reede, 22. november 2013

Hello Africa, tell me how you are doing...

Nii, nüüd kus Eestimaal pimedaks kisub ja jaht Tupsu on taas kuival maal on jalakesed taaskord uutesse paikadesse kiblemad, rahutust vaimust rääkimata - on omajagu täiseid arvuti tunde tehtud kah vahepal. Tundub, et eelmisel korral olen ma korraliku laiskvorstina viimase postituse (või paar) tegemata jätnud, sest kui elu ülejärgi mõelda, siis ei olnud see džungli retk Borneol tegelikult kaugeltki päris viimane peatus mu tookordsel rännuteel... Alustuseks katsukski selle võla ära klaarida, siis paar sõna ka seekordsetest plaanidest (või plaanimatusest).

Alustades Dzunglist, siis asjad edenesid nii, et suundusin Kota Kinabalu suunas tagasi, see toimis nii, et sebisin ühest teeristist end ja 2 dzunglit koos minuga külastanud saksmanni??? (kes seda enam mäletab) mingi koahliku auto peale. Ei saa öelda, et tegu oli kõige hullema rallibossiga, keda kunagi kohanud olen, aga sõit üle mägede on veel meeles :), võibolla ka kraavis olnud veoka tõttu.



Filipiinidel vedelemisega ei olnud mul Borneo tarbeks ajaga just hõisata, seega oli mul tagasi jõudes aega veel parasjagu nii palju, et ära teha väike raftingu tiir ja see oli tuus! Muide, paadis on meid alloleval pildil tegelt 5 ;)



Kõigepealt autoga mõned tunnid Kota Kinabalust mikrokaga välja siis rongiga natuke mägedesse, kummipaat täispumbatud paar rongipeatust tagasisuunas jõel ja õhtuks väsinud ja õnnelikuna tagasi. Kui lühidalt Borneo kokku võtta, siis Sabah povints malaisias on kindlasti kohati ülimalt lahe, aga sealt ei maksa oodata sellist intiimset või toorest backpacking elamust, pigem on seal tööstuse kõrval arendatud ka turismi ja infrastruktuur selleks on aus.

Ja siis oligi juba aeg vaikselt tagasiteele asuda, aga teepeal oli veel Hong Kong ja selle naaber Macao ning varuks paar päeva. Väga lahe oli see, et tahtes Macaosse minna, sai rahulikult osta otse Hong Kongi lennujamast maandudes praamipileti ja viuh pooleteise tunniga olid kohal, seejuures pagas orgunniti pagasilipiku järgi ilusti laeva ära. Ja Macao on võimas ma ütlen! Kahjuks ma usas käies Las Vegasesse pole jõudnud, seega otsest võrdlust raske teha, aga hasartmängu käibelt on Macao tänaseks juba oluliselt suurem hasartmängu meka kui Vegas ongi. Kasiino omanikud on samad, isegi kasiinod on üks ühele sama projekti järgi tihti tehtud, kuigi Macaos mis on uuem on nad tihti suuremad tehtud... Mängud samas on erinevad, traditsioonilist hiinat Mah Jongi ja muude mängudega lööb Macaos väga tugevalt sisse, meelelahutus showd on mõlemas tasemel, aga mida Macaos niipalju kui ma asjast aru saan on oluliselt vähem on siukest peomeeleolu. No ja muidugi ameeriklasi :),hiinlased on vähe teistsugused või nii. Igatahes, tasus käimist, vaatamata sellele, et rahvast täis tuubitu Macaus laupäeva õhtul vähegi mäistliku hinnaga hotelli leidmine osutus ülejõu käivaks missiooniks - tegin isikliku rekordi ever (tööreisid ei loe) ja maksin hotellitoa eest 100 EUR-i, ei ole kusjuures väga veendunud, et see mu reisi kõige kenam tuba oli, paras uberik :). Liskas kasiinondusele on Macau selline lahe miks, portugali kultuuri viskab hiina oma vahele pea igal sammul, ja ekstravagantne kasiinoarhitektuur seguneb koloniaalsega, viimase peal putiigid ja keskused vahelduvad vanade kindluse müüride ja hiina arhitektuuri betoon-paneelmajadega. All stiilinäiteks üks kasiino, "The Venetian".

Kõiki muidugi huvitab, kas ma end vaeseks või rikkaks kah mängisin - ütleme nii, et pidasin hotellis aru ja otsustasin kindla plaaniga peale minna, et mängin kuni 100 EUR-i eest ja lõpetan kui hotelli raha tagasi saan, ehk duubeldatud saan. Selle eest kuhugi lauda väga sealsetes kasiinodes ei istu :). Vähemalt mitte kuigi mitmeks panuseks... Seega olin sunnitud piirduma peenemate lõbustustega nagu automaadid, hüplevad täringud (uskumatult kaasakiskuv, kuigi suurt mõelda pole midagi), mingi hiina mäng millest ma ei saanudki aru jne. Lõbu sain kogu raha eest, peale 6-t tundi ja mitut kasiinot olin limiidi lõhki ajanud, vahepeal sain vast 50 või 70 plussi kah.

Hong Kongis tagasi, hingasin suurlinna õhku, kaesin pea kuklas pilvelõhkujaid, meenub, et sai natuke shopatud. Lisaks meenub, et seal müüdud püksid osutusid igatahes mõned kuud hiljem bowlingumänguks vähe kitsaks...

Midagi muud liiga erilist hetkel neist päevast kahes Hong Kongis ei meenu :). Aga siis oli juba tagasilend, tere Helsingi, tere Tallinn, siin ma jälle olen.

Aga selle aasta plaan on hoopis Aafrika suunaline, nagu eredamad kriidi pealkirjast taipasid. Pole seal kandis käinud ja lähen vaatan natukene ringi, loodame, et varasemad reisid on niipalju reisitarkust tekitanud, et ka seal kuskil liiga valesse kohta ei satu... Lennuks läheb esmaspäeval ja täpselt uueks aastaks saabun tagasi, maandun Rwandas Kigalis ja ära lendan Kilimanjaro lennujaamast Tansaanias, vahepeal plaaniks minna Ugandasse ja arvatavasti viib tee ka läbi Keenia nurgakese, et Tansaaniasse saada. Lisaks on teada, et Tansaanias on suht maailma parim safari Ngorongoro kraatris ja Sernegetis, Ugandas ja Rwandas saab hunniku papi eest minna Gorillasid kaema, lake victoria juures Niiluse suudmel on ülikõva rafting, Rwandas on suures koguses võikaid genotsiidi muuseumeid, piirkonnas on mitmeid lahedaid mägesid mida ronida võiks ning jõulude paiku läheb Karu neist ühte (Mt.Kenyat) ronima, samas taheti selle eest kaugelt orgunnerdades palju pappi saada, nii et kui teha seda, siis kohapealt. Loomulikult on seal veel suures koguses lahedaid asju, mis ootavad avastamist, aga nagu aru võib saada, siis hetkel väge täpset plaani pole, eks tuleb koha peal vaadata kuidas kujuneb...