Vanad Võlad

Tähelepanelikumad lugejad märkasid, et eelmine postitus lõppes pühaliku tõotusega ka eelmise pikema reisi viimane lugu ära kirjutada. Antud sai see lubadus peaaegu aasta tagasi ma vaatan, 7. Jaanuaril J. Ilmselgelt on vahepeal ka eestimaal kiired ajad olnud ja ka puhkuse hetked on kulunud toimekalt ja väga mõnusalt, põhiliselt purjetades. Helsinki Suuri Saari ja Gotland Runt Pegasusega, Muhu Väin ja teised väiksemad tupsutamised Tupsuga ning ülituus purjetripp itaalias Toscanast Sardiiniasse Johni renditud 50 jalasega ühes Johni ja Co-ga. Igaüks neist vääriks ka erldi blogimist, aga ma jään esialgu oma liistude juurde ja kirjutan blogi sis kui reis kisub kuu ajaseks ning tekib muuhulgas tarvidus inimesi informeerida, et eluvaim veel sees ja umbrohi endiselt ei hävi J. Ehk siis jah, saite aru, loll kes vabandusi ei leia, miks aafrika reisi viimane blogipost niikaua aega võttis ;), ja tööl oli kah jube kiire muidugi :D.

Tagasi aafrikaase, täpsemalt Ugandasse, aasta siis oli 2013 ja ma olin just Mt. Elgoni otsast alla roninud. Tagasilennu kuupäev kummitas nagu paha vaim kuklas ja seega ei jäänud midagi muud üle mehel, kes veel tansaanias tahtis maailma kuulsatele safari radadele suunduda, kui telk kokku panna, oma asjad kotti toppida ja teha üks korralik transpordi asend. Mõeldud tehtud, esimene päev transat viis uganda tüüpilises minivanis piirile, seal ropu raha eest keenia transiitviisa passi ja õhtuks Kivusse.

Paar õlut teetolmu loputamiseks ja hiline mitte viljakandev otsing netikohviku otsinguil blogimiseks (näed, ma teadsin, et muidu jääb venima :P) ja kosutav uni oli kõik mis ma sellest linnast tean. Okei, üks vägev pank oli seal kah, mis avas mu silmad ECB :D. Mõned arvavad ekslikult, et see seisab European Central Bank-i nime eest, ekslikult, tegelikult on see Equatorial Commercial Bank, või võibolla on need suisa üks ja sama asutus J?

Siis tuli Nairobi, kust ma tahtsin veel samal ühtul Arusha poole panna, aga mida ma ette ei näinud oli jõulueelne liiklusummik (kõik maalt linna kolinud tahtsid koju pere juurde), kus Nairobi sees bussijaama jõudmine võttis sama kaua kui sinna kulgenud paarisaja kildine sõit, kusjuures, ummiku tekitajaks olid bussid. Igatahes, tuli Nairobis öö veeta, väikse tiiru ho(s)telli ümbruses tegin, aga üldiselt olin mitmeid ebameedivaid lugusid Nairobis pimedas liikumisest kuulnud, mistõttu jäi avastamine tagasihoidlikuks (tol õhtul asi liiga hull ei tundunud, aga äkki olid pätid kah teel jõuluks koju). Jõululaupäeva eelsel hommikul minivaniga Tansaaniasse, Arushasse oli suht siuh ja valmis ots võrreldes varasemaga, meid visati maha mingi suht kalli hotelli juures kus mingi skandinaavia pere kes oli põhiline vana klientuur ööbis (ilmselgelt ma ei julgenud neile üelda palju ma selle vani sõidu eest maksin, kui ma nende piletitel hindu nägin :P). Ühesõnaga, oli kuidagi vaja mingisse natuke inimlikuma hinnaga ööbimiskohta saada ja kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, üks tütarlaps oli endale bookinud mingi odava hosteli/guest house nimega Greenhouse ja selle omanik pidi talle järgi tulema. Noh, liitusin siis bändiga. Koht ise osutus väikseks ja hubaseks ja tüüp lahedaks, tüübi nime kahjuks enam ei mäleta, nimetagem teda Jackiks. Ja hosteli nimi Greenhouse tuli sellest, et tegu oli mingi NGO-ga, mis Tansaania loodusega tegeles,  põhileivaks oli seal selle NGO vabatahtlike majutus. Igatahes sai seal meeleolukas jõuluõhtu veedetud, külla tuli üks hispaania või siis täpsemalt kataloonia paar, mees oli kah mingite NGO-de tegelemas ja naine oli eknomist. Lisaks majaperemehe õed, ema ja väljas hostelile tube juurde ehitavad ehitusmehed. Õigus, üks paarike kuskilt iisraelist oli kah. Eine oli kuninglik, sellises koguses griliitud veist pole ammu saanud, lisaks Jack Fruit mille hispaanlased kostiks tõid ja landlordi ema ja õdede poolt vaaritatud kohalik köök. Korralikult võtti ägisema. Juttu kataloonia iseseisvusest, maailma majanduse olukorrast, aafrika karjakasvatajatest Masaidest, turismi ja NGO businessist ja Arusha suurusest (pärsi mitme miljoni linn) ning ohutusest jätkus hilisööni. Sürreaalsuse lükkas põhja väljas olev ilm ja elektriline plingiv miniatuurne jõulupuu. Igati tsill ja tuus pool europpa pool kohalik värk oli ühesõnaga.

Kuskil eelmisel päeval hostelisse sebimise ja jõulueine vahel olin ma lisaks õhtuse veini sebimisele end Jacki abiga ka safarile sokutanud, ja nii mind varavalges mitte just kõige lillelisemas olekus ka džiibi peale korjati, õnneks oli seal aega magada küll... Üldiselt on odava ja toimiva safari teenuse ostmine Arusha suuruses linnas, kus üks vahendaja teist taga ajab täiesti kreisi ülesanne, eriti kui sul endal pole džiibitäie suurune reisiseltskond. Higher end ja enamus Medium klassi Safari korraldajad on vertikaalselt integreeritu(ma)d, ehk tegeletakse nii müügi, džiipide omamise, toitlustamise, giidinduse kui kogu teenuse pakkumisega (ja ärge saage valesti aru, see, kui sa palju maksad, ei tähenda veel kindlasti et sa parema teenuse saad, pead maksma ka õigele (korraliku reputatsiooniga) firmale J. Lower end ehk odavate safarite puhul on tegu tihti peale ühe suure orgunniga aafrika stiilis läbi kõigi levelite, kus iga reisijat võidakse vahendadaläbi õige mitme firma ning pole ka haruldane, kui seoses sellega müüdud ja saadav kaup ei kattu päriselt ja selleks, et tõrked laheneks tuleb vahel ka mõnel reisijal sekkuda, raha laenata, juurde maksta või millestki loobuda. Meil sai selles osas nalja kui palju  J. Ma olin vist enam vähem ainus osaline oma grupis, kes sai mida talle oli lubatud ja ei pidanud tõrgete likvideerimisega tegelema (küll aga olema tihti teadmatuses mis siis saab nüüd, ootama kuni teised sellega tegelevad ja sellest tulenevaid torssis nägusid kohati nägema, mis ka endal vahel tuju ära võis võtta). Poolenisti ma arvan tänu sellele, et Jacki sõber oli mingi enam vähem ok vahendaja ning osalt kuna ma olin ka viimane liituja selle kirju pundiga. Kusjuures ma ka maksin kõige vähem, 350 taala kui mälu ei peta. Igatahes oli meil selline ekipaaž ja äriskeem: Mina, safari 5 päeva (Tangarire, Serengeti, Ngorongoro), vahendaja number 1. Kaks rootsi kutti, sama kava mis mul, vahendaja 2, kes tellis ka džiibi (firma 3), toitlustuse (firma/FIE 4) ja giidautojuhi (firma/FIE 5) teenuse ja oli vastutav üldorgunni eest nagu pargipiletid ja muu selline. 1 rootsi tsikk, kes oli 7 päevasel safaril ja liitus natsa hiljem, omas veel mingit oma giidi alguses ja lõpus (firma 6) ja üks india kutt, kes oli oma safari ostnud vapsee Ugandast Kampalast koos transpordiga, sealt mingi oma giidi kaasa saanud ningkesoli 7 päevasel safaril mis ei hõlmanud Tangariret (firma 7). Ilmselgelt oli selliste pakettide kokku sobitamine suht võimatu ja tankisti rollis selles skeemis eelkõige giidautojuht, kes meiegea pidi samas autos olema ja maailma parimat safari teenust pakkuma, rallima aafrika teedel, džiipi putitama ja pakkima samal ajal helpides kõigi teiste vendade katteta lubadusi ja tegemata töid ning ainsa kohaliku mobiiliomankuna laenama oma telefoni lõpututeks vestlusteks katteta lubadusi saanud ja nördinud turistide kõnedeks oma vahendajatele... Kõik peale minu said sellise kõne(d) teha. Rootsi kutid – nende jaoks muidu asi sujus, aga kuna nende esindaja kes oli pea orgunner oli arvatavasti jõulukinkideks sissemaksu ära kulutanud ja rahvuspargi arvele polnud veel raha leakunud siis selleks, et me Serengeti parki pääseksime ja reis katki ei jääks tegi üks neist firmale laenu ja maksis pargitasu ära, ma arvan, et pigem nad said hiljem raha tagasi aga kindlalt ma seda ei tea. Rootsi tsikk – noh, tal enam vähem sujus kuni viimase päevani, kui selgus, et üks lubatud rahvuspark jääb ära kui ta juurde ei maksa, kas ta mingi refundi ka selle eest sai ma ei kujuta ette. India kutt – no ilmselgelt oma kolme päeva Serengetis ta ei saanud ja see oli maailma lõpp, sest ta oli ju fotograaf! Tehnika oligi võimas, aga miskipärast paremaid pilte tegi hoopis rootsi kutt suht tavalise peeglikaga. Kuidas tal asjad edasi sujusid ma ei tea, aga igal juhul tundub, et ka tema järgmine rahvuspark oli pigem ära jäämas/asendumas kui me lahkusime (ta jäi ühte laagrisse maha, sest tal oli veel paar päeva safarit teoorias ees). Ühesõnaga, korralik african style orgunni maraton oli J. Ja kui keegi arvab, et ma seda siin sellepärast kirjutan, et safari sitt oli siis absoluutselt vastupidi – safari oli vaatama kõigele sellele fucking awesome J! Me nägime erinevatest asenditest praktiliselt kõiki elukaid mida näha oli võimalik, elevandid, kaelkirjakud, jõehobud, flamingod, ninasarvikud (suht kaugelt küll), pühvleid, igast antiloope, sigu ja hüääne, šaakaleid ja leopardi. Gepardeid jahti pidamas, lõvisid paaritumas, hingematvaid päikseloojanguid ja kes teab mida kõike veel. Elu nagu national Geographicu filmis olid need päevad, ausõna J. Meie giid osutus kah asjalikuks tegeleaskes, kelle pidev stressoli asjaolusid arvestades arusaadav, ega tankisti elu pole kerge, eriti kui sa süüdiv oled. Igatahes sai talle isegi väike tipp antud hea töö eest (minu ja rootslaste poolt, kuigi kogu orgunn oli ilmselgelt kohutav) ning ma maksin ära ka india mehe 5 taalase võla mis kuskil coca colat ostes tekkis, et ainus 7-st firmast kes peale koka (söök oli bueno) oma tööd koha peal ja hingega tegi, kahjumisse ei jääks ja huvi ei kaotaks. Ühesõnaga loo mõte oli see, et kui lähete aafrikas odavale safarile (või tekib muidu öris sarnane situatsioon), siis teadke, millega keegi tegeleb ja enne kui hakkate süüdistamise mängu mängima katsuge aru saada, kes selles keerukas skeemis süüdi on ja kas sellest kasu kah võib tõusta, kui keegi risti lüüa kes käepärast on ;). Aga seda, kui fucking awesome on loodus Serengetis ja Ngorongoros (ja Tangarires kah, kuigi seal pole lootust kiskjaid väga näha vaid, ringi lippab peamiselt suuremas koguses elevante) vaadake alt piltidelt:

Vot selline lomaaed :). Peale safarit oligi põhimõtteliselt konez filma, kuidagi õnnestus pimedas Arushas tuvastada see Greenhouse hostel taaskord ja giid autojuht sinna juhatada, asus see siukses aguli poolses kohas kus kõik oli ühtlaselt hall ja pime. Õhtul hiljem aguli baaris käidud kus kõik jube sõbralikud olid ning paar õlut tehtud ja järgmisel hommikul saigi kodu poole lennatud Kilimanjaro international airportist, 31 ühtul maandutud ning peale seljakoti koju viskamist otse Vova juurde ja linna peale ning Musta Puudlisse uut aastat vastu võtma suundutud.