Ja olengi tagasi :)

Heihopsti kõigile (näed sa päris õõ ja äää ja teised täpid :)) kes veel vanast harjumusest siia lehele ekslema on sattunud. Ma olen nüüd lihast ja luus ilusti Eestimaa pinnale ära materialiseerunud, lätlased ja türklased küll tegid veel mõningaid takistusi ja kujutasid ette et äkki pole ikak hea jõuluks rändureid koju lasta, aga saime sest üle.
Ehk siis, peale seda kui ma olin ilusti kultuurne olnud ja paleesid külastanud (väga uhke värk, ausõna) ning ka arheoloogia muuseumit ning nautinud ära türgi massaazi (peris norm, kuigi eelistan vist indoneesia ja tai omi, türklased oleks võind kauem mudida) - peale seda saigi ööke ära magatud ning lennujaama trammi ja metroo lahkel kaasabil suundutud. Algus läks nagu õlitatult ja mitte ei näinud mingit äiksepilve päikselise hommiku kohal, läksin tsekk ini, sain boarding passi (no okei, kui tagant järgi tark olla, siis nad küsisid küll, et mis värk on miskipärast me ei näe sind reservatsiooni nimekirjas, aga no mu kinnitus et ärge jebige, et peaks nagu olema kõik OK tõi mulle boarding kaardi pihku). Tegin ma siis hommikusöögiks 150 grammi sokolaadi ja kuulasin rahus musa, kui kuulen et mingi eriti nõmeda türgi aktsendiga keegi mu nime lennujaama väljuhäälditesse pasundab. Eks ta nii ole, et kui juba keegi selliseid meetmeid võtab siis on tavaliselt sitt majas. Nii olnudki. Air Balticu ülemõistuse ebakompetentne personal kahtlustas et mul ikkagi ei ole ju tegelt piletit. Uurisivad siis mult, et kas mul nagu võiks olla elektrooniline pilet või paber pilet, ma siis vastu et nagu raske kosta, vanasti mul nagu oli paber pilet, aga nüüd on see juba rõvedalt aegund ja et sai lennuaega nüüd muudetud, aga ega ma liiga palju näpuga reisibürood kes mul pileti bronnis ei suskind seega ei tea eriti, nüüd vahest siis on elektrooniline või midagi? Selle peale teatas lätlane kuskilt Riia kontorist, et off load from flight ja üks kohapeal olnud tädidest keeldus mu proteste kuulamast keeras mulle resoluutselt selja ja tegi nägu et on ingliskeele päris ära unustand. Õnneks oli teine tädi vähe normaalsem ja ma siis seletasin, et olge nüüd normaalsed, see on ju täiega teie blokk, et te mulle poolteist tundi tagasi check innis ei öelnud et mingi jama on, ma oleks jõudnud vähemalt asja uurida. Lõppeks siis tädi suutis kuidagi välja selgitada, et mul peaks paberist pilet täitsa olemas olema, ma jälle siis tegin selgeks, et ma pole seda kätte saanud kuna pole Eestisse juba 11 kuud jalga tõstnud, õnneks meenus mulle, et mul on alles see paber pilet mis mul 6 oktoobriks oli - aga, selle ma olin muidugi rõõmsalt juba suures kotis lennukisse saatnud :). Eks ma siis niimoodi sattusingi kos kahe tsurkaga lennuki pagasiruumi oma kotti otsima kuniks tädi lennuki kõrval seisis ja tulemusi ootas. Leidsin oma koti, leidsin selle arhailise pileti mis mu lugu kinnitas, 5 minti pingelisi läbirääkimise Riia bürokraatidega ja lasti mind lennuki peale ja puha. Lõpp hea, kõik hea, aga üldiselt kui teile meeldib algusest lõpuni õnnelik muinasjutt ning armastate oma närvirakke siis ärge Air Balticuga lennake... Kui Riia lennujaamas pagasit ootasime kõik hoolega ja öeldi, et tegelt on nii, et meil natuke sassi ning teie pagas jookseb ilusti lindi peal küll, aga hoopis teises terminalis (Riias ju tervelt 2 terminali ongi) siis tundus see juba puhas huumorinurk ja asjade loomulik käik. Et ma olin oma pisikeste kätega oma koti lennuki peale tõstnud ei olnd ma eriti mures ning sain oma koti ka varsti kätte, kui olin ainult väljumiseks mõeldud uksest teise terminali sisse murdnud.
Kiss oli see eest ilusti koos helkuriga vastas mul, Jussi ekipaazil jäi tehniliste viperuste tõttu sõit tegemata (no Jussike keeras oma massina üle katuse päevake enne). Oli tore tuttavaid nägusid näha, väga tore. OLi hea normaalset toitu süüa, väga hea. Lido rokkis. Ja kuigi Riia Rimis A le Coqi ei müüdud maitses ka läti õlu talutavalt. Ja Valgast õnnestus isegi Aleksandrit ja A Le Coq specialit saada, see spetsiaal pole peris minu maitse, liiga kerge mu jaoks. AGa Sass, ojeee, see oli oma tuntud headuses. Eks siis saigi kodu jõutud, veits vanematega muljetatud ja mindud Zavoodi üle vaatama, enne kui kinni pannaks. No tõele au andes, enne savoodi tegime kerged soendustiirud suudlevates ja püssis muidugi. Oli meeldiv. Ja eila oligi meil juba jõul, pugisin vanavanemate juures kõhu head ja veel paremat täis, lunastasin anekdootide eest paar kingipakki ja nüüd oilengi omadega jumalast rahul, sest ma tean, et täna maal teiste vanavanemate juures läheb sama stsenaarium uuesti käiku. Pealegi, lihtsalt hea on näha kõiki üle pika aja.
Vot nii, otsas see reis. Vast veel kirjutan mingi kokkuvõtva reisipalakese varsti, kas ma ka muidu blogi pidama jään, no kurat seda teab, eks aeg näitab, vahest tuleb vahetevahel tunne et tahaks valitsust ja eedikut mustata või midagi, ning egas siis saa vaiki olla, aga kindlasti ei hakka ma seda niivõrd tihti tegema.

Ilusaid pühi kõikidele, ning ausõna, varem või hiljem vaatan ma teie kõigi näod jälle üle, ärge imestage kui mõnel pimedal õhtul või valgeks minemise ajal hommikupoole ööd just sinu telefon heliseb ja mingi natuke tuttavlik aga samas ammu unustatud hääl teises otsas iniseb, ise te olete kunagi nii lollid olnud et olete mulle oma nr andnud ;).

Istanbul

Heihoo, ma olen peaaegu kodus juba (ainult tu"hine neli tundi veel lennata u"lehomme hommikul), tinglikult voiks isegi va"ita, et olen juba peaaegu euroopas :). Esimene asi mis ma saabudes ma"rkasin oli see, et kuratlikult ku"lm on siin, 35 pealt 3 kraadi peale on va"ga valus hu"pe, eriti kui standardvarustuses u"htegi jopet ei ole... Ei aidanud ainult ilusti lennujaama WC-s fliisi ja pikkade pu"kste lisamisest, pidi ka va"ga kiiret tempot arendama suur seljakott kukil et va"hegi mitte koigusoojasena end tunda. Teine asi millest ma u"le ega u"mber ei saanud (ma ei usu et keegi Istanbulis saab) oli see et ringi vaadates tundus igal sammul, et tegu on linnaga kus vana ja uus on huvitava segu moodustanud. Mulle meeldib! U"hest ku"ljest on igalpool ajaloo hongu (eelkoige muidugi lugematu arvu va"ga ilusate moseede na"ol), teisalt tunned end olevat modernses maailmas. Aga see todemus tuli esialgu la"bi ku"lma ja pisarate (voi oli see oopis tatt mis nina otsast tilkus :)?) va"ga aeglaselt kohale, nu"u"dseks mil ma endale juba jope olen soetanud naudin ma linna peal jalutamist kohe tunduvalt rohkem ning ka mottetegevus hakkab enam va"hem normaalsele kiirusele taastuma, kovaketas ei kiilu iga kaheku"mne sekund tagant kinni. Toit on kah peris hea siin, hinnad ei ole nagu aasias kahjuks, aga kannatab elada. Endiselt igatsen kartulit, aga eks varsti joululaudadelt panen mone poske.

Kui nu"u"d aga selle juurde tulla, kuidas ma siia sattusin, siis see lugu oli nii, et koigepealt ma olin sunnitud taaskord todema, et maailm on va"ike, kui Bangkoki interneti kohvikus mu korvale istus Package, u"ks briti tu"u"p, kes mu korval istus ka indoneesias u"hel bussireisil. Loomulikult oli selline kokkusaamine va"a"rt koos va"lja minemist, meiega liitusid ka veel moned kohalikud neiud keda ma tundsin juba esmakordsest bangkoki ku"lastusest ja veel u"ks londoni neiu. U"ritus oli edukas, ainus varjuku"lg oli see et ma pillasin Package kaamera maha ja see la"ks natuke katki, kuigi tegi pilti edasi. Ja"rgmisel hommikul viisin sisse revolutsiooni kohalikus seljakoti businessis, ka"ies u"hes kottide mu"u"iga tegelevas poes va"lja idee, et ilmselgelt oleks oodata ka"ibe kasvu kui iga seljakotiga anda kaasa tasuta olu :). No koik kliendid on back packerid ju, kes o"o"bivad koige odavamas voorastemajas, et olle jaoks rohkem raha oleks nagu kohalikud igas riigis armastavad o"elda :). Seda seejuures suht va"ikese kulude kasvuga. April (u"ks tai neiudest) ja ta vend kes seda poodi pidasid haarasid ideest kinni ja nu"u"dsest on Khao San roadi u"hes sois (korvalta"nav maakeeli) selline variant tulevikus olemas, kui nad just politseiga alko litsentsi puudumisest pahuksisse ei satu... Sai veel veits shopatud, ta"navamelu nauditud ja oligi aeg lennujaama poole asutada. Mindud sai koos steffaniga saksast, kellega koos me sealt ka tulime - nimelt juhtus nii, et olime samas lennukis Sydneyst Bangkoki ja nagu toona oli selgunud nüüd ka Bangkokist Dubaisse. See oli igati kasulik kooslus, esiteks oli takso poole odavam ja lisaks oli keegi kes u"les ajaks kui lennujaamas tunnikese ooteaja jooksul tuttu ja"id, minuga juhtus seda 2 korda, steffan onneks ra"a"kis oma brasiilia girlfriendiga telefonis kogu selle aja ja see tagas et tema a"rkvel pu"siks. Dubais la"ksid me teed lahku ja ma sain pea 8 tundi oma ja"rgmist lendu oodata. Linna mineku plaanid said tagasilo"o"gi kui selgus, et peale selle et maru kiire oleks on neil mingi pu"ha ja koik on kinni ja transport on harvem. Eks ma siis nautisin Emiratesi poolt pakutud hommiku so"o"ki (koik kes u"le nelja tunni peavad Dubais edasi lendu ootama saavad monusalt tasuta su"u"a, kui emiratesiga lendad muidugi). Harisin kah ennast va"he ja lugesin la"bi u"he raamatu. Hea raamat oli, nime enam ei ma"leta. Ja siis juba olingi ja"lle ohus, teel istanbuli poole, votsin linna kohta pre approachi u"helt austraalia neiult kes mu korval istus ja siin juba moned aastad eland on. Ja"rgnesid tavalised viisaprotseduurid ja lennujaama peldkus uute riiete lisamine et mitte kopsupletikku ja"a"da, ehk siis olengi ringiga alguses tagasi.
Homme on plaanis kultuurne olla alguses ja kui raha veel u"le on siis tu"rgi masazi tai ja indoneesia omaga vorrelda (niipalju ma juba tean et kallim on :)). Ja siis Air Balticu raske katsumus peale Emiratesi head kvaliteeti... Ja Riia lennujaam, kuhu peale Kissi ja Helkuri tundub tuleb vastu veel ka Juss ja Tiina ja a"kki veel moni u"llatusesineja, tunne on vastuvotukomiteed arvestades nagu koju saabuval olu"mpiasangaril, ja kui elu u"le ja"rgi moelda, siis ma ju tegelikult austraalias u"he jalkaturniiri voitsin ku"ll ja paaril olin teine kahh, mis arvestades eesti vuti nukrat seisu antud hetkel voib korralikele jalka fa"nnidele piisavaks pohjuseks riia lennujaama kimada olla ku"ll ;).

Tagasi Bangkokis

Heihoo, koik see rahvas, kes siia lugema on sattund. La"bi hakkab saama mu tore reis :(. Homme o"o"sel lendan Istanbuli, kus mul veel aega 3 pa"evakest ringi trallida ja siis kodo. U"hest ku"ljest tahaks teid koiki hullult na"ha, aga teisalt on ikkagi jube kahju otsi koomale tommata, sest mingit sellist tunnet pa"ris kindlasti ku"ll pole, et nu"u"d maailm na"htud oleks. Aga mis ma siin halan, ra"a"giks parem kuda viimased pa"evad ha"sti la"inud on.
Ta"hendab, Krabist suundusin Khao Soki rahvusparki. Oli ku"ll ta"itsa olemas buss mis otse sinna la"ks, nagu ma peale suurepa"rast hommikuso"o"ki hiina tim dam kohas avastasin, aga et selleni oli veel veits aega ning see ei tundund suurem asi seiklus, siis motsin et voin ka etapp haaval seda teed la"bida. Ma tean jahh, et ma olen imelik, aga lihtsalt tundus et nii on liiga lihtne :). Votsin bussi hoopis mingisse linna, mis kaardi ja"rgi umbes poolel teel oli. See oli lihtne.Aga sealt edasi nagu ei olnd mingit orgunnitud transporti... Eks ma siis otsustasin ha"a"letamise kasuks. Ha"a"letamine tai moodi on natuke erinev kui muidu, po"idla vibutamise asemel seisad lihtsalt tee a"a"res ja naeratad na"gu korvuni, kuni keegi su peale korjab, muidu nad kipuvad arvan\ma et sa lihtsalt lehvitad neile :). No tegelt, lihtsalt pole isegi vajalik ka"e u"leval hoidmine. No igastahes, koigepealt vottis mind peale mingi pickup truck, mis oli just sonnikut vedanud lohna ja"rgi otsustades, aga temaga sain aint paar kilta edasi. Seeja"rel korjas mind u:les u"ks tai naine mootorrattal - uskuge mind see oli hullult koomilne, iga inimene kellest me mo"o"da soitsime naeris, kuidas mingi valge tont suure seljakotiga pisikese mootorratta tagaistmel istus, ja siukest asendit u"ritas leida kus tagumik va"lja ei sureks ja teda maha ei ja"taks :). Igastahes oli selle ta"diga nii, et ta oli juba hea inimene, kuigi tal endal oli vaja minna hoopis mujale, keeras ta vasaku asemel paremal ja viskas mind neliku"mmend kilti sinnapoole soites(avestades soidukiirust 55 km/h on see ikka va"ga pikk maa :)) sinna kus ma suundusin. Kahe tunnine ring oli see tema jaoks, peaaegu, arvestades et tal tagasi oli vaja tulla, raha keeldus ta mu ka"est votmast ku"ll aga andis mulle oma emaili aadressi, et kirjuta kunagi. Head inimesed siin tai maal. Khao Sok oli ta"iega tuus, jube kahju, et mul seal ainult u"ks pa"ev aega oli. Matkasin mingi 15 kilta ja vaatasin hunnikut jugasid ja koskesid, mega loodus, megad kaljud. Megad kosed. Ebameeldivad kaanid. Avastasin et kaanid mind imevad kui ma mingi hetk astudes u"he enanst ta"is imenud juurika katki tegin ja kogu mu jalg veriseks osutus. Kandsin nimelt pool lahtisi pla"hvi moodi jalanousid. Uskumatu, et absull ei tunne, kuda mingi elukas su verd imeb! Kaanide eemaldamisega on nii, et kui niisama sikutada, siis nad va"ga ei taha lahti lasta, improviseerisin ja kasutasin kaani eemaldus vahendit nimega OFF, tuntud ka kui muude putu mutukate torjevahend. Nigu niuhti lasit lahti ja hakkasi mu verd uuest va"ja su"litama. Kaani ammustuste kohal veri hu"u"bib va:ga kehvasti, seega jooksid nad veel tu:kk aega verd. Siin ka videos, neile kes verd ei karda: http://video.google.com/videoplay?docid=5621574981089882039# ja http://video.google.com/videoplay?docid=-30628887425615335#
Hiljem avastasin veel moned kaanid, kes ma"rkamatult rohust olid end mu jalanoudesse poetanud, kokku leidsin neid 5 tu"kki. Va"ga kihvt matk oli ja kaanid olid kah ta"iesti valutu kuid huvitav seiklus.
Väga kreisi näitlik õppetund füüsikast, täpsemalt elektri ja pinge vallast tabas mind kui ma tagasi bambushütti jõudsin, panen mina tule põlema ja voila tuli nagu süttib ja samas tuba valgeks ei lähe... Ühesõnaga, pinge oli nii madal, et võttis hõõgniidi küll hõõguma kuid mitte piisava heledusega. Täitsa koom, vaadake ise: http://video.google.com/videoplay?docid=-913344477232854330#
Ohtul suundusin saja kilda kaugusele kus oli rongijaam ning votsin o"ise rongi Bangkoki. Magamiskohti ilma ohukonditsioneerita enam polnd, seega leppisin alla lastava istmega kohaga, no o"o" jooksul tegin mitu a"rkamist et asendit korrigeerida, aga kokkkuvottes onnestus 12 tunnisest retkest suur osa magada ku"ll. Ja eila ka"isin turul. Shoppasin, ta"iendasin oma varustust ja asendasin mitmed juba naeruva"a"rsusei kulunud elukad nagu oma pisikese seljakoti, tossud, soetasin uued teksad ja sa"rgi ja pla"hvid ja trussikud ja kes teab mida veel. Isegi 7 paari korvarongaid ja paar kella sai ostetud. Korvarongaste soetamine oli mu jaoks esmakordne, aga oli nii hea diil lihtsalt, toena"oliselt on nad enamuses nomedad, aga kui keegi tunneb, et tal on uusi korvarongaid vaja andke teada :). Maailm on va"ike, ja juhus on pime, nagu selgus. Turul kohtasin ma annasid rootsist, kellega ma pidin ohtul hiljem kokku saama kuna meil oli ko lantal jutt ja"a"nt (http://video.google.com/videoplay?docid=2657099202012311773#), et bangkokis na"eme. Aga nohh, ega u"ks ei takistanud teist, tegime peale turu tiiru tripi hiinalinna ja siis mingiu hetk votsime ette tee baari. Jube nome oli see, et enne muusikat u"heski kohas ei ma"ngitud, kui neetud inglased said oma jalka vaadatud, koigepealt ma"ngis manu liverpooliga ja siis chelsea arsenaliga. Aga nohh, lopuks vottis pidu jumet. Annad olid tuus seltskond, mingi hetk ma tutvusin lisaks mingi tai neiuga, kes ma kahtlustan oli korgemast soost voi lihtsalt va"ga tuntud, igastahes ta"naval miskipa"rast paljud tundsid teda ja moned suisa kumamrdasid. Kuna ta ingliskeel polnd suurem asi, siis ja"i ta mu ku"simusele selles osas vastuse volgu, voi ei taht ta lihtsalt sellest ra"a"kida. Voi noh, voibolla ma olin lihtsalt liiga palju long islandit juba tarbinud :). Ta"na see eest sai muidugi unega liialdatud, magasin ilusti tublilt kella 15-ni, muidugi avestades et ma joudsin peolt tagasi kella 6-7 ajal oli see koigest 8-9 tundi nagu normaalne on. Ta"na siis viiamne moistlikum ohtu siin, homme o"o"sel pean lennujaama suunduma ja astun vastu oma reisi viimasele Istanbuli etapile. Ja siis juba lendangi riiga, kuhu Kiss lubas mulle suisa vastu tulla ja peale korjata.
Hu"va joulu u"hesonaga,

Massa

Krabi (kohanimi ausona ja mitte see elukas :))

Tsau koikidele, motsin et kirjutan veitsa ja"lle. Liikusin siis eila loppeks Ko Lantalt a"ra - hommik oli maru unine, joudsin alles 13-se praami peale, peale seda kui olin kohalikke ja turiste lobustanud 10 kildase rattamatkaga mitte just koige va"iksea seljakotiga (siin on nii, et ratatga ei soida keegi ning paljud ei oskagi, see eest muidugi mootorrattaga liikleb iga tatikas ja vanamemm). Peale 2 tunnist praami soitu maandusin ma Krabi sadamas, mis linnast mone kildi va"ljas on. Peale seda kui moned tu"u"bid u"ritasid mulle tai kohta ebareaalse summa eest (no vast 50 kildase otsa eest maksaks nii palju) linna piletit mu"u"a sai neile o"eldud mis ma asjast arvan ja jalutama hakatud, sest nagunii oli tahtmine veits liigutada ennast peale 2 tunnist paigal istumist. Aga nohh, kus ha"da on seal abi ikka suht ligi - mingi poole kilda pa"rast korjas mind peale u"ks lahke kohalik, kelle inglise keel piirdus OK-ga :), aga kuidagi sai selgeks, et ta suundus Ao Nangi ranna poole, mis oli Krabist edasi just sinnapoole kus mul nagunii oli vaja minna, mees viskas mu a"ra (tasuta muidugi), sai kovasti kehakeelt harjutatud ja uuritud elu, kuigi ma ei saa kunagi teada kas ma tast oieti ka aru sain :). Seal ma siis lasin end maha panna mingis kohas, mis tundus mulle kohalik so"o"gikoht, onneks sain enne seda kui maha istuda joudsin ning jalad harkis olut ja su"u"a nouda aru, et tegu on hoopis kellegi peoga. No tegu oli peielauaga, aga kadunukuse terviseks et tal ikka seal teisel pool ha"sti a"heb oli muidugi hea toon lolli na"oga vahtinud valgel koht kurguni ta"is so"o"ta. Lisaks oskas u"ks mees mu lauas enlishit ning ta viskas mu hiljem Ao Nangi ranna turistipessa, olin maha hu"panud n.o". kohalike ku"las. Seal ma tegin ta"itsa eduka diili ja rentisin endale o"o"pa"evaks 100 bahti (33 EEK-i) eest motika, seekord nelja ka"iguga, ilma sidurita eluka nagu kohalikud pohiliselt kasutavad. Ning vurasingi Thaleni lahe poole mis pidi va"ga ilus olema, Ao Nang on kah muide suht kena, aga inimesi on nomedalt palju ja jube kuurorti tunne on, ning kajakiga pole seal kah suurt miskit teha. No igastahes juba tee Thalen Bay suunas oli va"ga ilus, paarisaja meetri korgusele kerkivad lubjakivi kaljud mis metsaga rohkem voi va"hem kaetud olid ikka peris tihedad na"htused tee a"a"res. Ha"mmastaval kombel ei eksind ma isegi a"ra, kui mingigi kahtlus tekkis kaarti lugedes hu"ppas ikka moni abivalmis kohalik kuskilt va"lja (voi nohh, peatus ja suunas oigele rajale). Joudsin parasjagu enne pimedat kohale, sebisin endale bambusonni, mis oli va"ga kena, kuigi mitte liiga odav (300 bahti ehk 100 eeku o"o").
Ja ta"na sai kajakiga siis soidetud. Alustuseks ei saa ma"rkimata ja"tta, et see on huvitav kuidas siin hinnadiskrimineerimine to"o"tab. Hommikul juba avastasin oma o"o"bimiskohas einet vottes, et tai keelne menu"u" sisaldas kohe ikka tunduvalt odavamaid hindu aga mulle seda ei voimaldatud, va"ites et see on ohtune ainult :). No see selleks, minnes kajakit laenutama, taheti mu"stilist 500 bahti pa"eva eest rendihinanks, ligiduses oli muidugi ka hunnik mingeid turiste kes kajaki tuuri olid votnud. See oli arvatavasti pohjuseks miks tingimine vilja ei tahtnud kanda. No ma siis va"ristasin 500 m tagasi oma o"o"bimiskohta ja tingisin seal, sain 250 bahti eest, u"ks teine tu"u"p kes muga samal ajal sama murega silmitsi seisis ootas a"ra kuni teised turistid merele la"ksid ja sai siis 300 bahti peale. Kajak anti muidugi ka mulle sealt samast poest... Ehk siis votame minu case - ma maksin 250, eks voorastemaja omanik sai kah kasu, seega pood sai vast mingi 150-200 bahti - mitte liiga hea business. Tu"u"p kes seal koha peal tingis - 300 bahti poele, no pole paha eks ole. Umbes 40 teist turisti, kes tripi Krabist voi Ao Nangist votsid maksid 750 kuni 1000 bahti, kajaki pood sai vast sellest ja"lle koige enam mingi 150 voi 200. Ehk siis milleks peletada ekstra kasumi lootuses a"ra klient kes tuleb sulle uksele? Kas toesti on palju neid, kes on piisavalt iseseisvad et kohale tulla aga ikka nii mo"kud et maksavad esimese numbri mis o"eldakse? Ei usu eriti. No ei tea, mu majandusteooria ja"i igaljuhul koigi nende protsesside seletamisel veits ja"nni. Aga kajakitamine ise oli lihtsalt viimase peal! Need samad paarisaja meetri korgused kaljud, seekord meres saarekstena, kohati u"mbritsetud ja segunenud mangroovi metsa voi soodega. Ja muidugi igast siuksed tunnelid ku"ll kaljude vahele, ku"ll su"gavale mangroovi metsa pa"raporgusse jne. Moni u"ksik siuke liivasem kohtki oli kus veits ujuda. Alguses tuiasin rohkem kaljude vahel, a seal olid koik need 40 teist kanuutajat kah, mis nats pilti rikkus. Siis la"ksin mangroovi vossa, kus kohtasin ahvipa"rdikuid, u"ks hu"ppas mulle paati ja tommas ennast selle ninas lihtsalt kerra. Tu"kk aega pidin aeruga vihjama et mul reisijat vaja tegelt pole, enne kui jalga lasi :). Ju see on mingi toidu lunimis rituaal ma kahtlustan. Hiljem kui ma olin kuskil su"gavas mangroovi soo pa"raporgus, kus muideks on kogu aeg tunne, et moni krokodill kuskilt va"lja hu"ppab, kuigi neid siin pole. See vist austraalia ja"rel moju :). No igaljuhul siis, seal su"gaval vosas leidsin mingi kohaliku kes oma va"hi lokse kontrollis, peris pirakaid poisse oli ka"tte saanud. Lounat sai voetud mingis kohalikus paadisadamas, mis polnd koige maalilisem koht selleks aga siiski huvitav. Olen pa"evaga va"ga rahul. Tagasiteel Ao Nangi kohtasin ma ka veits vihma, panin ma siis oma seljakotile vihmakatte peale. Ma loodan et moni tai mootorrattur seda endale na"gu varjama mingi hetk ei saanud (no ei tahaks tai liiklusonnetuste statistikasse imelikke vonkeid tekitada) sest hiljem oli ta tuulega a"ra lennand igastahes. Andsin ma siis Ao Nangis ilusti motika tagasi ja sain oma passi vastu (enne vanasti kui passi ja"tma ei pidand siis paljud motikad ei po"o"rdunud tagasi :)), votsin bussi Krabisse, sebisin o"o"maja ja siin a nu"u"d olen. Homme on nii, et Khao Soki rahvuspark siit ma tulen :).

Massa

Olen saare peal ma, lallalaa

Ta"psemalt siis Ko Lanta saare peal, tulin just sukeldumast, peris monna oli. Ei onnestunud ku"ll kahjuks minna sukelduma sinna kus esialgne plaan oli, sest veits palju oli lainet ja meie "kiirpaat" mis sellise lainega osutus pigem aeglaseks pesumasinaks, ei saand nii kaugele minna. Ammu pole juba tunni ajast leiget dusi votnud (vee temperatuur oli 28 kraadi). Alternatiivne sukeldumiskoht oli ka suht pro kuigi na"htavus oli niru ja leopard haid ega manta raisid keda ma na"ha lootsin seal kodus polnud, see eest sai igast muid kihvte kalu,krevette krabisid ja korallmoodustisi na"htud. Koige krooniks aga oli mu esimene koopa sukeldumine, oli natuke teistmoodi tunne ku"ll kui niisama merepohjas ringi uidates :). Ohtuks on mul siuke plaan, et la"hen tai poksi vaatama, eks na"is kas on nii brutaalne andmine kui ra"a"gitakse voi on ikka ekrge sou moment man asjal.
Aga kui nu"u"d koik ausalt a"ra ra"a"kida, sisi ma olen siin saarel juba mitu pa"eva olnud, siia tulek oli juba natuke seikluse moodi. Kui ma Krabi lennujaamas maha tulin, siis mulle tundus, et ma olen ilmselgelt liiga palju turistlike radasid pidi lipanud viimasel ajal, seega otsustasin suuna votta Krabi asemel kust kaudu koik teised turistid siia tulevad kohta nimega Khlung Thom. Seisin lihtsalt tee a"a"rde lennujaama juures ja ootasin kuni dziip-buss tuli ja peale sain. Kaardi peal oli see koht ta"itsa suur, pa"ris elus nii suur polnud, kuid kaks o"o"biskohta seal siiski oli :). Ja isegi u"ks valge inimene elas seal. Muidu oli nii, et selleks et teed ku"sida oli kaks voimalust, keha keel voi ingliskeele opetaja. Keha keele abil seletades viis moni sobralik mootorratta juht mu kohale tavaliselt, nii et see toimis suht ha"sti. Hommikul motsin, et votan suuna lihtsalt selle poolsaare poole, kust siia saareni koige va"hem maad on - kaardil molemal pool vett teed na"hes tegin meelevaldse ja"relduse et ju peab praam kah ka"ima :). Koigepealt tegin mingi 10 kildase otsa 10 bahti eest ( ca 3.30 EEK, tip included) kohalikus transa vahendis, mis on pohimotselt dziip, istmetega taga ja katusealusega - suht levind va"rk siin, kutsutakse thaengtaw voi midagi sellist. Sain isegi oiges kohas maha. Ja"rgmist sarnast elukat oodates teeristil sain ku"u"ti kohalikelt ehitusto"o"listelt kes okva sellele saarele siin suundusid uut bambusonni ehitama, nad tahtsid isegi mu praami piletite (kaks umbes 500 m kanali u"letust) eest maksta, aga ma leidsin, 20 bahti on mulle tegelt ta"itsa joukohane :). Ehk siis koos eelmise pa"eva transaga lennujaamast kulus mul transpordile 65 bahti, ise olin rahul, arvestades et lennujaamast mu"u"di "odavat" transporti Ko Lantale 350 bahti eest... Saarepeal rentisin endale alustuseks ratta, ka seal tingisin mehe moodi poole peale hinnast ja o"o"maja (mu päralt ärklikorrus) suht hea diiliga. Aga sellega mu head diilid kippusid loppema, sest siin saarel on enamus kurat rootslased ja nad on alati nous niipalju maksma kui ku"sitakse, ehk siis toit, olu ja sukeldumine on tai kohta jube kallid siin. No sukeldumiselt sain ikka veits alla kaubeldud - siin on 21 sukeldumis ettevotet, ilmselgelt konkurents teeb oma to"o"... Olen siin senini pohiliselt aega veetnud beach bumina, rannas on ka va"ga monusad bambusest baarid vaatega merele, kus olut nautida. U"ks pa"ev mul oli aus plaan, et teen veits pikema rattamatka voi nii, aga mingi hetk rannas veepiiril va"ndates juhtus u"ks va"ga u"llatav asi - hakkas sadama, tervelt pool tundi kallas. Ilmselgelt leidsin varjupaiga la"himas lebo baaris, kust edasi liikumine vottis aega sest kohtasin seal hunnikut iirlasi kellega piljardit ma"ngides juttu akuemaks ja"tkus. Ja siis tuli ette tai massaazi koht, kus tegin va"ga hea diili saades 200 bahti eest (67 EEKi) massaazi ja kaks olut :), vastutasuks pakkusin huumorit kogu klientuurile ja to"o"tajatele. Ja siis panid lopliku pontsu mu rannamatka plaanidele Anna ja Anna Maria rootsist kes olid laagris ja"rgmises kohas kus ma toidupalakest manustada olin otsustanud. Ja juttu ja"tkus siis muidugi kauemaks, ei olnd lihtsalt ette na"htud, et ma u"le 5 kilda rannajoont avastatud saaks sel pa"eval. Ku"ll sain ma sel pa"eval juba hommiku poolikul hakkama millegagi mis ammu pa"evakorras oli, kas see just koige plaanipa"rasemalt teostatud sai on teine ku"ssa. Ma ka"isini nimelt a"ra juuksuris. Tegelt oli selle koha nimi suisa ilusalong :). Kahjuks ma ainult ei tutvund mis oli iluasalongi nimi, enne kui sealt lahkudes, mil oli ilmselgelt juba hilja, oleks a"kki va"ikse hoiatuse saanud, mis ohud varitsevad. Ilusalongi nimi oli nimelt Muna, ning just selline sai ka soeng, eriti muna oli ta sel hetkel siis, kui minu arvates pool to"o"d veel tegemata oli ja tai juuksur hakkas eemaldama seda va kattelina. Mu protesti peale ta siiski onneks vabastas mu eriti munast tukast aga soeng on endiselt ikka peris muna (ja uskuge mind, asi on suht halb, sest ma ju pole eriti kriitilne tavaliselt selliste asjade osas?), ma loodan et vast kasvab va"lja veits enne kui tagasi jouan :). Keelebarja"a"r on oluline, kui juuksuris seletad mis soengut tahad, uskuge mind ;). Aga peale seda pa"eva oligi eile, niipaljukest kui teda oli, sest peale ranna avastusretke ei pidanud ma paljuks kella 15 magada. Siiski sain hakkama endale sukeldumise sebimisega millest kui ma"lu ei peta eelpool ra"a"gitud sai ning tegin ohtuso"o"gi Annadega kes olid snorgeldamas ka"inud aga polnd va"ga head elamust saanud. Pohimotselt oli mul va"ga raske voidelda kiusatusega et o"elda (aga ma sain sellega hakkama ja olen uhke enda u"le), et mis ma u"tsin, sest ma olin neile eelmine pa"ev o"elnd, et see trip mille eest nad maksta kavatsevad ei ole seda raha va"a"rt kuna sukeldumiskohtade kohta uurides oli see koige jamam tundund, eriti just vees na"htavuse koha pealt.

Et siis selline tegude rohke elu on mul olnud, nu"u"d siis tai boksi kaema, et homme ilusti a"kki Krabi poole ja sealt edasi muudesse randadesse suunduda, et siis u"hte rahvusparki a"ra eksida.

Peaaegu et saarlane, Massa

Et siis raporteerin ja"lle vahelduseks, Chiang Mai on asupaigaks

Olen ma"gedest, ma"gilaste juurest ja dzunglist tagasi. Ei olnud elluja"a"mistripp (minu jaoks va"hemalt mitte) nagu ma lootsin ja nagu ma Teest, meie giidist (hea nimi giidile voi mis :), kuigi ha"a"ldatakse Tii), algselt aru sain. Aga oli tuus, va"ga tuus sellegi poolest. No ei saa ju kuidagi elluja"a"miskursuseks nimetada kui oma toitu, selle hankimisest ka"epa"raste vahenditega ra"a"kimatam, isegi kandma ei pea. Nimelt oli meil kaasas 5 kandjat, nagu u"hes aasia voi aafrika filmis ikka... Kui nu"u"d sest seiklusest algusest peale ra"a"kida, siis mindud sai koos u"he saksa ja u"he hollandi paariga ja Tee muidugi, vurasime siis oma 170 kilta va"hem asustatud paikade suunas. Juba soidu ajal sai selgeks, et saksa paar on suht normaalne aga et kuigi hollandipaar oli suht palju reisinud, pole nad suurt sittagi na"ind ja liiga leidlikud nad kah pole, loputud lood riikidest kus nad ka"inud on kohati ilma igasuguse perspektiivita sealsest elust (kohati oli jutt siiski OK) ning lihtsalt neid dziibi kastis ku"lmetamas vaadates, ilma et nad midagi ette votaks, kuni nad siniseks hakkasid tombuma (mul oli siuke suht soe koht peale seda kui ma presendikatte alla lasin ja nemad eespool tuult varjasid) - no see oli suht huvitav retk. Loppeks kui nad juba va"ga ku"lmunud hakkasid va"lja na"gema, toppisin tuuleavad kust neile ku"lm peale jooksis magamiskotiga kinni ja nad hakkasid ja"lle roosat jumet omandama. Tol hetkel ma arvasin veel, et retk saab kerge elluja"a"miskursuse maiguga olema ja motsin et ega see ha"sti lope... No Tee teadis vist paremini millised on u"hed tu"u"pilised turistid ja mida nad naturaalse dzungli retke ja ma"gilaste ku"la ku"lastamise all motlevad. Mina ei olnud ku"ll sinna selleks la"inud, kuid nautisin kogemust kokkuvottes siiski, nagu o"eldud. Peale poooleteist tunnist jalutuska"iku ma"gede vahel (absull koomika oli, kuidas hollandlased oma matkakeppidega matkamist ma"ngisid, nagu kepikond u"he kepiga :)). Igastahes joudsime me ma"giku"lla, mis oli toesti suht naturaalne ja tsivilisatsiooni poolt suhteliselt va"he puudutatud. Kui va"lja ja"tta moned mootorrattad ja toyotad (mis on rahvuslik massin seal - 90% autosid on toyota pikapid, meilgi ku"mmekond aastat tagasi na"htud suure TOYOTA kirjaga kasti tagumisel lapakul) ning ohh u"llatust pa"ikese patareid, mis neil vooluallikaks. Nimelt jagas tai valiitsus u"hel helgel momendil ma"gilastele ha"a"lte maksimeerimise eesma"rgil kunagi koigile pa"ikse patarei, mis neid siis pool aastat va"ga edukalt ja pool aastat (vihmaperiood) va"hem edukalt valguseks vajaliku elektriga varustavad - parim korruptsioonist tulenev asi mida mina senini oma lu"hikese elu jooksul kohand olen ;). Muidu oli ku"la ikka va"gagi algeline, bambushu"tid vaiadel, mille alune ta"idab puukuuri ja sigala kanala missiooni (sead ja kanad muidugi vabalt liiklemas). Tegeletakse pollumajanduse ja ku"ttimisega, koik kasvatatakse praktiliselt ise, riis tsilli ja tubakas (palju seal muud ikka vaja, kui oopiumi ei voi), kui voimalik ka"iakse jahil, ulukiks on ka rott, mutt hiir ja konn, metsikust kassist ra"a"kimata. Konn on muideks jummilast hea kui teda lokkel grillida, ta"itsa kanalihaga vorreldav, vahest veits mahlasem. Metsikut kassi ma nii palju ei hinnanud kuigi ka tema oli ta"itsa so"o"dav, siuke pisut rasvasem, ei oska nagu millegagi vorreldagi eriti. U"ldiselt oli enamus roogasid mida naturaalselt lokkel (mis muidugi on igas hu"tis ka pliidi eest) ei grillitud mulle natuke vastuvoetamatud kuna sisaldasid va"hemalt 10% tsilli pipart kui just keedu riisiga tegu polnud. Ta"nu kaasas olnud Teele kes moistis nende keelt ja kombeid olles kah Karen hoimust pa"rit ning sugulane mitmete ku"la elanikega nagu meie voorustajad, saime va"ga palju huvitavat teada kohalikust eluolust, alustades igast ta"toveeringu ja usu ning abielu kommetest ning joomiskultuurist (kohalik riisiviin oli suht talutava maitsega) kuni igapa"eva elu oluni. Na"iteks igakord kui keegi sureb, siis voetakse maja maha halva onne eemale peletamiseks ja ehitatakse uus - meie kliimas va"gagi teostamatu, kuid seal, u"he bambusonni pu"stitamine materjali olemasolul kogu ku"lakaasabil votab ega va"hem kui pa"eva... Bambus on u"ldse koige alus, sellest tehakse korve, nousid, uluki (loe roti :)) lokse ja koike muud. Kohalikus taimeriigis elab ka mind vaimustanud looduslik mullitaja, murrad lehe, eraldad veits va"limist kiudu varrest ja kiu ning varre vahele tekivast mahlakilest saab monuga mulle puhuda. Lisaks puu millelt ta"tokate jaoks noelu saab (va"rvi saadakse musta karu sapipoiest), kuigi nu"u"disajal oopiumi kui tuimestaja puudumisel enamasti salongis endale maohammustuste vastu aitavad (hmm, kahtlane ; ning)) ja muidu vaprust na"itavad ta"tokad tehakse. U"hesonaga, oli ohtu hommik ta"is avastusi kohaliku Karen hoimu elu kohta, mis on suht to"ine, alati nad teevad midagi punvad kangast http://video.google.com/videoplay?docid=6568666214129505595# või tuulavad riisi on see siis puuhange vihmaseks ajaks (naised kannavad puid ja on koorma kandmise osas meestest selgelt tugevamad) voi pa"eva veetmine kangastelgede taga. O"o" sai veedetud kohaliku perega samas onnis tudides, loomulikult porandal, sest mo"o"blit pole, mind paigutati (ma olen kindel et austuse ma"rgiks) magama pereema ja 16 aastase peretu"tre vahele, ainus miinus oli, et peretu"tre ja minu vahel oli veel ka bambusest vore :(. Muidu oli o"o" ikka peris ku"lm (esimest korda u"le pika aja sain aru, et talv on!) ja magamiskott va"ga ohuke.
Mingi hetk korjasime oma kompsud kokku ja asusime matkama, 5 kandjaga nagu jutt oli, ise tassiisme vaid oma na"nni ja vett, tee la"ks ma"est alla joe a"a"rde, vaated olid megad, tempo oli koigiga arvestav ehk minu jaoks veits aeglane, mis andis ja"lle rohkem aega vaateid nautida. Mone tunnise matka ja"rel ja paar korda reiteni vees joge u"letades joudsime oma o"ise peatuspaigani, bambusonni juurde mis asus u"he oja ja selle joe u"hinemiskohas. Kiirelt koksasid kandjad a"ra paar kana mis meil kaasas olid, sooritatdes selleks ka vastava tseremoonia, sest kana on Karen hoimu pu"ha loom, pu"u"dsid hunniku konni ning kalu, panid u"les muti loksu ja valmistasid bambusest koigile noud. Ma voolisin kahh oma tagasihoidlikku ka"sit"o" meisterlikkust rakendades bambus lusika, voinoa ja veel mone jubina, nii osav ma ilmselgelt kaugeltki polnd kui kohalikud. Muljet avaldas kana kitkumine, suled lokke kohal lahti kuumutada (a"ra poletada) ning supsti valmis supikana. Bambusest saab ka suureparased teevee ja riisikeetmistorud...(http://video.google.com/videoplay?docid=4460973988349878595#) Oleks nagu tahtnud ise rohkem ka"tt ku"lge panna ja katsetada eks ole, et nagu teinekord peale visuaalse et olen na"inud kuda see ka"ib ka mingi praktiline kogemus oleks, aga viie eri actionit korraldava ma"gilase tempot pidada oli ilmselgelt palju. Kui meile kolme ka"iguline ohtuso"o"k koos konnade ja muu na"nniga eelroaks serveeriti, siis nagu kadus igasugune lootus elluja"a"miskursusele, see eest oli suht lebo joe ka"restikku ja tuld korraga vaadata (juba u"ks neist on peris rahustav ju) ning end nuumata. Selgus, et ma"gilased on ka suured Uno kaardima"ngu fa"nnid ;).
Hommikul matkasime mo"o"da oja u"les, seda u"htelugu u"letades ja suure osa ajast vees veetes, mille tegemisel ausona pole matkakepist suurt abi ;), eriti kui kivide vahel ronima oja u"letuste vahel pead. Mu u"ks pla"hvidest andis alla, nii et lippasin vahepeal paljajalu, kuid isegi siis oleks voinud hollandlaste u"mber orbiidil oma tempoga liikuda. Enne pa"eva korghetke, kui sisenesime koopasse millest meie ojake la"bi voolas, parandasin oma pla"hvi muidugi ka"epa"raste vahendite (loe bambuse ;)) abil a"ra. Koobas oli mega, vorreldes uus meremaa koopaga millest Arthur Passis la"bi sai matkatud oli see palju avaram, vesi oli kah veits madalam aga vool tugevam ning ta"nu bambus (otse loomulikult!) torvikutele oli palju rohkem na"ha. Kohatud sai ka seal elavat madu, kes ku"ll temperaturi madaluse tottu nurgas ku"kitas ja oimugi ei liigutanud, nahkhiired (kelle ja"rgi koobas nimegi saanud) ei olnud kodus. Peale seda oli vast ma"rkimisva"a"rseks su"ndmuseks see, et kandjatega unot ma"ngides onnestus mul kaotada ja osutuda seega "onnelikuks" kes papaia peab puuotsast alla tooma, ei olnd onneks liiga keeruline poolteist meetrit ronia ja korra kaikaga vibutada. U"ldse, ei ma"leta ma et mul oleks ammu vaatamata koigile pu"u"dlustele nii viltu vedand mingis ma"ngus, no selline ebaonn saatid mind pidevalt ses ma"ngus, et see oli uskumatu lihtsalt. +4 ja +2 kaarti minu ka"tte sattuvate hulgas lihtsalt polnud juba eelmisel ohtal, kaheteist ma"ngu peale u"ks +4 ei ole normaaljaotus ma u"tlen... Aga see selleks, joudsime veits hiljem onnelikult autoni ja po"o"rdusime Chiang Maisse tagasi, kirjutasin ilusti Pooh eco turismi ku"lalisteraamatusse eesti keeli, et ta"itsa normull tuur oli ning la"ksin magasin voorastemajas, mis muideks on superluks, ondsat und.

Homme lendan Krabi poole, lounasse, sooja pa"ikest randasid ja sukeldumispaiku otsima, 25 kraadi ju aint siin pohja tais :).

Lisaks hakkab mind vaikselt vaevama see tunne, et maru kiireks kisub (no ennegi pea alati riiki vahetades tundund et see maa veel alles pooleldi vastamata ja juba liigun edasi, aga seekord ju asi hullem), aint kolm na"dalakest veel umbes ja"a"nud, enne kui pean oma reisu loppenuks lugema, ometi veel niipalju on na"ha siin samas taiski maailmast ra"a"kimata. Samas kui moelda, et la"ksin paar pa"eva tagasi peale austraalia pangaarve pidulikku nullimist (kuniks selane maksuamet loodetavasti mind toetab, ptu"i. ptu"i) taas krediitkaardile u"le, nii et eks tulevikus on lihtsam kui liiga pikalt volgu ei ela... Aga nu"u"d tuleb veel viimast votta, ku"ll hiljem jouab ru"gada ja tubliks ning edukaks hakata (umbes nii selge ongi mu tuleviku plaan, tulla tagasi eestise aj tubliks ning edukaks hakata :)).

Kribamiseni, hetkel tai reisikorrespondent

Massa

Bangkok, esmamuljed

Heihoo, panin oma kabujalakesed siis Bangkoki tantsuporandal peale pikka lubamist loppeks maha. Esmane tervitus tolliametnike poolt oli koike muud kui sobralik, mingi ennast ta"is ta"di kes inglise keelt ei osanud va"itis et eriti ta"htis on sellel dokustaadil mis mu saabumist registreerib a"ra ma"rkida mis kuramuse kohas ma o"o"bida kavatsen. No ilmselgelt polnud mul orna aimugi. Ku"sisin siis ta ka"est et kas ta teab monda head hotelli sel ta"naval, mille nime ma sinna igaks petteks irjutand olin kuna ei tahtnud lahtrit pa"ris tu"hjaks ja"tta, ta siis pobises midagi vasta, mina omas pu"has lihtsameelsuses u"ritasin seda siis hotelli nimena kirja panna. No ei sobind ha"sta seekord, ta"di arvas et punkt a) ma teen nalja ta u"le, punkt b) ma valetan talle ja teatas et tomma nahhui ja motle elu u"le ja"rgi... Ma siis votsin 7 sammu tagasi, kirjutasin mingi reklaami pealt aadressi maha ja la"ksin teise sapp kus oli sobralikum ta"di. Pandi templid passi ja lubati maale. Mingi transa tont oli ku"ll mu seljakoti a"ra lohkund aga see sai kokku solmatud ja toimib ja"lle. Raskused u"henadavad inimesi, sain piirisabas tuttavaks u"he saksmanni Steffaniga (kes suudab isegi mu nime ha"a"ldada kuna to"o"tas austraalias kuukese koos u"he teise indrekuga Eestist) ning va"ljas taksot kaubeldes veel kahe hiinlasega. Kuigi ma omast arust just maailma parimat diili taksoga ei saanud, teenisin ma seltskonna lugupidamise sest see oli ikkagi palju va"hem kui nad maksnud oleks. Edasine on juba loogiline, mis on moistlik teha kui kell juba nagunii pool kolm o"o"sel on? Loomulikult eelistada baari o"o"majale, sest lennukis juba ju veits sai nagunii tuditud :). Boonusena na"idati veel inglise horvaatia kohtumist baaris, ning duublisse pannes selgus et horvaatia tegi 3-2 a"ra. Seda kuidas horvaatia 2:0 ette asus ma ei tea, sest inglased vaikisid selle maha, kuidas inglismaa ja"rgi tuli oli kisa ja"rgi kuulda, ning kaotus oli ilmne sellest, et inglasi hakati baarist va"lja viskama saabunud politsei poolt :). Einoh, lopp hea koik hea, mul pole u"ldse kahju et inglased EMi ei na"e, mitte et mul venkud mingid lemmikud oleks aga u"hed u"lbikud molemad, Hiddink va"hemalt su"mpaatne treener. Nu"u"d siis hakkab kell juba niipalju saama, et varsti kannatab voorastemajja minna ja tuba endale sebida.
Elu u"le ja"rgi moeldes poel ma vist suurt vahepeal ka kirjutanud, et ma Sydneys olin. Elasin seal ilusti 5 pa"eva nagu ha"rra nautides kohalike eestlaste ku"lalslahkust, nimelt oli Kadri nii lahke et eraldas mulle oma (ja triinu) elutoa nurga koos diivaniga. Minu jaoks oli tipp hetk Sydneys seekord loomaaed, no ma ei tea, voibolla olen lollakas, aga oli lihtsalt mega su"mpaatne kuidas vantsid ja simpansid ja muud elukad hullu panid. Lisaks sai ka"idud purjetamas, onnestus isegi meile kaasa pandud instruktor peaaegu uimaseks poomiga lu"u"a (no ausona polnd minu su"u" et kui ma tagant tuules ja liblikas roolis olin siis tuule 30 kraadise muutuse korral jaht ta"itsa ise halssima hakkas ;). Lisaks sai niisama linnas tsillitud, veits Kadri ja ta ku"lastava perega (ode, oemees ja pisitu"tar) katusel (vaade oli hu"va, eriti naabrimehe aknasse :)) napsu voetud (eriti kovasti vottis napsu Mia, 1.3 astane peretu"tar, kui ha"a"levaljuduse pohjal otsustada). Tegin ka umbes tuhat u"heksasada seitseku"mmend kolm pilti ooperi majast eri asendites, oi ku"ll sai raisale makstud et ta ilusti silla taustal poseeriks.
Aga nu"u"d peaks lopetama ja ikkagi endale toa sebima. Jussile, meie isiklikule Toronto korrespondendile (tutvuge eelmise (ja selle?) postituse kommentaaridega, soovitan soojalt) muidugi edu ja rohkelt HEAD olut kannu ning ka sealt kandist uusi uudiseid ootama ja"a"des (mis ei ta"henda et eesti uudised alava"a"rtustatud oleks). Bangkokis on ollega nii, et miskipa"rast peale kella u"hte ei tahetud seda mu"u"a, ise kahtlustan inglaste ebasu"mpaatsust kohalikele pohjusena, loppeks sain ikka u"le lovi olle va"lja kaubeldud, maitses ha"sti, kuigi polnud peris nii hea kui Eesti voi isegi austraalia olu. Ku"ll sai tsinn toonikuid, oli tunda et kohalik tsinn on pohiks, samas ei olnt va"hemalt austraalia kombe kohaselt 2cl koksid ning piisava laimiga olid isegi jummilast nja"mmad. M.O.T.T.

Kuumast Perthist, 13. Novembril

Olen Perthi va"lja joudnud omadega, nagu te pealkirjast ilmselgelt juba aru saite. Kaasa sai voetud pohja poolt palav ilm (enne meid olla 26-27 maks olnd sel aastal), eile olla maksimumtemperatuur see eest 39 olnud ja ta"na oli ka Peris soe, samas polnd hullu kuna ma olin pisikesel rotipesa (Rottenest) saarel. See moned kraadid kuumem ilm kui põhja pool tundub ropult palavam, kuna tuult mis stabiilselt 15-25 meetrit sekundis puhus (va"hemalt poolsaartel) me ei taiband u"hes rabada kui me Exmouthist alla poole suundusime - ehk siis eile toimus koik aegluubis. Ta"na sai jalgratta matk tehtud sellel Perthist ca 20 kilda kaugusel meres asuval saarekesel ja uudistatud omapa"raseid loomakesi nimega Quakad (kes on suht ohustatud liik, sellel saarel neid 10 000, mis on valdav enamus kogu populatsioonist) - no koige lihtsamalt o"eldes on nad siuksed roti ja ka"nguru ristsugutised :). Saba on nagu rotil ning suurus on siuke paksu kassi oma, ku"kitavad kahel ka"pal nagu ka"nguru ja natuke meenutavad hamstrit kah oma liigutuste poolest. Ajasin vist isegi suuremad zooloogid segadusse mulle tundub :). Kunagi panen vast mone pildi u"les neist saate ise kaeda. Muideks, panin u"les pildid Darwinist Broome tripist - http://public.fotki.com/massaaustraalias Mis kurb lugu uuematega juhtus saate altpoolt teada.
Minnes tagasi sinna kus eelmine kord sai lopetatud, ehk siis Exmouthi ja tupsuga Coral Bay poole kihutamise juurde, siis see sai ta"itsa teoks niipea kui punkt oli postitusele pandud. Coral Bay oli va"ga maaliline kuurort - ta"pselt selline pilt avanes nagu puhkusereisi brosu"u"rile pannakse. Snorgeldama minnes selgus aga, et see meeletu hulk turiste pole korallile koige paremini mojunud - mu meelest puudus kohanimest sona "dead" mis pidanuks seal oigusega olema kui rannala"hedasi koralle silmas pidada. See selgus snorgeldades, kuigi, kui kaugemale ujuda siis oli enam va"hem OK, kuigi kindlasti mitte ligila"hedanegi Cape Range national pargile. Aga va"hem va"rvilist koralli ta"hendas et ma avastasin liivasest pohjast paar siniseta"pilist laguuni raid kui otse tolkida, keda ma polnud kunagi varem na"inud ning kelle kaemiseks tasus ta"itsa vette minna. Coral Bays na"htu tippmomemendiks oli siiski Manta raidega snorgeldamine, mis oli osaks sukeldumistripist mille ma ja"rgmine pa"ev sooritasin, hind ja"a"b siin juhul kirja panemata, sest ikka veel on valus, kuigi ma endale tudengi allahindluse va"lja kauplesin (mis pohjustas saksa turistide ma"ssu, kes maksid alguses ka tavahinnast rohkem, hiljem said tavahinnani raha tagasi siiski ;)). Aga Manta raid - kes ei tea, siis need on, on raide perekonna suurimad esindajad, voivad olla kuni 7 meetrise la"bimooduga, tavaliselt on emased mingi 4 voi nii, isased pisemad, vast 2,5m. Ja erinevalt oma sobrast elektriraist on nad suht ohutud (jube kiired ja suured aint). Igastahes oli see va"ga majesteetlik vaatepilt kuidas Manta rai (3.5-4m isend) mo"o"da pohja ujub ja endale planktonit ja muud stuffi sisse filtreerib samal ajal kui pisemad kalad alt tema ku"ljest parasiite na"kitsevad. Alustasime kahe Mantaga, mingi hetk pani teine plehku. Lisaks onnestus laevalt na"ha hulgi kilpkonni ujumas ja hingama tulemus ning tegin kaks sukeldumist. Sukeldumised polnud va"ga muljetavaldavad, va"hemalt mitte esimene, voi olin alles Komodo rahvuspargi megas veealuses maailmas kus viimati sukeldusin ja ei suutnud seda hinnata niipalju. Siiski na"gin palju koralle mille taolisi varem polnud kohanud, eriti imponeerisid mulle nn korallililled, mis na"gid va"lja nagu eriva"rviline podrasammal suure ja u"mara korallrahnu ku"ljes, aga kui ligi la"ksid ja ka"ega voi millegagi neid a"hvardasid siis nad tommasid end hetkega kokku mullikeseks nagu kuupinnal na"ha voib. Va"ga paeluv. Kaladega oli seevastu suht nirusti, skorpion kalad, paar pisikest raid ja veits tavalist rifi kala - ei midagi va"ga erilist, ei u"htki haid ega kilpkonna, mis oli ha"mmastav arvestades kui palju neid u"mbruskonnas oli. Sain kinnitust ka, et armastan endiselt korralikult hingata, kulutasin molemal korral a"ra pea kogu ohu, tosi, suht pikad sukeldumised olid, 57 minutit kumbki, aga me ei la"ind eriti su"gavale (no pohi tuli vastu), 11 m oli maksimum. Mu ohu tarbimine tundus meeletu, vorreldes saksmanniga kes mu paariliseks oli, kes kulutas oma vaadist a"ra alla poole, no tosi, tal oli ka 200+ sukeldumist kogemust.
Peale Coral Bayd vedas tupsu meid vahepeatustega ja -paladega ilusti Monkey Miasse (no aint umbes 550 kilti), mis osutus samuti kuurortiks, pisemaks veel kui Coral Bay, aga samas va"ga monusa ohkonnaga ja vaba olemisega koht. Meie Patrickuga kasutasime seda tu"u"piliste backpackerite kombel muidugi a"ra, maksime ku"ll sissepa"a"su tasu 5 taala per ka"rss, aga va"ltisime hoolega laagerdamise voi o"o"bimise eest maksmist, tudisime rannas magamiskotis ja kasutasime alatult lihtsalt kuurorti duse ja pesuruumi ja muud va"rki. U"ldse oli see roadtripi etapp vorreldes Darwin Broome etapiga mis oli puhta luksuslik, koos teleka ja dvd-de ja muu na"nniga, rohkem nagu seiklus on praegu elu olnud. Ja mis siin salata, mulle seiklused meeldivad. Magatud on kas rannas, voi Tupsus, korra ka rangerile seletatud miks me tupsus magame kui ka"mpida ei tohi. Broomest ta"naseni oleme maksnud o"o"maja eest u"he korra, seda 80 mile beachil, kus lihtsalt tee otsaloppemise tottu ei onnestunud caravan parki va"ltida. Aga uuesti igapa"eva eluolu lainelt eamuste juurde.
Monkey Mia (no ma mitte ei ole aru saand millest selline nimi) on tuntud kui Austraalia Delfiini meka. Siin on juba 60-ndatest delfiine vaadeldud ja osadele veits toitu pakutud, millega seoses neid pohimotteliselt igapa"ev na"ha voib. Kusjuures pargi to"o"tajad tunnevad neid na"gupidi, voi noh rohkem armide ja"rgi (igal u"hel on haide voi teiste elukate ja kaasdelfiinide tekitatud arme). Toidetakse ainult ta"iskasvanud emaseid (diskrimineerimine!), sest isased on liiga agressivsed ja poegi ei taheta a"ra hellitada. Ma olin algul va"gagi skeptiline, kui nauditav see elamus voib olla, kui rannal koos sinuga 100 matsi seisab, aga asi oli seda va"a"rt. Mega oli vaadata kuda noored delfiinid, kes emadega u"hes tulid, ma"ngisid otse su jalge ees ja siis ja"lle veits eemal, sain isegi kala anda delfiinile. Isased elavad gruppidena kaugemal avamerel ja tulevad vaid vahel paaritumisajal emaseid tagaajades randa (no neile kala ei anta, mis siin ikka tasuta lolli ma"ngida rahvale). Delfiinid on lummavad, pole kahtlustki, ja intelligentsed tundusivad kah olema, elu neil aint suht karm, peris palju noored pannakse haide poolt nahka, kuigi nad haist kiiremad, ja"a"vad haide ligihiilimiskatsed ma"nguhoos/lebotades tihti ta"hele panemata. Ahjaa, teel Monkey Miasse sai veel na"htud stromatoliite, mis on sellised "elavad kivid". Nad on sa"ilinud elusana veel va"ga va"hestes kohtades maailmas, kuigi kunagi evolutsiooni alguspa"evil (3,5 miljardit aastat tagasi) olid nemad just esimesed hapniku tootjad. Nad on ehitatud tsu"anobakteri kolooniate poolt, kuda ta"pselt ja"i veits uduseks, kui keegi bioloog tahab ha"dast va"lja aidata siis kommentaarium on avatud. Lisaks ha"mmastas meid meeletu hulk teokarpe mis Peroni poolsaarele (mille tipus Monkey Mia on) ladestunud on, voi oigemini kuidas esimesed asunikud neid kasutasid. Nimelt on need karbid omavahel kokku sulandunud neist eraldunud mineraalide toel ning moodustavad pehme kivimi, mida siis euroopast tulnud asunikud kivide ja puu puudusel saega plokkidena maa seest va"lja loikasid ja ehituseks kasutasid. Suht fibo ploki moodi na"gid need asjad va"lja :). Mitmed majad siiani nendest sealkandis, uusi enam ehitada ai lubata et mitte koiki karbe a"ra kasutada. Kuigi, neid seal hulgim, osades randades liiva asemel peenikesed karbid, ning kaugelt tundub et ullult valge liiv on ;).
Edasi lounasse liikudes avastasime Pinnacleste korbe. Mis kuradi asjad need veel on ku"sid sina? No ma kah polnt neist kunagi enne kuulnud. Pohimotselt tegu kividega, asja teeb huvitavaks aga toik, et nad na"evad va"lja nagu postid (moned kuni 5-6 m korged) ja neid on sitaks palju. Austraaliat juba veits na"inuna arvad et tegu on termiidi pesadega, aga no pole, kivi mis kivi. Selgus, et need on tekkinud nii, et lubjakivi on sadestunud luidetesse mineraalide lahustumisel vees ja selel alla voolates siis siksed postimoodi kivid tekkinud ongi. Hiljem tassis tuul liiva u"mbert minema, ja nu"u"d on siuke va"rk. Ma olin igastahes vaimustuses sest looduse imest, olles oma aju adrenaliini ja muid onnekemikaale ta"is pumband nende vahel kilgates ringi lipates ja fotosid tehes sain hakkama ka selle retke suurima idiootsusega. Loll pea palju vaeva nagu nad u"tlevad, kustutasin kogemata a"ra koik fotod mis ma"lukaardil olid - koik kadund Broomest alates. Oi bljahh, kui kurb ja kuri ma enda peale olin, ma pole vist elus ma"lukaardita"it nii megasid fotosid ja videosid enne teinud, kilpkonnad ujumas ja o"isel rananl munemas, mustad luiged pa"ikseloojangu taustal, emu perekond, delfiinid, krabid o"isel rannal auke kaevamas, tuulispasad punast tolmuu"leskeerutamas, stromatoliitidest pelikanidest kormoranidest ja muudest loomadest kes koik ja"a"dvustatud olid ra"a"kimata. Patricku Massa ja tupsu seiklused u"hesonaga koik la"int :(. No mu kaamera on muidu va"ga mega, aga ma pole siiani avastanud muud varianti vaadata palju ma"lukaardil ruumi on, kui formati alt, ja siis ma vajutasingi pilvedes holjudes cancel asemel OK. Ei suutnud mind lohutaa ka teadmine, et Patrick kah moned pildid tegi, sest minu omad lihtsalt olid palju paremad ja ka asjadest mille ta maha magas voi kaamerat ligi polnud.
Nujah, kaotusvalus sai igastahes veits edasi liigutud o"o"ke a"ra tuditud ja loket tehtud - kuigi nagu hiljem kohaliku laagrivalvurit kohates selgus oli antud piirkonnas see kuivuse tottu parasjagu keelatud. Ja"rgmine pa"ev tegime veel va"ikse ranna tiiru ja olimegi Perthis, mis muideks on va"ga ilus ja meeldiv linn, koos megade randadega. Ku"lastasime Patricku onu ja tema peret kes siin elavad, soime korralikult lounat vahelduseks (muidu soime me va"ga megalt, tutvustasin Patrickut ka ka"nguru liha ja hakkliha kastmega, aga viimased kaks pa"eva meie gaasipliit streikis). Hakaksime just randa tuttu suunduma (sest Patricku suureks u"llatuseks onu o"o"maja ei apkkunud ja ku"sida tundus kah imelik), kui saime va"ga segase sonumi Patricku emalt, et ta vend maandub kell 2 o"o"sel. No meie viimastel andmetel pidi see paari na"dala pa"rast juhtuma :). Aga no ega me polnd levis ka eriti olnud eks ole. Uurisime asja ja tuli va"lja et nii ongi, igastahes ta vennal vedas, et me Perthi olime joudnud, ei olnd meil eriti kindlat plaani just selleks ajaks seal olla :). Korjasime ta lennujaamast siis u"les koos u"he ta sobraga, ning nu"u"d kolme iirlase seltskonnas hakkab mu inglisekeel juba iiri aktsenti ku"lge votma ku"ll, sest kuigi Patricku inka on suht british, siis vend ja ta sober lasevad nii valusat aktsenti et ma ikka pool aega kolm korda motlema pean millest jutt oli...
Nu ja siis oligi eile, sai veits palavuses linnas ringi loivatud ja eluga tutvutud ning ohtul moni olle tehtud, kuigi esmaspa"eva ohtul ei toimund suurt miskit - mis 1.2 miljonise linna juures on ha"mmastav. Ta"nasest juba oli juttu - aga homme, vot homme tahaks vaalu na"ha, la"hen vaala retkele, mis 29 taala eest tundub nagu muidu saadud, tahaks loota et veab ja na"en vaalu kah. Ja u"lehomme lendan 4000 kilti sydneysse. Aitab, jube pikalt olen siin ja"rjekordselt jutustand.
Jussile edu ku"ttesu"steemide parandamisoperaatorina ja Kanadas ku"lmetamisel, ma tahan igastahes kindlasti u"levaadet tuleviku tarbeks mis va"rk kanadas on, nii et kui sa peris oma blogi ei vinna kirjutama hakata, siis kriba siia va"hemalt oma seiklustest. Ja teistele lugejatele kah muidugi head ja paremat ja ilusat jouluootust ning va"rki :), ma pidin eila Perthis naerukrampidesse kongema, kui ma pluss 39 juures hulgim jouludekoratsioone silmasin :). No ei mahtund see raamidesse mu jaoks, no ei mahtund.

Vaheraport Exmouthist

Nii nii, kihvt kuulda et Eestis loppeks lumi maha sadas. Siin kandis ma arvan pole seda paari viimase miljoni aasta jooksul juhtund :), ta"na ja"lle pluss 34 ja palavuse surm, kuigi o"o"siti on siin erinevalt pohjas asuvast Darwinist va"hemalt jahe, pane voi dressipluus selga. Ma ta"itsa mu"taks lumes vahelduse mottes vist, aga see selleks. Oleme Patrickuga pisikeste seikluste ja suurte vahemaade la"bimisega Exmouthi kimand (voi noh mis nu"u"d kimand, Patricku vani maks kiirus on 100 ja siis hakkab tunduma et la"heb lendu kohe :)). Van (edaspidi viitan talle hellitavalt kui tupsu, sest tal on sellised mustad tupsud peale maalitud valgele taustale, na"eb va"lja umbes nagu suur musta valge kirju lehm) on meid muidu ausalt soidutanud, kuigi peale u"he kummi purunemist elasime mitmeid na"rvilisi momente u"le. Nimelt oli meil ku"ll varu ratas, aga sellel olid kummil traadid va"ljas juba siis kui me ta alla kruvisime. Ja"rgmise linnani oli 300 kilti ning tupsu kipub kehva rataste kokkujooksu tottu kummide sisemist ku"lge so"o"ma. Mul oli helge moment ja soovitasin et paneme varuratta tagumiseks kus ta va"hem kulub (tundub et lugematu arv vanu autosid ameerikas on mind veitsa koolitand), ja"rgmise linnani vedas va"lja igaljuhul. Millega me ei olnud arvestanud, oli see, et laupa"eval kella 4 ajal ometi enam u"kski enesest lugupidav kummidega tegelev asutus austraalias otseloomulikult lahti pole, pu"hapa"evast ra"a"kimata. Siiski onnestus meil leida u"ks romula, kus omanik veel mingit autot putitas, sealt a"risime endale uue ratta, mis oli olnud meie u"lekatuse ka"inud sugulasvani (oi kuda ma u"llatusin kui see mitte koige parem va"lja na"inud massin ka"ivitus ja liikus :)) varuratas. Sellega saime mured lahendatud. Muidu on asjalood aga niimoodi, et Broomest Exmouthini on umbes 1300 kilti mitte midagi, va"lja arvatud loodus ja Roadhoused kus bensu eest kosmilisi hindasid ku"sitakse. Ning moned kaevanduslinnad kah. Ja 80 mile beach on kah teepeal (kuhu viib kogu 80 miili jooksul u"ks tee ja sellegi loppu on mingi geenius caravan pargi ehitanud kus laagerdamise eest maksma peab), mis oli va"gagi lahe. U"ritasime seal o"o"sel kilpkonni taga ajada, kes pidid rannale munele tulema, aga la"ksime liiga vara kui polnd veel tousu aeg ja hiljem magasime. See eest na"gime kuidas krabid toimetavad moona ajal rannas, augukesi kaevavad jne. Jube ka"bedaad elukad. Lisaks sai ja"rgmisel hommikul rannal ilusaid ja veel ilusamaid teokarpe korjatud. See oli siis peale kummi lohkemist ja enne ja"rgmist linna. Kolme pa"evaga sai see 1300 kilta koos koigi seiklustega la"bitud, nimetamisva"a"rsed na"htused on vast mustad luiged kes pesitsesid u"hel poolkuivanud joel ehk siis rohkem nagu paljudel joeorus olevatel tiikidel meie laagripaiga korval (hetkel siin muideks umbes 80% jogedest ja ojadest on kohe ta"iesti tilgatumalt kuivad). Huvitavad tuulekeerised mida na"ed neis po"o"rleva liiva ja"rgi voi eesti keeli siis tuulispasad on ka suht igapa"evane na"htus. Muidu u"ldiselt oli teekond nagu u"ks teekond ikka kui igapa"ev palju kilomeetreid la"bid.
Aga see eest eila, oi eila oli hea pa"ev. Sebisime endale snorgeldamisvarustuse ja lippasime Cape range rahvusparki, sest Exmouth ise on u"ks va"ljasurnud linn ehtkel mil peamine turismi hooeag pole(samas on siin la"hedal endiselt palju megasid asju, kaasarvatud ringi jalutavad emud). Snorgeldamine on alati lahe, aga eila onnestus mul leida u"he rifi alt lebotamast rifihai :). Ma na"gin mingit asja mis vois justkui olla hai saba ja sukeldusin siis asja uurima. Ja oligi! Olin 2.5 meetrisest haist kes puhkas vast meetri kaugusel. U'lituus. Ainus strateegiline viga oli kahele idasaksa turistile na"idata et hai seal lebotab, kes niipalju saasta pohjast sukeldudes u"les kergitasid et enam muffigi ei na"ind ja hai plehku ajasid. No onneks na"gin teda veel hiljem ujumas veits eemal. Emmele lohutuseks - rifi hai on suht ohutu loom, ru"ndab voibolla ainult enesekaitseks va"ga suure jama korral. Lisaks na"gime muidugi veel igast va"rki. Patrickul onnestus isegi u"hte raid na"ha ja pisikest kilpkonna kah. Minu ta"hetund saabus aga o"o"sel. O"o"bisime rannas, peale seda kui mingite saksa neiudega olime va"ikse pikniku pidand ja nad motelli tuttu a"ra la"ksid. Ja peale seda kui kohalik ranger oli meile eila u"hes teises rannas tupsus magamise eest halvasti o"elnud (tupsus on taga voodi ja puha ja no autos magamine pole ju "campimine"). Eila me kolisime lihtsalt kuhugi korvalteele oma tupsuga ja tudisime edasi, seekord otsustasime, et parem on magamiskottidega kuhugi poosasse kolida rannas, kust ranger meid eladeski u"les ei leiaks, lisaks oli kuri plaan teha uus katse kilpkonni munemas tabamiseks. No igastahes kell 1.30 kui ma u"les a"rkasin la"ksime Patrickuga avastusretkele mo"o"da randa. Patrick tegi saatusliku vea ja keeras poole teepeal tupsu poole et veits vett saada ning vaatas hiljem et ma olen liiast kaugel ja kebis magama tagasi, aga mina leidsin kilpkonna kes mune liiva alla kaevas. Jummilast tuus. Juba siis kui ma na"gin rada merest maa poole minemas ilma tagasi teeta la"ks pulss u"les (kilbid ja"tavad ca meetri laiuse raja liiva sisse mida on voimatu mitte ma"rgata). Istusin oma pooltunnikest ja vaatsin kuda ta liiva oma kaevatud auku ajas ning siis vaatsin kuda ta merre tagasi suundus, ma olin u"llatunud kui ha"asti ta u"le kivide ronitud sai! Viimase peal va"rk igaljuhul (kui teil veab siis vahest ma panen fotod kah varsti Perthis voi Sydneys u"les (Sydneysse ma lendan 15. Nov, et 21. Nov taisse sealt lennata)).
Suurepa"rasele 24 tunnile pani punkti see, kui ma a"rkasin hommikul selle peale, kui Patrick u"tles, et vaata, vaalad. Ja olidki, suht palju kusjuures - ku"ll nii kaugel, et va"ga ha"sti ei na"inud, aga ma usun et ega rannast va"ga paremini ei saagi na"ha, 500 m ikka suht suur vahemaa ja enamus vaalast vee all ning suurem osa ajast kogu vaal vee all. Ta"na suundumegi peale hommikust rannas dusi votmist ja varude ta"iendamist Coral baysse, kus a"kki saame vaala vaatluspaadile mingi raha eest. Lisaks ma a"kki sukeldun seal, siin nagu ei raatsind va"ga, moeldes palju ma sama raha eest Tais sukelduda saaks, pealegi olid kalad ku"ll ha"mmasavad, kuid ka snorgeldades na"gi va"ga palju ning korall ei tundunud nii huvitav kui indoneesias Komodo rahvuspargis. Lisaks pole vaalhai hooaeg ning manta ray na"gemise sansid on samasugused kui igalpool mujal.
Selline ranna raport siis seekord, ma arvan et Coral Bays on rannad sama ilusad kui siin kandis, lihtsalt mega kui tu"rkiis sinine meri pa"ikse ka"es on (isegi u"ks snorgeldamiskoht oli eila turquise bay ;)).
Natuke pa"iksest polenud olen kah selja alaosast, sest tunub et Patrick ei tahtnud mulle pu"kste piirile va"ga la"hedale pa"ikse kreemi ma"a"rida, aga ma maksin ka"tte kah, tal samamoodi kannikate kohal 3-4 sendine pa"ikse poletus triip :).

Tsau pakaa, me ajame nu"u"d tupsule ha"a"led sisse,

Massa

Homme Perthi poole

Nii, on juba Broome rannas ja pubides paar pa"eva lebotatud, peaks ja"lle liikvele minema. Rannad on siin siga kihvtid, tulin just lainetesse kargamast ja india ookeani vesi on loomulikult soe kui solk. Lisaks on nad ka va"ga sobilikud piknikuks kui pubid sulgetakse nagu me eila avastasime, saatsime prantsuse neiusid a"ra, nad hu"ppasid ta"na bussi peale mis nad u"he o"o" ja kahe pa"evaga Perthi viib, suht karm enam kui 2000 kildane retk igal juhul.
Onnestus leida eila u"ks lahe iiri tu"u"p kes mind oma vani pa"a"le votab ja voibolla tuleb u"ks juuditar kahh, kui ta suudab selgeks teha, et ta enam homme to"o"le ei tule :). Ainus miinus on et saan oma austraalia ja ameerika aktsendiga keelele veel iiri aktsendi kah juurde, nii et keegi must enam aru ei saa ;). U"hesonaga on oodata umbes 10-12 pa"evast levi ja interneti auku nii et saate Eestimaal rahulikult to"o"d teha ja ei pea internetis surfama :).
Olge monnad

Massa

Roadtrip Darwinist Broome ehk kuidas ma avastasin et austraalia ikka tegelt pa”ris suur riik om

Ma kahtlustan, et seekord peaks vist alustama tausta informatsioonist – no lihtsalt selleks et enam va”hemgi eurooplasele mingit arusaama tekitada mis asi on maa, ehk siis outback kohalikus keeles. Alustatud sai Darwinist – mis on pohja territooriumi suurim linn oma ca 80 000 elanikuga. Ta”ielik city, arvestades et kogu Northern Territoryl elab umbes paarsada tuhat inimest, seejuures on pohja austraalia pindala ca miljoni ruutkilomeetri kanti… Lopetasin ma Broomes, mis on 15 000 elanikuga la”a”ne austraalia pohja osa suurim linn. La”a”neaustraalia ise on 2,5 milj ruutkilomeetrit suur, mis on umbes kolmandik kogu austraaliast (WA pohjaosa on va”ga hore ja enamus inimesi elab Perthis ja selle u”mbruses). Vordluseks euroopa pindala on 5 milj ruutkilomeetrit… (nagu paremad matemaatikud juba va”lja arvutasid ning andekamad geograafid juba ammu teadsid, on austraalia, vaatamata faktile et siin aint 20 milj inimest elab pindalalt, 1,5 korda suurem kui kogu Euroopa). Ehk siis voimalused inimesi kohata on siinkandis tunduvalt pisemad kui voimalused ka”ngurusid na”ha, kui va”lja ja”tta umbes 3-4 3000-5000 elanikuga asulat vahepeale ja”a”val 2000 kilomeetrisel teeloigul. Toele au andes peab tunnistama, et enamus ka”ngurusid keda ma kohtasin olid ku”ll surnud ja vedelesid keset teed ning neid ja”rasid kotkad (oot oot, mille ja”rgi need ka”ngururauad, mis eestiski iga enesest lugupidava dziibi ette on kruvitud nime saidki ahh?), aru ma ainult ei saanud, kuidas neid surnud ka”ngasid seal nii rohkelt oli, arvestades et vahel onnestus 100 kilti soita nii et u”htki teist autot ei na”inud. Kui jutt juba road killidele lipsas, siis austraalia outbackis on ta”iesti normaalne, et teel vedeleb ka alla aetud lehmasid, isegi u”the hobest na”gime, nad on muidugi monusaks palliks kuumaga paisunud ja tundub et kohe ka”ib litakas ja lohkevad ning siis lendab liha igas suunas. Ahjaa, et kes kurat neist lehmadest jagu saab ja mis autost ja”rgi ja”a”b? Enamasti on “roadtrainid” ehk rekkad kolme nelja haagisega, mis vahest on kokku oma 60 m pikad, need elukad kellele mingi pisikese veise alla ajamine u”ldse peavalu ei valmista ;).
Et mida siis u”ldse on kohas, kus peaaegu midagi pole, vaadata – no kui pole inimesi siis on loodus omas ta”ies ilus. Teekonnal Darwinist Broome on umbes paarku”mmend rahvusparki, alustades austraalia u“hest suurimast ja kuulsamast Kakadu rahvuspargist mis on suures osas troopiline ja soine koos Billabongide ja soolavee krokodillidega (kes on va“gagi ohtlikud elukad) ja mingis osas rohkem nagu savann, u“mbritsetud liivakivist ma“gedega (see on see kus krokodilliku“tt Dundee filmi peategelane elas ja seda filmiti) ning lopetades erinevate rahvusparkidega Kimberley ma“eahelikus.
Me alustasime oma seiklusi Kakadu pargi ku“lastamisega, meie st. Mina, Tony - meie vaimne isa ja campervani omanik austraaliast kes peale naisest lahutamist veits auru va“lja lasta otsustas ja ringi tripib oma kodumaal, Frederique, lobus prantsuse neiu kes juba 9 kuud austraaliat avastand ning tema a“sja austraaliasse saabunud sobranna Caroline kelle inglise keel igapa“evaga paremaks la“heb ja kes hakkab juba nu“u“d peale 11 pa“evast teekonda Jet Lagist (eesti keeli lennupohmell???, cammoon eesti filoloogid aidake ha“dast va“lja) u“le saama (videol järjest Freddy, Caro ja Tony http://video.google.com/videoplay?docid=-2878944965391725870#). Esimene pa“ev kulus sinna saamiseks, suurim atraktsioon olid termiidi pesad, mille sipelgad tatiga mullast kokku kleebivad, ning need sipelgapesad voivad olla oma kuni 5 m korgused. Peale vosa tulekahju on savine muld justkui kivist ja pesad on peris kenad, neid on teea“a“res kohati savanni aladel tuhandeid, niikaugele kui silm seletab pikituna madala vosa ja rohttaimede sisse. Suht teist moodi kui segamets eesti teede a“a“res. Ja austraalia muld, see on siuke punane, umbes nagu vortsua“a“rse olletehase suvila juures olev liiva paljand. Teise pa“eva veetsime oodates, et a“kki Tony ja selleks ajaks juba ka meie sober Stuart kes kohaliku uraanikaevanduses (uraanikaevandus keset rahvusparki, ainult austraalias ;)) to“o“tab viib meid paadiga soitma ja a“kki onnestub meil krokodilli na“ha. No toele au andes tegelesime rohkem vist isegi karavan pargi basseinis ujumise ja nentimisega, et eelmisel ohtul ha“vitatud alkoholi kogus oli liiast suur ning u“ritasime eriviisidel pohmelli petta. Paadisoidust suurt miskit va“lja ei tulnud, see eest sai ja“rgmine pa“ev mindud Billabonge kus krokodillid elavad kaema (me ei raatsind paadiretke kus neid so“o“detakse ette votta), aga krokod peitsid end meie eest, ku“ll aga ei teinud seda aborigeenide poolt kaljuseintele joonistatud ka“ngurud ja muud elukad, need kaljud isegi olid paras vaatamisva“a“rsus, oli ta“iesti arusaadav miks aborigeenid juba aastatuhandeid sinna varju on kuumnuse eest tulnud. Ahjaa, olukirjeldustes sai a“ra unustatud et palav on siin, koik tegevused tahaks kuidagi veega siduda, et 35 voi enama kraadisest kuumusest end veits va“rskendada vahetevahel – samas nagu igasse Billabongi ujuma ei kipu, sest kroko roaks kah nagu saada ei taha. Raske elu oli meil u“hesonaga :). Abokate kunsti juurde tagasipo“o“rdudes – suht primitiivne va“rk, samas siiski huvitav. U“ldse on aborigeenid vaatamata 200-le aastale tsiviliseerimisele ikka peris primitiivsed veel endiselt, ei ole integratsioon mitte edukas siinmail olnud, muidugi eks mingi hetk olnud integratsiooni poliitika selline et tapame, va“gistame ja orjastame ja siis et votame maa a“ra ning anname alkoraha, las joovad ja surevad, nagunii nad ei oska seda normaalselt teha. See viimane protsess toimib siiani, kuigi osad abo asulad on kuivaks piirkonnaks kuulutatud. Nu“u“d ra“a“givad uuest aborigeenide poliitikast, eks na“is kuda sellega saab. Samas maad on aborigeenidel endiselt nagu muda (ise ku“simus palju sest kvaliteetne on), osad „reservaadid“ on Baltikumi suurused... Aborigeenide maad on pohjaterritooriumil vist koikse rohkem. Aga vot ja“rgmine pa“ev oli lihtsalt mega, leidsime Barramundi kanjonist ma“gijoe/oja koos koskede kaskaadiga. Koige kihvtim koht kus mina kunagi ujunud olen , 100%, ning isegi krokosid ei pidand eriti kartma, sest nad pole 20 m kosest u“les ujumise osas just tuntud, pealegi oli see juba veits sise maal, kus soolase vee krokosid va“ga harvakohtab, seal pohiliselt magevee omad kes ammustavad (ja ega see kah meeldiv pole ilmselgelt) aga ei tapa. Lihtsalt monus lebo pa“ev looduses, ainsaks varjuku“ljeks oli see et onnestus a“ra uputada kaljudelt vette karates Annilt su“nnipa“evakingiks saadud kell, olen nu“u“d ilma ajaarvamiseta, sest tihti ma ikka mobiili kaasas kannan. Samas saab see kell ikkagi rekorditeraamatusse, sest ta pidas vasta 9 kuud, mis on auhinnaline teine koht minu poolt omatud kellade ajaloos, tosi, tal oli juba tosiseid kahjustusi Melbourne jalka ma“ngust (selle ja“rel superliimi abil tehtud kahtlase va“a“rtusega parandus andis ja“rgi vette hu“ppel), kaljuronimisest Uusmeremaal ning Darwinis baaris salto u“ritamisest. Aga see ujumiskoht – kui juhtute Kakadusse siis Barramundi Gorge on midagi mida peab kaema (http://video.google.com/videoplay?docid=-282797496819458849# ja .
Uus pa“ev, uus rahvuspark – Nitmiluk, ehk Katherine Gorge. Veetsime pa“eva veel ja vees, tegime kajaki matka mo“o“da ta“iesti uskumatut ma“gijoge mille kaljust seinad kerkisid 100+ meetrit, hoigetele vastu kajades ja postkaardil olemise tunnet tekitades. Avastasime poolenisti veega ta“idetud koopaid (ehk aerutasime kalju alla) ja linnupesi neis, lebotasime ainult veelt ligipa“a“setavates randades ja ujusime iga poole tunni tagant et keha temperatuuri va“hegi vaos hoida. Krokosid (magevee omi, kui sa“a“l soolaseid oleks olnd ega siis poleks kajakiga va“ga va“lja taht minna ausalt o“elda) ei onnestunud na“ha. Taaskord pa“ev mis alatiseks meelde ja“a“b, lihtsalt uskumatu, millist vaeva see noudis, et oma reisikaaslased, kes kartsid et see oleks veits liigne fu“u“siline pingutus aerutada siukse kuumaga (asi oli vist ka selles, et Freddie u“kspa“ev peaaegu kokku kukkus (no ma ei voi, mis neil prantslastel on, koigepealt Philippe indoneesias ja nu“u“d Freddie) kui me Kakaduus vaateplatformile ronisime), nousse saada seda ette votma. Hiljem samas, olid nemad vaat et rohkem rahul kui mina. Ku“ll onnestus mul krokot na“ha u“le ja“rgmine pa“ev. Ja“rgmise paéva veetsime oma karavanis la“bides sadu kilomeetreid, kuna me ei saanud ligi ilma neljarattaveota ja jube kobaka karavaniga paarile rahvuspargile kuhu minna tahtsime, pa“eva ta“htsu“ndmuseks oli a“iksetorm ning rahe mis sellise palavaga uskumatu tundus. Aga kroko na“gemisest: Hommikul a“rgates, magame me koik ilusti karavanis, kanname oma maja kaasas nagu tigudele kohane u“le 100 me pill ei la“he, mis 130 kiiruspiirangu juures tundub veits jama vahest :)), seega nagu tavaliselt siin hommikuti ja igal muul ajal oli kallal jube tahtmine ujuma minna. Jogi meie laagripaiga la“heduses tundus olevat kuiv nagu va“ga paljud ojad ja joed siinmail kuiva perioodi lopus, taamal siiski tundus miskit veel voolavat. La“ksin asja uurima, ning kuigi miskit ei vooland (mis on ujumise seisukohast ilmselgelt halb ma“rk) oli vesi seal ta“itsa olemas. Pidasin parasjagu unise peaga aru, kas oleks moistlik ennast seal kasta voi on all moni kroko peidus, kui mingit kahtlast puristamist kuulsin, ja na“gin et minust 2 m paremal u“ks kroko puhkab. Magevee oma, sest olime siiski siemaal, soolaste krokode asualal va“ga ujumisele ei motlegi. Oi oi kui kiirelt ma ujumise vasta huvi kaotasin ja kaks sammu tagasi tegin. Imetlesin teda veitsa ja lippasin tagasi kaamerat tooma, koik mis see mulle toi oli teadmine, et kuskil ootab mind suur onn, peale seda kui lind mulle teepeal peale kakas, aga kroko oli a“ra sukeldunud seks ajaks kui tagasi jõudsin. Eelmisel ohtul olime kohanud muideks kaht reisulist, saksa neiut Marioni ja ameeriklast Jeffi, kellel oli bents keset outbacki otsa saanud, no peab ikka lammas olema, kui igas bentsujaamas mida na“ed paaki ta“is ei pane kui tead, et ja“rgmiseni on va“hemalt 200 kilti... Muidu olid nad see eest toredad :). Nii, nu“u“d mul on pa“evad sassis, aga u“hel neist sai ettevoetud pisike matk Geiki Gorges (no suurema osa ajast matkasin uhkes u“ksinduses, sest pooleteist tunnine matk tundus teistele liialdusena, u“ldse oli mul vahepeal tunne et tahaks neile seiklushimu puudumist ette heita, aga see oli ka ainus puudus), ma ei joua a“ra imestada kui palju megalt ilusaid paikasid siin on, lihtsalt kena on jalutada joekaldal kaljude vahel mis olid 350 miljonit aastat tagasi rifiks merepohjas ja nu“u“d on erosiooni tulemusel omandanud koige huvitavamaid kujusid. Huvitava seigana maksaks veel va“lja tuua konnade elu vetsupotis siinkandis, neile lihtsalt meeldib seal ja neid sealt va“lja saada on suht voimatu, ma arvan et nad ei arva inimestest va“ga ha“sti, sest me ei na“ita neile enamasti just oma koige paremat ku“lge :). Tegin ka koomika klassikasse kuuluva video sellest kuidas nad reageerivad kui vett tommata, aga selle na“gemiseks tuleb teil oodata kuniks ma tagasi jouan (panin nüüd üles: video 1, video2 ja video 3). Ning pilte ma kah praegast u“les ei lae, sest no 5 taala interneti tunni eest maksta on ikka selge liialdus mis liialdus... Isegi see kirjatu“kk on kirja pandud Tony arvutis ja siis lihtsalt blogisse aja kokkuhoiu mottes kopitud. U"ldse on Tonyga ning karavanbussiga (fui, peab vist campervani kasutamise juurde ja"a"ma) reisimine austraalia moistes odav lobu, alla 500 taala kahe na"dala toidu ja joogi ja majutuse ning lobustuste eest on ikka va"ga hea diil, Melbournes elades sain ma vahest koige kokkuhoidlikumal na"dalal nii ha"sti kui 250 taalaga la"bi, pealegi oleme me ennast ta"itsa hoolega nuumand (Tony pidas vanasti restorani ;)) ning mis seal salata ka olut on omajagu sinna kuludesse sisse kirjutatud.
Siis veel paar onne toovat Baobabi (teate ku“ll, siuke mega suure u“mbermooduga puu) kallistust (austraalia moistes Boabi, neil ikka iga asja jaoks oma sona, olgu selleks siis heaps palju jaoks voi arvo afternooni tarbeks voi middie olle klaasi tarvis (la"a"neaustraalias) voi buggie snuglers - mis on speedo tu"u"pi ujukad) ja kovasti soitmist ning olimegi Broomes, mis on unine aga ilus linnake, koos 22 km pikkuse liivarannaga mis on ta“pselt la“a“ne suunas ja kus paari koksi juures pa“ikseloojangut rannas nautida on lihtsalt suurepa“rane nagu eile selgus. Kohaliku pubi piljardireeglid on imelikud, aga seda on nad va“ga paljudes kohtades, nii et mis seal ikka.
Tulevikuks on mul plaan, katsun va“lja progeda kuidas siit Perthi saada (teine 2000 kilti), vahepeal ilusates paikades peatudes, voibolla liigume edasi sama seltskonnaga, voibolla teeme muud plaanid, eks elu opetab. Olen kalli interneti u“henduse ja selle puudumise tottu (no kurat, isegi mobiililevi polnud mul 1500 kilda jooksul kordagi) endiselt su“gavas pimeduses, kas Eestis on lumi maha tulnud, nii et palun hoidke mind oma kommentaaride kaudu kodumaise eluga kah kursis. Ja sina Juss saa terveks ning a“ra ko"hi ning tatista seal.

Ma la“hen nu“u“d tagasi ujuma,

Massa

Darwinis, 18 oktoober

Heihoo, motsin et kirjutan va"heke enne kui minekut teen, sest ega see inteneti looamke pole austraalia outbackis just eriti levinud. Sain nimelt endale homseks (ja veel umbes 7-8 pa"evaks, sest see pole siin mingi Eesti mastaapides riik) ku"u"di Broome suunal. La"hen koos u"he vanema austraalia tu"u"bi ja kahe prantsuse backpacker neiuga, plaan on ku"lastada mingit hunnikut rahvusparke teepeal ja muidu chillida. Tegu saab olema mu esimese pikema reisiga siukse elukaga nagu campervan (no uusmeremaal paari peale ha"a"letasin kuigi nad pole ha"a'letajate sobrad tavaliselt), ehk siis ratastel suvila voi midagi sellist. Muidu polegi nagu millegi asjalikuga eriti hakkama saanud mone va"ikse peo korraldand, hunnikut eestlasi kohand ja ujund ja lebotand, so"o"nud ja maganud jne. U"ldiselt on nii palav et ega va"ga ei viitsi muud teha kui ujuda aint, siin kirjutatakse iga poe ukse peale suurelt airconditioned ja va"ikselt mis poega on tegu :). No ses suhtes e kui juba jahe sees on ku"ll sa siis vaatad isem kas midagi osta sealt tahad... Eestl;aste kohtamine on siin kuidagi lihtne, va"ike linnake, kokku olen juba 8 kohand. Esimesele 5-le jooksin otsa kui korval backpackerisse ujuma suundusin, tundus et kuidagi tuttav keel voi nii, ja siis eila leidsime sealt samast veel 2, ning u"ks Eesti tu"u"p helistas mulle kes na"gi mu kuulutust et ma ku"u"ti otsin. Temaga sai hommuku ujumas ka"idud ta"itsa OK vend tundus. Nagu ka teised eestlased muidugi u"ldse on vahest hea eesti keelt praktiseerida :). Eila sai siis Eestlastega peol ka"idud, kahjuks ei tulnud midagi va"lja tissi maalingu voistlustest millest algselt ka kaks Eesti neiut osa pidivad votma, nii et voit ja"i ja"lle koju toomata, aga nalja sai niisamagi ta"itsa omajagu voi isegi veits rohkem.
Selline sisutihe ja pikk sissekanne siis seekord, pole mingit muusat kallal praegu lihtsalt ning ei ahkak vaimu tapma ja teie aega raiskama sellise mo"laga rohkem.

Panin indoneesia pildid u"lesse

Heihopsti, pidid on http://public.fotki.com/massaindoneesias aadressil. Et pildid peaks vanarahva tarkuse ja"rgi suht jutukad olema ja seal juba mingi 256 tuhat sona vedamise korral varsti u"leval on siis luban endale laiskust ja va"ga ei mo"lise. Lopetasin oma indoneesia reisi sujuvalt surfides (milles mul ilmselgelt veel kovasti arenguruumi on) ja korraliku peoga (breikides ma"a"ritud rided vist Eestisse tassimist enam ei va"a"ri :)). Surfimisest sain tu"u"pilised surfamis vigastused (see ja"reldus pohineb sellel, et ka Jeroenil olid samad sU'mptomid) - milledeks on a"ra hoorutud koht ja munad ;). Onneks paranevad surfamis vigastused kiiresti... Hetkel olen juba ta"itsa austraalias Darwinis, kus ma muideks eila tervelt 5 eestlast kohtasin (eesti keel oli ikka suht roostes), pohiliselt tegelen ma aga ku"u"di otsimisega la"a"ne ja louna suunas, vabal ajal katsun u"le saada peas pidevalt toimuvast arvutamisest palju ma just selle jube kalli asja eest indoneesias maksnud oleks. Kultuuri ja hinnasokk u"hesonaga.
Eila sain ka selgeks, et ma pole peris andetu isegi sellisel alal nagu Limbo mitte - mis mind mu keha mootusid ja paindumatust arvestades nats u"llatas, aga eks ma tegin oma puuduja"a"gid tasa tasaaalu, tagurdamisoskuse kui asi hapus kiskus ja ihtsalt tahtejou ja keskendumisega. Igastahes sain ma auhinnaise teise koha Limbovoistlusel, voites isegi koiki paindlike ja paindumatuid pikki ja lu"hiesi ning ilusaid ja koledaid neiusid, aint u"he aasia tu"u"bi vasta ma ei saanud, kes ta"itsa paindus kah. No tosi ku"ll, ma tegin sobi kah natuke, la"bides u"he vooru kus enamus va"lja kukus pigem ta"nu publiku toetusele kui heale limbole (publiku toetus oli motiveeritud sa"rgi seljast votmisest ;)), aga voitjate u"le ju kohut ei moisteta, right. Kuid kokkuvottes me olut ei voitnud, sest Limbo oli osa ma"luma"ngust, ja kuigi me peale esimest vooru va"gagi auhinnalisel positsioonil veel olime ta"nu minu teadmistele geograafias ja oskustele boonusvoor Limbos ning saksa neiu uskumatutele teadmsitele koikide lugude kohta mida ma"ngiti ja ta"nu Iiri neiule kes teadi mis aastal Titanic hukkus ja kuda Harry Pottery viimast raamatut nimetatakse, aga teine voor la"ks meil aia taha kuna me magasime selle alguse maha lihtsalt ning ei votnud oma ignorantsuses vastuste lehte va"lja lihtsalt. Mis seals muud, kui tuleb lihtsalt moni teine pa"ev kuidagi olut voita, ei saa ju nii olla, et austraalais monda baarivoistlust ei voida (uusmeremaal ta"itsa onnestus). Aga nu"u"d peaks ikkagi helistama ja uurima, kas Tony kes kuulutas et ta homme la"a"ne austraalia suuans la"heb ka nii teeb ja kas tal mu jaos ruumi on - kell on pool uk"s nii et peaks olema sobilik ka uniseimatele backpackeritele traati tommata. Ja muidugi ootan teie kommentaare esimesest lumest ja muust huvitavast.

Yogjakarta, Ramadani viimane pa"ev

Tere ja"lle koik see pere, ma olen nii tihedalt blogima juhtund viimasel ajal, et voiksin ennast peaaegu eluktseliseks erakorraliseks reisikorrespondendiks juba nimetada :), peaks veel mone Eesti ajalehe otsima, kes mulle reisiraha selle vaeva eest veits kompenseeriks, ning ausona, siis ma a"kki isegi loeks oma postitused uuesti la"bi avaldamise ja kirjutamise vahel ning parandaks a"ra koik sonad kus ta"hed veits vales ja"rjekorras juhtuvad olema ;). Aga et esialgu toimib koik veel vabatahtlikel alustel minu isiklikust pisikesest entusiasmist (ning teadmisest, et mul on hu"lgema"lu ja pa"rast nagunii ei ma"leta muud kui seda kas oli kihvt voi mitte :)), siis ma ilmselgelt end keelekorrektuuriga ei vaeva - seega palun kannatust koigilt Eesti keele opetaja kutsumusega lugejatelt kellele nad ette ja"a"vad.
Aga asudes nu"u"d asja kallale - olen ikka u"lemoistuse kultuurne olnd siin viimastel pa"evadel. Peale sultanipalee ku"lastust mida ma vististi pogusalt juba mainisin ja mida ma kultuuri "krundiks" voiksin kutsuda, sai mindud vundamenti laduma Prambanani (Yogiast mingi 25 kilta vast). Indoneesia suurimat Hindu templit kaedes said alustalad ilusti paika. Tegu oli oigemini terve hunniku pisemate templitega mis olid koik hunnikus koos, Prambanani templi kompleks nimeks, Suurim oli Siva tempel, siis oli veel Brahma oma jne., pean ha"biga tunnistama, et ei tea koiki hinu jumalaid... Indoneesiale kohaselt, kus usud on nii poimund omavahel nagu nad on ning u"ksteise korval eksisteerinud - oli vaid umbes kilda kaugusel Sewa Budistlik tempel (pohimotselt sama arheoloogilise kaitse ala sees seal). Yogia u"mbrus oli kunagi minevikus Hindu ja Budistliku kuningriigi kokkupuutepunkt nimelt (aasta siis oli 65, umbes 865 nannnanaaa). Eks nad siis nihutasid neid piire edasi tagasi ja ehitasid oma templeid et lihtsaid talupoegi enda poole saada, kusjuures, kunagi ei tehtud teise templit maatasa, vaid ehitati oma suurem tempel korvale :). Nii ongi, et see Sewa tempel sa"a"l sai endale siukse uhke naabri. Sealsamas la"hedal mone ruutkilomeetri sees on veel mingi hunnik templi varemeid, mida ma tosi ku"ll ei viitsind kaema minna, seda enam, et ma tahtsin minna veel samaks ohtaks Kaliurangi, mis on ku"la kust on koikse parem minna Jaava u"ht suurimat ja aktiivset vulkaani Merapit (kaks tuhat u"heksasad midagi meetrit, ajab va"lja suitsu ja "kuiva" laavat) ku"lastama. Moeldud mindud, suutsin muidugi koigepealt 4 kilti sellest ku"lalistemajast kuhu minna tahtsin mo"o"da soita, ja siis teisele poole tagasi soites ja"lle 3 kilta, siis otsustasin et jalutamine toidab paremini kui Bemo juhtidega indo-inglise keelel pohinevalt paika poanna, kus ma maha tahan minna. Kondimine tasus a"ra, leidsin "Kana" hotelli tee pealt :), peatuma sinna siski ei ja"a"nd vaid lippasin ilusti Vogeli ku"lalistemajja, mida reisikirjandustes kiidetakse ja kes ka retki ma"e otsa ku"lastab. Olin ta"iesti ainus ku"laline, sest hooaeg on suht koht la"bi. Selle juures oli boonuseks see, et sain rekordiliselt odava 15 000 ruupia eest endale toa (umbes 20 krooni), negatiivne ku"lg oli aga see, et nad algul arvasid et oleks va"hemalt kahte inimest vaja et Merapi vaatamise tuuri korraldada. Et tegu oli aktiivse vulkaaniga, siis ma ei tahtnud nagu peris ise sinna otsa turnima minna, seda enam et seletati igast mu"rgistest madudest madalama nolva metsade vahel (tiigrid olla 60-ndatel a"ra tapetud ;). Onneks nad siiski arvasid lopuks, et kui ma ikka olen kogu selle vaeva ette votnud siis ma pean ikka vulkaani otsa saama, kuigi muidugi et tegu on aktiivsema osaga aastast vulkaani jaoks, siis ei roni me tippu vaid vaateplatvormile mingi 1400 m peale ja vaatame sealt kuidas suitseb. Olin va"ga ootust ta"is, olin Yogias u"he neiu videot na"ind, kes 2 pa"eva enne mind seal ka"is, no ikka nagu filmis tead, vulkaanist tuleb suitsupilvesid ja va"rki, laavat peris videolt ei na"int. Kella 5-se stardi jaoks a"rkasin esimest korda kell 1 juba, loppeks kui aeg ka"tte tuli sai siis u'les matkatud. Minu suurimaks kurbuseks aga, oli ilamtaat va sinder mu peale armukade ja ei taht mitte et mul Merapi volusid onnestuks kaeda, just selleks hommikuks oli ta kohale komandeerinud vihma ja madalad madalad tihedad tihedad pilved, mille vahelt ma vulkaani kaunitari kumerusi mitte kohe u"ldse ei na"inud, kirglikest suitsupahvakutest ra"a"kimata :(. Vana ebameeldiv ma u"tlen. Selle asemel sai vaate ku"nka otsas ma"rjas rohus paar tunnikest tuditud ja ilma selginemist oodatud. Mida ei tulnud, seda ei tulnud, siiamaani on pilves, kuigi ei saja. Bloody rainy season, could not you wait one more day hugh? No eks hapusid viinamarju na"ksides voin va"ita, et nende kanjonite vaatamine mida mo"o"da laava hiljutiste pursete ajal alla oli tulnud oli kah tore ning ma"giohus niisama kah kihvt jalutada, aga ikkagi oleks tahtnud suitsevat vulkaani na"ha. Vaja tagasi tulla vist u"kskord... Nujahh, ma olen vist praegast emotsionaalsem ses osas kui ma eila hommikul olin, siin siuke ahh, noh mis seals ikka kui praegu ei onnestunud, ku"ll kuue tunni pa"rast tuleb uus buss suhtumine nii verre tarretunud juba, et va"ga nagu isegi tuju ei rikkund ;). Mis veel eila tehtud sai peale Yogiasse tagasipo"o"rdumise? Ahjaa, lubasin endale la"a"nelikuma ohtuso"o"gi veits kuna riisist oli kopp ees, ka"isin pizza hutis so"o"mas. Ro"o"vimine, ta"ielik ro"o"vimine, pizza ja piimakokteili eest tahtsid 70 krooni, mis sinseid toiduhindu arvestades on selge liialdus. Ning see, et erinevalt siinsest u"ldlevinud tavast sulle hind o"elda nagu hind on, u"tsid nad selle ilma maksuta (no na"iteks Sri Lankal sa ku"sid alati kas maks on juba sees), kuskil menu"u" all nurgas on kirjas ku"ll et maks tuleb hiljem juurde, aga nagu va"ga ebasiira mulje ja"ttis. Pa"rast vaatsin huvipa"rast veel mis Macis purksi eest ku"sitakse, absurdikas, sama palju rohkem kui Usas voi austraalias... Siin saab sama raha eest mille eest sa u"he na"kase cheeseburgeri saad kaks korda riisi kalaga su"u"a.
Ta"na aga hakkasin ja"lle kultuurseks, votsin ette retke Borobuduri templisse, mis on Indoneesia ku"lastatuim turistiatraktsioon kui ma ei eksi. See on siis indoneesia suurim Budistlik tempel, mis on ehitatud hindu templi vundamendile, korralik segu ikka, nagu siin juba nagu heaks tavaks saanud. Nimelt olid Hindu tu"u"bid hakand mingit pu"ramiidi pu"stitama aga polnd veel peale paari kihi miskit valmis saand, kui Budistid selle ala enda haldusse said. Loogikaline, et siukest head vundamenti ei saand raisku lasta ju :). Aga tempel oli va"gagi uhke, 10 tasandit nagu pu"ramiidi pohiplaaniga natuke, muidugi meeletu hulga kujude ja nikerdistega, Buddha ja"nese kitse lamba laeva ja kes teab veel kelle inkarnatsioonina enne kui ta inimeseks sai. Tempel ise oli justkui pisike mudel Nirvaanasse suundumise tee jaoks. Esimesed 5 tasandit olid inimlikud ja sealt edasi su"mboliseeris iga tasand u"hte sammudest mis budist teel nirvaanasse ideaalis la"bib. Vanasti mindi idapoolsest va"ravast sisse ja konniti su"mboolselt pa"ripa"eva u"ks ring igal tasandil kuni tipuni va"lja (kokku mingi 3 kilta vist?). No ma motsin kah, et proovin end Nirvaanasse kondida algul, aga et mingi osa oli remondis ja kohati oli turistidest umbes mu Nirvaana tee, siis tegin paar shortcuti, u"ldiselt muidu katsusin rajal hoida. Luansatasin end teepeal pilti tehes paarikestest ja perekondadest, koik koht on inimesi ta"is, aga keegi abi ei palu, lastakse teadet fotoka taha, mis paari (eriti vanapaari) puhul on eriti koomiline - u"ks poseerib ja teine pildistab ja siis vahetus. Kui abi pakkuda la"heb koigil lamp polema ja na"gu hakkab sa"rama, aga ise ku"sida ku"ll jumala eest keegi ei julge. Indoneeslased, keda seal koige rohkem oli, tahvad muidugi ja"lle sind oma pere pildile, aga see on teine teema ;). Nojahh, nirvaanasse ma lopuk joudisn, vaade oli u"levalt ta"itsa pro, aga vaimsemalt tundsin ma end igastahes kuskil esimestel korrustel. Sest see kuramuse Nirvaana oli ni u"lerahvastatud seal tipus, ma ei saa aru kuda nad koiuk sinna paradiisi kah a"ra mahuvad :). Porgus veel, moni votab paremini tuld ja poleb eest a"ra, aga taevas :)? No enivais, lahe oli. Pa"rast ka"isin veel u"hte pisemat templit kaemas, oli palju rahulikum, ta"itsa u"ksi olin, aind mosee karjus 50 m eemal - ta"na ramadani viimane pa"ev, moseed on hommikust peale ta"is voimsusel jahvatand. U"ldse on koik kuidagi a"revad, kuigi suuremaks la"buks la"heb alles homme vist. Miskipa"rast isegi mu hosteli korval olev 24-7 interneti kohvik oli kinni. Aga see siin ongi komandiku odavam, paras enne lennukile minekut aega veeta. Muideks, jube, kui palju raha nad lennupiletite eest Balilt siia ja tagasi tahtsid, 1,6 miljonit (2000 krooni). Lendan Garudaga mis neil rahvuslik, sest odavlennufirmad olid va"ljamu"u"dud ning ka Garuda odavaimad piletid, muidu oleks vast 900 tuhhiga hakkama saanud. U"ldse mu eelarve kahaneb alarmeeriva kiirusega, kuigi sain templites isegi tudengi soodustust ja puha, olen soitnud bussiga ning olen omast arust suht kokkuhoidlik olnud (well, eks vast olle pealt, mis siin kuratlikult kallis, 20 krooni 0.65 pudel pilkut, saaks kokku hoida aga mis elu see ka oleks). Aga mis siin praegast ikka muretseda - eks ma siis vaatan mis saab, kui na"pud juba pohja hakkavad joudma, mida ma na"en hetkel ette vast peale austraalia etappi, loodetavasti aga siiski alles tais. Aga nu"u"d peaks varsti hakkama motlema kudas lennujaama poole suunduda, sest kell 21 on mul lnd Balile tagasi. Seal tahaks nu"u"d 2 pa"eva oma surfi kogemusi uuendada, mis ma kahtlustan saab mega olema, ning siis Darwin, Australia, here I come again!

Indoneesiast

Olen ta"nase seisuga juba u"le kolme na"dala selles maailma suurimas "islami" riigis veetnud ja pole oieti mahti saanud ra"a"kida kohalikust eluolust ja kultuurist, mis on va"ga kirju ja u"limalt huvitav. Rohelise raamatu andmetel (kust R infot otsis ma ei tea, seega algallikale viitamise noue ja"a"b antud juhul ta"itmata :)) on 88% moslemeid indoneesias. Ma olen suurema osa oma ajast veetnud mitte eriti islamistlikus indoneesia osas, ning kindlasti pole siinne islam eriti puhtakujuline peaaegu mitte kuskil, kuigi moningaid a"a"rmuslasi nagu ikka on. Minu kogemus on, et igal va"hegi suuremal saarel on oma kultuur siin ja enamasti mitu, ka kohalikke keeli on hulgi (200 - 600, olenevalt mida keeleks nimetatakse, allikas minu ma"lu ning mingi allikas kust ma seda lugesin ;). Paljudes eraldatud paikades ei ra"a"gi kohalikud va"ga ha"sti ka Bahasa Indonesia keelt, mis on u"his keeleks valitud eelkoige ta"nu oma lihtsusele, pohineb ta suures osas muideks Malai keelel. Minagi olen oma kolme na"dalaga omandanud kogu sonavara mis vajalik tingimiseks, hotelli toa ku"simiseks ja u"le vaatamaiseks, teretamiseks ja muudeks viisakus va"ljenditeks, oma nime ja asukohamaa teadustamiseks, oma mitte huvitatuse va"ljendamiseks ja vajadusel halvasti u"tlemiseks. Aga algusest peale neist kirjudest saartest, mille avastamisel 4 na"dalaga suurt miskit a"ra teha ei joua.
Suht pisike Bali, mida la"a"ne ja eriti austraalia inimesed indoneesia saartest enim teavad ja kust ka minu reis algas, ehk kus ma maandusin, on pohiliselt budistliku usundiga kogukonna ja seega veits vabama olemisega (mis tingitud vast osaliselt ka meeletust turistide hulgast seal). Samas ei saa ma Bali osas liiga palju sona votta, olen sealt la"biliikudes veetnud vaid kaks pa"eva ja needki Kutas, mis on peamine va"rav indoneesiasse (kus 2002 need pommidki plahvatasid), olen selgeks saanud, et ta"navatel vedelevad pisikesed lillekorvid on ta"iesti tavalised, need on seotud esivanemate kultuse ja vaimudele meelehea valmistamisega. Lisaks on neil huvitav komme nimetada oma poegasid nelja nimega kindlas ja"rjekorras, nii et nime ja"rgi tead kas tegu on esimese, teise, kolmanda voi neljanda pojaga (siis minnakse uuele ringile). Kolmanda poja nimi on Yoman, kui esimeselt tu"u"bilt nime ku"sisin ja ta vastas Yo Man, siis ma algul motsin et ta ei saand aru voi teeb pulli igaljuhul :). U"ldiselt on Kuta nagu u"ks suur kuurort ikka, va"ga aktiivse mu"u"gitegevusega koige osas eriti kui nahava"rv valge juhtub olema, mis peris a"ra vahepeal va"sitab.
Balist itta liikudes on ja"rgmine suurem saar islami kants Lombok, kus ma vaid episoodiliselt la"bi reisides peatusin ning mis vaatamata va"ga kenale loodusele just koige soodsamat muljet mulle ja paljudele teistele ei ja"tnud, sest kui tavaliselt on agressivne mu"u"gitegevus verbaalne, siis siin voib see sadamates ja muudes rahvarohketes kohtades ka fu"u"siliseks osutuda, a la mina sulle kaup ja kui sina mulle raha ei siis mina votan sinu kott ja jooksen kuni sina mulle raha ;). Lisaks ka tavaliselt isegi agressivse mu"u"gi puhul mujal harva esinevad ilmselged lausvaled, a la sa pead votma takso sest bussid ei ka"i, tule parem kohe minuga, internet ei to"o"ta sest linnas on elekter a"ra - kuigi tuled kumavad ;) jne. Kui veel lisada tavaliselt korrumpeerunum politsei kes ilmaigasuguse pohjuseta vahel trahviraha ku"sib, siis mitte just koige sobralikumat esmamuljet ja"ttev saar. Samas olen kindel, et kui veits suuremast mo"llust eemale saada siis on inimesed ja"lle nagu nende pohiliseks loomuseks on, sobralikud, uudishimulikud ja abivalmid. U"ldse olen ma ta"heldanud reisides, et inimesed on oma loomult siia ilma su"ndides va"ga siirad olendid, kes teatud taustsu"steemi mojul voivad muutuda, olgu selleks siis majanduslikud asjaolud, lu"hina"gelikkus ja oportunism (ehk lu"hiajaline kasumi maksimeerimine) mida voib ehedakujuliselt na"ha suhteliselt loodusla"hedaste paikade porkumisel/segunemisel la"a"nekultuuriga. Pohjused miks inimesed arenenumates kultuurdes tihti kasvades ebasiiramateks muutuvad voivad olla pisut teistlaadi, kuid pohimotteliselt taandub ka seal asi lopuks enda majanduslikule kindlustamisele (info, isiklik voi mitte, maksab ja seda hoitakse endale), kas see alati ka heaolu maksimeerib on ja"llegi iseku"simus ning soltub paljuski ka indiviidist, ehk siis mone jaoks on ohvrid mis tehakse loomulikkuse osas ja voetakse va"lja rahas seda va"a"rt, teiste jaoks mitte, millest ka erinev ka"itumine ja eri arusaamad. Nii, aitab majanduslikust arutelust, ma olen veendund, et paljudel jooksis juhe juba kokku, u"hesonaga, Lombok minu aksulikkus funktsiooni ei maksimeerinud eriti kuna ma ei saand rahus teha mis tahtsin.
Ku"ll sain ma rahus teha mis tahtsin pisikesel Gili Trawanganil mis on Lomboki ku"lje all, see oli see saareke kus ma sukelduma oppisin. Mis usk seal oli? No o"o"siti voeti moseest kovasti sona ja palvetati, aga kohalikke inimesi (kokku neid seal ca 1000) kes Ramadani nii tosiselt oleks votnud et tegelt kah paastunud oleks ei olnud va"ga palju... Erinevalt na"iteks Lombokist voi Sumbawast voi Jaavast kus ma nu"u"dseks jala maha olen pannud. Nagu juba ennegi sai kirjutatud, oli Gili siuke ha"sti tsill koht, mis sobis ha"sti sukeldumise oppimiseks (kuigi mujal olen ma veel ilusamaid asju vee all juba na"inud), samuti oli ta koht kuhu paljud tulid lihtsalt rannale peesitama, snorgeldama, pidutsema, kansat tombama, seeni katsetama jne. Siuke meeldiv, absoluutselt mitte agressiivne, kuurort samas ikkagi.
Flores on pohimotselt ainus peamiselt kristliku elanikkonnaga saar indoneesias, ja vorreldes Bali voi Giliga on ta suht suur, vorreldes Jaava voi Sumatra voi Kalimantaniga ja"lle mitte eriti suur. Samas on nende asjadega siin ikka nii, et koik pole peris nii mustvalge nagu paistab, ei ole islam siin peris islam pole ka katoliiklus pa"ris see mis tavamoistes, erinevatest usunditest mis siin enne olid (animistlikud esiisade kultused, budism, hinduism) on iga uus tulija miskit u"levotnud ja pa"randanud. Seda oli na"ha na"iteks pulmas, mida sai ku"lastatud, voi veelgi selgemalt matmikommetes. Kadunuke sa"ilitatakse suurel osal Floresest otse oma maja ette, hauale ehitatakse betoonist kirstu moodi moodustis, mis on ehitud ristiga ja kaetud kahhelkividega... Peris imelik tundus esialgu. Osadel saartel, kuhu ma kahjuks ei joua seekord (Sulawesi), korraldatakse kuulu ja"rgi endiselt korralike matmistseremooniaid, osades kohtades indoneesias poletatkse surnuid ja osades hoitakse neid kuuke paar enne toas voodis hu"vastija"tmiseks. Kirju on see indoneesia oma kommete, keelte ja arusaamade poolest. Ja va"ga huvitav.
Alates eilsest olen ma siis saarel kus elab suurim osa rahvastikust ja asub pealinn Jakarta, Jaaval. Sai nimelt u"leile Floreselt Maumerest Denpassari (Balil) lennatud ja sealt eila varahommikul edasi Yogjakartasse, mis on koahlik kultuuriha"ll ja koikide Jaaval valitsenud uskude kokku sulandumise koht. Juba eila saabudes ja"ttis Yogija (nagu teda siin oigupoolest kutsutakse) mulle va"ga hea mulje, tegu on suht suure linnaga, mis on samas va"ga huviatava ajalolise taustaga. Jaava on pisut eesrindlikum tehniliselt (ka to"o"stuslikum) olles nii o"elda indoneesia veduriks (samas ka tihti piduriks). Ta"na hommikul ka"isin sultanipaleed vaatamas, arhitektuuriliselt ei midagi u"le moistuse, kuid kustumatu mulje ja"ttis pigem see, kuidas see iseloomustab erinevate kultuuride u"le ka"imist siinsest piirkonnast ja suhtelist tolerantsi eelnevate suhtes (Yogjakarta la"hedal on ka indoneesia suurimad Budistlik ja Hindu templid, mida vahest onnestub la"hipa"evil kaeda). Sultanipalee elementides on poimitud nii hindu kujundid, budistlikud su"mbolid kui ka koraani laused, kasutatud va"rvid on samuti su"mboolsed, must ta'histamas hinduismi, punane budismi ja kuldne islamit. Kuigi sultan voib olla vaid moslem, siis tema vend voi moni teine pereliige on tihti hindud voi budistid olnud. Ehk siis siit hea na"ide elust, et saame ku"ll ilusti koik koos sobralikult elada kui minul on jumalast ta"itsa savi ja olen ta olemasolus enam kui skeptiline, sina arvad et ta nimi on Allah ja meie sober kujutab ette et neid on mitu ja neist tema jaoks ta"htsaima nimi on Siva ning moni tahab lihtsalt nirvanasse saada. Kui a"a"rmustesse aint keegi ei langeks... Muideks, kui ma ta"na u"hele seletasin, et mina jumalat lihtsalt ei usu vastuseks ku"simusele et mis usku ma olen, oli tal lihtsalt raske seda oma pilti mahutada ja pidin mitu korda seletama, et ma kohe kuidagi viisi ei palveta ;), sest mingi religioon on siinmail koigil.
Inimestest - indoneesia inimesed on suures osas va"ga toredad, valmis ku"lalislahkuse, sopruse, armastuse ja muude selliste va"a"rtuste nimel tihti enamaks kui kui u"ks keskmine la"a"ne inimene. Kui sa neil ku"las oled, siis leitakse ka keset o"o"d, kui koik poed ametlikult kinni on, kuskilt puuduvad komponendid sulle eine kokkamiseks. Mida on seda jagatakse u"hesonaga. Selline na"ide tuli ette Viiamsel ohtal Maumeres Floresel, kui u"ks giidi kalduvustega indoneesia neiu Siti meid oma politseinikust oe residentsi ku"lla kutsus Jerouniga, va"ga huvitav ohta oli. Neiu nagu paljud noored siin kandis lihtsalt kondis ta"naval ja otsis midagi huvitavat teha, nagu na"iteks inglise keele praktiseerimine (muideks, ta oli kohanud ka Philippe kes meie vulkaanimatkal kokku kukkuma kippus nagu me pildilt avastasime). Mis toob mind veel u"he asjaolu juurde mida ma olen ta"heldanud. Tihti ei ole neil suurt midagi teha. Eriti kehtib see tavaliselt meeste kohta, aga ka noorte naiste kohta kes veel abielus poel ja ei pea pere eest hoolt kandma (jahh, siin teevad suurema osa to"o"st a"ra naised, meestel on suht lebo elu). Ohtusel ajal kui enam nii palav ei ole, voetakse tavaliselt ette moni sportlik ma"ng, muidu piirdub vaba aja veetmine lihtsalt mo"lisemsiega ja suitsetamisega muidugi, ma usun et mingi 95% meestest suitsetab. Ahjaa, kaardima"ng ja male ja siuke va"rk on kah au sees, aga seda pea eranditult vaid raha peale, mis tottu voib ka ma"ngukire ku"u"sis vaevlejaid peris tihti kohata.
Kohalikust transpordist ma siin eespool juba olen pajatanud, lisaks veel, et erinevalt na"iteks Sri Lankast, ei ole neil siin pileti su"steemi, mistottu valge inimese ka"est kiputakse hinge hinda ku"sima ning enamasti ka tingides maksad ikka rohkem kui peaks, ainus variant lisamaksest hoiduda on omada infi palju konkreetne ots maksab ja siis niipalju maksta (u"ldiselt on muidugi transport suht odav). Aga korrektne informatsioon on pohiliseks mureks siinmail, va"hemalt on olnud senini minu jaoks, selle saamine on aeganoudev, raskendatud keelebarja"a"ri tottu (teed ku"Sides ja"lgi alati kas ka"si ikka na"itas vasakule kui suu left u"tles :)) ja tihti ka keerukas kuna seda ei taheta anda, eriti kui oled turistiloksus kus ringkaitsega kartellikokkulepet joustatakse.
Kohalikud o"o"bimiskohad on kvaliteedilt seinast seina, nende peamiseks plussiks on odavus - pea igast indoneesia linnast leiab toa 2-5 usa $ eest, homikuso"o"k on tihti hinna sees. Isegi u"ksi olles saad tihti toa kahe voodiga, linu nad just iga ku"llalise jaoks ei vaheta odavametes kohtades, enamalt jaolt on sul ventilaator toa nurgas voi laes. Vannituba on tihti tu"nn nurgas kust vett ammutada koos kopsikuga ja kraan selle kohal, kohata voib ka dusi ta"itsa tihti, survet mis tekitaks tunde et dusi votad samas va"ga harva, soojendatud vett pea ei kunagi kuid siin kliimas pole seda ka vaja. WC potiks on fifty fifty kas auk ja jalaja"ljed voi siuke nagu harjund oleme selle pisikese erandiga, et vett kallad sa peale kopsikust manuaalselt ning prill lauda ei pruugi olla. Wc paberit ei maksa oodata (ning selle kasutusel ra"a"gitakse ummistus ohust), kohalik viis on kasutada oma vasakut ka"tt ja vett voi lihtsalt jooksvat vett ja survet mingist sellisest voolikust nagu emme kodus juurviljade pesemiseks voiks kasutada...
No ja teise otsa pealt - indoneesia toit, ei saa kurta, peris head kraami on siin. Pohiliselt johverdatakse riisi erinevate lisanditega, milelst paljud sisaldavad minu ajoks liiga suures koguses Chillit, aga palju lihtsaid ja ha"id asju on kah alati voimalik saada nagu kala, voi kana, voi muna, voi nuudleid, voi spinatit, voi kurki voi tomatit voi... Suht lemmik vist oli mul vardas ku"psetatud kanalihatu'kid palmilehes ku"psetatud riisiga, Nasi Goreng ehk praetud riis eri lisanditega on kah va"ga hea. Ning mu lemmik avastus on magus sojakaste ehk kecup manis, na"mma.
Mis veel, indoneesia televisoon ja filmid - no vorreldes indoneesia action filmidega on chackie chani filmid ja wrestling maailma koige realistlikumad asjad ning sellist u"lema"ngimist pole ma kohanud isegi louna ameerika seebiooperites mitte. U"ldiselt on tele siin natuke siuke voorastav segu la"a"neliku matkimisest ja kohalikust kultuurist, muusikavideod on u"ldjuhul tehtud ka"sikaameraga, alaulud ainult ja ainult armastusest, millest tulenevalt videod on koik u"ks suur tants ja ohkamine. Aga Balil muidugi na"idatakse baarides seda mida igalpool mujal maailmas kus mone inglase jalg on tatsumas - jalgpalli. Laupa"eval na"idatakse Eesti inglismaa ma"ngu, eks ma la"hen ja katsun inglise vutifa"nnid u"le karjuda ning korralikult tu"linorida, ja"a"b veel loota, et Eestil keegi va"ravas on, et va"ga jube ma"ng ei tuleks.

Sellised lood siis, mu aeg hakkab indoneesias otsakorrale joudma, va"ga kihvt on siin olnud senini ja loodan et viimane peaaegu et na"dal saab olema va"hemalt sama lahe. La"hipa"evil tahaks hullult Merapile jouda (lisaks templitele mis siin u"mbruses on). Merapi on maailma aktiivsuselt 6-s vulkaan kuulu ja"rgi, saab vast tossamist na"ha ja puha. See et eila suurt miskit tehtud ei saanud ja ta"na kah veel va"ga ka"be pa"ev ei olnud oli tingitud sellest, et ma mingi kohugripi sebisin endale, nu"u"d olen peale umbes 15 tundi und 24 tunni jooksul ja paari tabletti OK juba, aga u"leeila ja eila tundsin end nirult. Samas, eks iga asi on millekski hea, kui ma virk ja kraps oleks olnud ning ringi lipanud siis seda juttu siin poleks. Seega, kohugripi terviseks!