaline busy Bangkoki tanav), moodusime mingitest prugi kottidest. Liam riivas kergelt uht, mis loppes siis paari roti putku panekuga meie eest. Liam astus sisuliselt uhele peale, aga sai tal jala alt minema, uks teine jooksis mul ule jala. Noh plahvi vaga kaitset ei pakkund, nii et tundsin jalgade siblimist kull :). Charlotte kes rohkem pealtvaataja rollis kull oli, vottis muidugi kiljumise raske too enda peale, paris hea adreka ehmatas korraks ules. Uldiselt rotte ikka askeldamas on voimalik naha, aga paris jala alla nad ei roni. Muid elukaid on muidugi kah, uhe lutika sain ennist enda jala pealt katte, kas see oli meil hostelist (voimalik, mkeegi kaebas kull mingite punnide ule) voi hoopis massaazi salongist, mine vota kinni. Kassid ja koerad naevad kah suht armetud valja, aga noh, eks see koik kokku olegi uks tavaline aasia suurlinn.

Homme tuleb teine suurlinn, Yangoon, kull mitte vist ule 3 miljoni inimese, aga siiski :). Sinna vist vaga kauaks ei jaa, aga eks elu opetab. Homme ulivara tousta vaja (lend 7.20 juba), keeran tana varakult pohku, lahen vaatan kas leian moned tsillid inimesed kuskilt toidukohast kellega ohtust suua, eilne esialgne tsill koos kahe sakslasega ja parastpoolne ohtusoomaaeg suvaliselt trehvatud kahe prantsuse preili ja nendega koos reisinud kambodzalannaga olid vahelduseks joogistele ja suht uksluist juttu ajavatele brittidele paris meeldivad.

pühapäev, 13. november 2011

Uleujutused

Heihoo, kaisin tana siis loppeks Bangkoki uleujutatud piirkondi uurimas. Peale lendu, neljap'eva ja reede ohtut v'ljas kaiku ning sugavat unekriisi laks eilne p'ev taitsa mahakandmisele, kui ohtul arkasin oli juba pime, tegin vaikse soogi, sebisin endale raamatu ja lugesin selle labi kuniks teised oues labustasid. Tana hommikul oli ikka veel kerge pohmakas uleilsest, proovisin jalka mangu korvale mingi jube solke shotte... Igatahes, taan olin ulimalt tubli ja asjalik, tegin ara shoppingu mida Myanmari jaoks vaja, taitsin viisaformulaari homseks ara, sebisin fotokale juhtme ja koige lahedam osa ilmselgelt oli siis ujutust vaatamas kaia. Inimesed on asjaolusid arvestades suht optimistlikud - kodud k[ll vee all aga mingit nuttu ja hala vaga pole. Aga ega sest asjast muidu pilti ette ei saa, kui tuleb videot vaadata :). Sita kvaliteediga on, aga siinse netiga on nende uleslaadiminegi selline suht viisakas ligi poole tunnine ooper, tuki kohta..


ja teine kah:


Uldiselt on see koht kus ma kaisin suht vahe uleujutatud, [leval pool suunatakse suurem osa veest kuhugi korvaljokke ara. Paris mitmetes piirkondades on seis oluliselt sitem, aga kokkuvottes on suurem osa Bankoki ikkagi taitsa kuiva ja johkralt palav ;). Tana on seis selline, et arvatakse uldiselt, et asi laheb veel nats hullemaks, joe ulemjooksult on veel vett peale tulemas... Tagajarjeks on see, et suurema osa asutuste ees voib naha liivakottidest barjaari - erandiks pole ka see hostel kus ma elan. Kui vesi siia tuleb, siis muidugi suht tuhises koguses (noh, mitte oluliselt ule polve). Ma ise arvan, et toenaosus on pigem alla 50% et see juhtuda voiks ning kuna ma ise jalga varsti lasen siis mina seda vaevalt naen. Aga uhesonaga - elame huvitavatel aegadel.

reede, 11. november 2011

Bankokis

Heihoo. Annan alandlikult teada, et olen ametlikult laekunud taimaa kuningriiki ja resideerun selle tagasihoidlikus 12 miljoni inimesega pealinnas Bankokis. Lendamine l'ks suht valutult, aga ilmselgelt suht pikalt, mingi oma 30 tundi olin teel koos v'ikeste edasil[kkumistega. Kuna on juba tavaks saanud ka lennufirmasid nats arvustada, siis mainiks siinkohal 'ra, et Oman air on t'itsa normaalne elukas, siuke noor emirates. Tehnika on t'itsa korralik, muus osas veel nats arenguruumi on - no n'iteks jaapani turiste muidu suht omap'rasesse ja luksuslikku Muscati lennujaama mis neil koduks on Lenini jalaj]lgedega wc poti asemel ei meelita ;).
Asjade k'igus sain lennutripi jooksul tuttavaks Liamiga Londonist, kes paari kuisele aasia tripile oli suundumas. Peale seda kui ta lennujaamas mu tublilt ja kannatlikult 'ra ootas, kui selgus et mul viisat vaja sebida on, suundusime skytrainiga linna poole. Linnast r''kides, siis jutud uputusest on suures osas ilmselgelt liialdatud, [leujutust on ikka suht piiratud alal ja 95% Bangkokist ei erine tavap'rasest (noh, niipalju kui ma siin [kskord k]ind olen) mitte millegi poolest. P]ris lahmakas elukas kah ilmselgelt teine. Igatahes, hea lapsena oli Liam endale [[maja sebinud, mingis hostelis, ma laisa inimesena l'ksin vooluga kaasa ja siin ma n[[d siis neid ridu kirjutangi. Hostel on puup[syti t'is [le keksmise eluv]]raid britte ja ameeriklasi, kellega ka eila [ues sai k'idud. T]itsa kurb kohe hakkas. H'rrased ja prouased on k[ll suht mitmes riigis k'ind, aga silmi pole viitsind lahti teha, lihtsalt on paar ]ltsi r[[batud igal maal samasuguses seltskonnas ja ette kujutatud, et tutvutakse maailmaga. Suur osa oli bangkokis nagu ma ja liamgi eile maandunud ja eks me siis ]ue suundusime. Peale [hte 'mbrit (jooke serveeritakse siin [mbrites, sisaldab see rummi ja koolat ja energia jooki) l'ks facebooki piltide tegemiseks ning jutt muutus sedav]rd eluv]]raks, et kuri tahtmine tuli vihjata, et bangokis on peale Khao San roadi veel paar t'navat ja see mis te siin n'ete pole p'ris taimaa. {ks tuup kusjuures suutis enne mu tagasisaaabumist hosteli [he inimese vorra vaesemaks teha - tema all naril maagnud neiu oli selleks ajaks juba check outi teinud peale seda kui ta [lalt alla oksendas.... Igatahes, kui poolenisti rasputini juurtega sveitsis t[[tav arnold shcwarcenegri aktsendiga saksa t[[p, kelle kohta on piisvalt ;eldud kui maha h]igata, et ta oli eile ]htu otsa topless ja ka ta passi pilt on tehtud ilma s'rgita, ning ta meenutab natuke kuulsat tecno viikingu videot, hakkas suht valimatult koigiga t[li norima otsustasin ma peale tunnikest tema valvamist (see laheb ushikondliku toona kirja ;)) natuke omal k'el ringi vaadata. V]i algselt otsustasin ]igernini hostelisse tuttu minna, sest asjaolude kokku langemisel, olin ma viimase 24 tunni jooksul lennates umbes 1 tunni maganud, aga tee peal plaanid muutusid ilmselgelt :). {hes]naga sattusin mingil k]rvalt'naval v]iksesse baari, kus kohalike baari pidajatega tutvudes ja Myanmari kohta researchi tehes ([ks tuup oli sealt parit) sain muuhulgas teada, et Tai vodka on midagi atsetooni ja k[[nelaki eemaldaja vahepealset. Sealt oli juba loomulik samm koos nende baaripidajatega, kes mingi hetk oma baari sulgesid, edasi klubbi minna. Spicy nazovaetsja - mingi Bankoki veenus umbes. Varju ku;ljeks kujunes muidugi see, et tagasitee oli p'ris pikk ja keeruline, ma arvan oma 2 tundi jalutasin m;;da erinevaid bankoki t'navaid enne kui hommikul mingi 8 aeg oma hosteli k'tte leidsin :), v'ike kolme sentimeetrise l'bimooduga vill oli selleks ajaks formuleerunud pla}hvi sisse. "ratus juhtus nii 14.30 ajal, mil ma ka suht kohe Myanmari saatkonda lippasin. Natuke ja;in sellega ilmselgelt hiljaks, viisataotlusi v]eti vasta 9-12-ni :). Igatahes, sain endale viisataolus vormi ning sain ka seal mingi ametnikuga sobraks ja mulle lubati esmaspaeva jooksul viisa 'ra valjastada - mis on suht OK tvaparsase kahe toop'evase ootejaga vorreldes :). Ehk siis kokku peaks null summa mang olema. Tagasiteel saatkonnast tulin geniaalsele mottele takso asemel mootorratta transat kasutada - sinna minnes takso venis ummikus nagu tigu, mingi sakasa turistide paar kes kaarti uuris kondis meist mitu korda mooda, mootorratas on oluliselt kiirem elukas. Lisaks sain ka adrenaliini paugu moneks ajaks katte - sellises liikuses lastekiivriga rallit soita tahendab norgemate indiviidide jaoks tagasijoudes aluspesu vahetust. Igatahes, siin ma olen (tere tallinn tere eesti) :), nadalavahetuse veedan Bangkokis, voibolla vahetan kull oobimiskohta / siinne on kallis ja seltskond nagu oeldud on kull tore, aga ulemoistuse eluvooras.

Aga nuud, bamparaa ja hopsassaa - panen eesti sargi selga ja lahen vaatan, kas leian kuskil jalka jalgimiseks mone iiri pubi :). Go Estoooniaaaa.....

pühapäev, 30. oktoober 2011

Kisub tripiks :)

Uus pass on tehtud, järgi aind veel tuleb minna. Sihtpaik on valitud, seekord aasias. Lennupiletid on olemas. 9. November on minek. Ja kõige tagatipuks on jube hea meel. Kui keegi minu eest veel töö juures asjad kokku tõmbaks ja kõik need viimasesse nädalasse kuhjunud asjad ilusti joonde ajaks (võin to do listi anda :)...

Sihtkohaks seekord põhiliselt Myanmar (Birma), kui nad mulle viisa väljastada suvatsevad muidugi :). See selgub juba Bangkokis, kus vist väikseid üleujutusigi näha õnnestub. Aga noh, kui viisaga peaks mingil põhjusel nirusti minema, siis on Laos ja Kambodza sealsamas ootamas. Aega on Bangkoki saabumise ja sealt lahkumise vahel ca 5 nädalat, nii et väga hulluks jooksmiseks vast ei lähe. Tagasiteel on veel 5 päevakest Londonis, kuhu ma hämmastaval kombel tänini sattunud ei olegi. Nii et kui mõni londonlane lugema juhtub - 15-20 detsember olen seal ja hetkel täitsa kodutu :).

Aii kui kerge tunne on jälle vahelduseks rutiinist välja murdes :). Kuigi, kolmas aasta novembris pikemale tripile, see on kah puhas rutiin ju ;).