teisipäev, 29. november 2011

Mandalay

Viimased kaks paeva olen olnud vaga kultuurne poiss. Rallisin rattaga mooda Bagani tasandikku kus mingi 5 korda 5 kilti alal on uskumatu hulk templeid ringi. Aarmiselt paganlik nimi nii puhale kohale muidugi :). Aktiviteedid mida teha saab on suht laialdased, saab arhitektuuri imesid ja Buddha kujusid imetleda, rattaga hobukaarikutega voidu ajada, vaadata kuidas 1000 turisti uhe templi tipust paikse tousu vaadata uritavad (kuigi templeid mida selleks kasutada saab on oma sada) saab templi muuridel kaljuronimist harrastada, templi katusel paikest votta voi lugeda, templite vahel 5 tarni resorte imetleda, lugematus koguses liivavarvidega tehtud pilte osta jne. Ise proovisin lisaks veel rattaga, mis selleks ilmselgelt moeldud ei olnud, veel omajagu off roadi soita mooda kuivanud oja ja joesangi ning erinevaid vagudega ja vagudeta, ulepea ja mitte ulepea taimestikuga polde. Uks sark laks peale okaspoosast labisoitmist igastahaes mahakandmusele. Sain muuhulgas ka veel teada, kust maapahklid tulevad voi oigemini kuidas nende koristus ja rehepeks kaib ning mismoodi neist parast ringiratast laskva harja abil pahklioli tehakse. Sattusin teisel paeval oma off road ripil metsikute templite vahel ka uhe kula poldudele. Esimene paev siis vaatasin paar suuremat turistiloksu ara, acastasin veits omal kael mahajaetud templeiod ja neil ronimist, ning leidsin ohtul taitsa kogemata iseseisvalt ringi vaadates ules templi kuhu paar kohalikku munka ja kaks fotonduse jaoks spetsiaalgiidi kasutavat paarikest olid tulnud paiksetousu fotografeerima. Mungad tegid mingeid plakateid kui oigesti aru sain. Igatahes, vaade oli paris seff.

Nojahh, ja nuud siis on hommik ja olen Mandalays, joudsime mingi 4 ajal oosel, positiivsele poolele laks see, et olin tagareas keskel ja jalgadel oli ruumi nagu putru (Kerry vaeseke suri 8 tunnist 6, kuna tema 193 cm jaoks ilmselgelt isegi aasuialase jaoks vaiksest jalaruumist ei piisanud vaga). Mina magasin nagu laps. Hammasdtaval kombel sattusime bussi palt oiges kohas maha tulema ja leidsime ka suht kohe lahti oleva odava hotelli, kus uhe oo raha eest (7 taala karss) saame pooleteist ood tuba nautrida. Nome on see, et mu plaanid lounasse sukelduma minna on veits ohus, sest tundub, et tai piiripunkt all lounas Ranongis ei valjasta viisat piirilt ning Myanmari valistsus tahab mingit eri luba valjastada 35 taala eest neile, kes sisse tulevad lennates ja valja tahvad ule piiri minna. Lisaks on seal koha peal umbes tapselt 1 sukeldumisfirma, mis asub uksikul saarel, kus oobimine (ja sukeldumine) maksab miljon (mingi 4 voi 5 tarni) ja saab oobida minimaalselt 4 ood. Ehk siis, sukeldumisvoimalus on pigem taist tulevate "live aboard" kruiiside peal, mille kuupaevade sobivuse leidmine on paras pain, kuna neid on paar tukki, ja kirved muidugi on kah. Et asja huvitavamaks teha, saab sinna pohimotteliselt ainult lennates (no paadiga ja bussiga saab teoorias kah, aga see votab nadala vahemalt) ja lennukid kaivad kuidas juhtub enam vahem :). Ehk siis mind ootab ees organisatoorne mustkunst, kui tahan need asjad klappima saada... Aga see saarestik ise tundub siuke uskumatult lahe puutumatu parl, ulimalt laheda sukeldumisega, nii et tahaks ikka kuidagi minna sinna...

pühapäev, 27. november 2011

Baganis

Viimased kaks paeva olen uks tubli turist olnud. Uleeilse veetsime Inle jarve ja sellel asuvaid kulasid pidi paadiga ringi kruiisides. Jah, lugesid oigesti, kulad asuvad jarvel, paris huvitav vaatepilt igatahes. Tegu oli siukse korraliku turisti tripiga, kus tassiti mooda erinevaid onupoegadele kuuluvaid turge, poode, sepikodasid, sigari vabrikuid ja kanga tookodasid, et tublid turistid shopata saaks. Olime enamuses suht ebatublid ja ei shopanud, Sarah koos uhe ulemoistuse tuutu britiga hoidsid lippu korgel ja tegid moned shopingud. Paev loppes sellise absurdse turismi loksu nagu huppavate kasside kloostri kulastusega :). Kus siis kassid toidu eest labi ronga huppavad, selleks ajaks oli paike ja muud kohad oma too teinud ning veetsime aega kohud kovras arutledes kuidas kassid budha poole hupates valgustatud saavad ning me otsustasin\me Kerryga et teeme estisse vene turistidele moeldud kassidest toolistega sigarivabriku, kust ei puudu ka vaike kassidest band. Nojahh, tegelt vaatsime veelk parast jarvel paiskeloojangut kah. Mis huvitav oli paevast oli kohalike kulade eluolu nin jarvele rajatud tomatipollud, mida paadiga siis hooldatakse.

Ja siis oli huvastijatt Theresia ja Sarahga, Me Kerryga kobisime hommikul kella 4-st Bagani mineva Express bussi peale. Express tahendab seda, et selle 250 kilda labimiseks kulus umbes 14 tundi :). Igatahes otsustasime 27. Novembri tulevikus "Ass Memorial day" -ks kuulutada, oma kadunud tagumentide malestuseks, mis selle 14 tunni jooksul paris kangeks muutusid :). Peale 12 tundi otsustasime igastahes rummi lahti korkida, et olukorda veits lobusamaks muuta. Onnestus taitsa hasti... Soit holmas endas lisaks mitte alla kaivatele istmetele asiaatide moodu jargi, kuhu kaks euroopiidset suurt meest kuidagi ei mahtunud, onneks muidugi ka pause snakkide jaoks ja lounaks, lisaks ka uhte rattavahetuse peatust. Lisaks oli veel muidugist umbes 5 olukorda, kus avariist jai puudu umbes kolm kumnendik sekundit. Ma arvan, et koige ebaratsionaalsem otsus mis Myanmari valitsus kunagi teinud on oli see, et soita tuleb paremal pool nagu euroopas. Ilma kahtluseta on see briti koloniaalparandist vabanemisega seotud otsus, kuid kuna autod suhteliselt vaeses Myanmaris parinevad puha taist ja indiast kus asjad teistpidi kaivad, siis on roolid 99% masinatel samuti paremal. Ehk siis moodasoidul midagi naha ei ole ilmselgelt... Muidu on Myanmari inimesed ikka ulemoistuse sobralikud. Mingit naha ule korvade tombamise suhtumist turistide suunas praktiliselt ei ole, 99% inimesi tahavad lihtsalt siiralt aidata. Inglise keel on kull suht niru (kuigi parem kui naiteks indoneesias ma arvan) ja kohalik keel paris keeruline, aga kuidagi nagu ikka saab alati asjad aetud. Erandiks muidugi on siinkohal valitsuse poolt mitmetes kohtades kehtestatud "va"lismaalaste na"omaks", mille kogumises on ettenagelikult bussijuhtidele ja kulalistemajade pidajatele omad kohustused pandud, kuigi raha ise tuleb ametnikele maksta. Teades, et 60% Myanmari riigieelarvest on kulutused sojavaele, siis pole raske arvata, kus see papp siin sojavaelise hunta poolt valitsetud riigis laheb... Valitsuse kapp on turisminduses uldse suht sugaval sees, 95% turistidest on paketi turistid kellele pakuvad teenust valitsusega sugavalt seotud firmad, minusuguseid jopskeid kes ise ringi vaatavad on 5% ringis. Nagu uks koahlik olukorda seletas, need paketi turistid peavad meie valitsust uleval, nuud on valitsusel kaval plaan, venelastele hakatakse tasuta viisasid valjastama - venelased nagunii demokraatiast midagi ei tea ja ei hooli, nii et neil mingied sudametunnistuse piinasid seda raha makstes ei ole. Samas on muidugi sojavaelise hunta valitsemisel ka omad head kuljed - naiteks kuritegevus on praktiliselt null siin riigis. Noh, kui valja arvata uhel prantsuse preilil rotti pandud matkasaapd kui me kloostris magasime matka ajal ja monedel valitsusele mitte alluvatel aladel lokkav oopiumi kasvatus (afganistani jarel maailmas teisel kohal tootmismahu poolest). Ehk siis, pole halba ilma heata, kuigi levinud nali utleb, et birmas hambaarstidel tood ei ole, kuna inimsed suud ei tohi lahti teha, siis samas ei pea ka vaga muretsema, et keegi su ratta rotti paneks naiteks. Kisub juba filosoofiliseks, aeg lopetada :)

reede, 25. november 2011

Inle Lake

Tuus, lihtsalt ulimalt tuus on olnud vahepealne reisi osa. Kalaw-st Inlesse matkamine oli ulimalt monus, labvi kohalike kulade ja riisipoldude toredas seltskonnas - pohiliselt siis siinkohal jutt Kerrrys kellega koos olen trippinud aj Sarah-st (molemad austraaliast) ja Teresast siis itaaliast (saksa keelt raakivast osast kull. Matk loppes jarve uletusega paadis mis oli samuti ulimalt lahe. Tana investeerisin 1000 kyati (1 EUR) rattarenti ja tsillisin ringi jarve kaldal, sai isegi mingis veiniistqanduses kohalikku veini mproovimas kaidud. Kohalikku rummi testisime kah eile ohtul, 1000 kyati on pool liitrit, pudel olut maksab rohkem kui pudel rummi, paris hull vark. Kohalikud noored mangisid joe aares sadamakail kidrat ja meie siis trimpasime rummi ja nautisime kontserti. Kohalikud on uldse Myanmaris ikka taiesti ulemoistuse sobralikud. Internet on ule moistuse aeglane jalle, seega pikemalt ei kirjuta. Elu on lill uhesonaga, ajeee. Naeratus vaga naolt siin paeva jooksul kaduma ei kipu :). Mingi paev suundun Bagani siit, sealsed templid pidada ka ulimalt tuusad olema, eks nais.

esmaspäev, 21. november 2011

Kalaw

Katte taaskord joudnud aeg lobustada tagasihoidliku postitusega selle netinurga jargijaid. Alustaks suhteliseolt kova statementiga: haaletamine rokib :). Ta'iendaks seda veel niipalju, et tasuks korralik kaart kah muretseda, kui seda sorti sporti teha... Aga eks ma katsu asjadest jarjekorras raakida.
Esiteks, tervis on taitsa viis pika miinusega juba tanaseks. See kull jarjekorras vist polnud, proovime uuesti :). Koigepealt turistitasin Yangoonis veits ja kaisin uht maailma puhamat ja suurimat Pagodat kaemas, noh selliste asjadega on ikka nii, et tundub nagu paris lahe, aga kui endal parasjagu laiskus (loe kurnatus) peal on ja budistlikku vaimu vahe on, siis paris seda kaifi ei teki mis monel kulastajal. Aga samas mulle meeldis ma utlen. Siis trehvasin ma ohtupoole oma praegust reisikaaslast Kerryt Melbournest, kellega meil sujub suht hasti, oli teine just maandunud kui raakisin talle augu pahe, et lahme haaletama. Uks on suudimatum ja muretum tuup kui teine, millest tekib ka vahest vaikseid tagasilooke muidugi :). Esimene tagasilook tabas hommikul, kui pidime mina korra netis ja tema korra raha vahetamas kaima ja siis kokku saama. No ma ootasin oma poolteist tundi veel peale seda, kui orienteeruv nagemus kokkusaamisest oli. Mees oli kadund nagu vits vette, et aeg hakkas hiliseks muutuma ja meie plaan jouda paeva jooksul Yangonist valja, ja manduda ohtuks Kinpunis hakkas mingite prantslaste vaitel voimatuks muutuma, jatsin talle kirja ja asusin vaikselt liikuma. Ja ennae imet - kui Kinpunis peale Myanmari Malaysia jalka matsi kulalistemajja ohtul joudsin, Kerry taitsa kogemata mu vastas tuppa muidugi sattunud - tubli meeter koridori vahepeal. Ju oli ike ette nahtud, et me koos reisituure teeme ;). Selgus, et mul oli umbes 5-10 minti kannatust puudu jaand ja nad olid koos japsiga lihtsalt linnapeale ara eksinud. Igatahes, uhendasime oma jargmise hommiku plaanid, kobisime kell viis ules ja suundusime mae otsa Kuldse kivi templit vaatama. Oli puhapaeva hommik ja see oli ikka ulemoistuse popp tempel, palverandureid ule birma taimaalt ja kust koik veel olid seda ilma imet kaema tulnud, tsiteerides uhte Tai arimeest: "Going there is very lucky, we dont have such lucky in thailand, hard to come here but very lucky, you know". Tuubid olid bangkokist nadalavahetuseks just selleks koahle lennanud, et Golden Rocki oma vaikeste katega puutuda. a puutusin kah, varv oli varske ja kaed olid veel monda aega kuldsed :). Aga naiteks naistel tuli aind vaatamisega leppida, neid nii ligi, et nad midagi puutuda oleks voinud ei lubatud. Mulle jattis see vark kustumatu mulje, pigem kull selle tungi kui millegi muu parast. Ma arvan, et sel paeval vois vabalt oma 10 000 inimest tipus ara kaia oma hea onne jarel. Kinpunist sinna sai pisikese veoauto kastis tunnike soitu tehes - ja 50 inimest vaikse isuzu veoki kasti panna pole mingi kuss ilmselgelt, ning siis pidi loppeks ka 40-50 minta jalgsi makke ronima. Vanemad ja rikkamad lasid ennast kanda lopus, kandetooli peal, nagu enne vanasti, nelja mehe joul.
Igatahes, tehtud nahtud motsime edasi liikuda, seekord siis haalega. Peale kahte natuke ebaonnestunud uritust, koigepealt visatin meid mootorratastega Kinpunist Kyaiktiosse, ning lopuks taheti see eest raha saada, mis oli kokkuvottes kah okei ja seda kui me politsei jaoskonna ees haaletades endale politseinikku bussi maha viipama teenisime (ronisime selle pealt lihtsalt 300 meetri parast maha), saatis meid kolmandal korral edu. Mingi rikkamat sorti Yangoni pal;verandur korjas meid ules ning lopuks tegi veel lounagi valja. Lisaks aitasime veel slepis yangoni uhe eriti vana (dziibi mootu) auto millel oli veel vanem auto (mini mootu) kasti seotud slepis yangooni. Niipalju nalja ponud sojavae kontrollpunktid ammu nainud, kui kaks eurooplast ja kaks sellieses konditsioonis autot uhes karavanis :). Sinnamaani sujus koik genjaalselt. Siis selgus, et kaardist oleks abi, ise oleme kah lollid muidugi. Yangoni harra (egnlish suht null) viskas meid maha, kus ta aravs, et me peaks edasi haaletama. Me algul hakkasime seda tegemea, aga siis justkui vaatsime, et kurat, peaks ikka selle va kiirtee peale minema kus koik eraisikud kes autot omavad soita voiks. Olime sisuliselt ainult mootorrattaid, rekkasid ja busse nainud. Moeldud tehtud - labi Bago linna minek oli paras keemia ja vottis oma poolteist tundi meil. Ja siis selgus kurb tosiasi, et see kiirtee raisk, ju ei lahe paris sinna, kus me minna tahame :). Ja et oige koht oli ikakgi see kus me ennist seisime. Igastahes, kuna me oleks tagasijoudnud pimedas oigesse kohta haaletama, otsustasime bussi kasuks. Kus loomulikult koik pohjused, miks me haaletanud olime meile meelde tuletati... Oo otsa mangis mingi eriti pealetukkiv Myanmari seriaal ulikova heliga muidugi, siis kui magama jaime peksti sooma, bussis magada ei lubatud. No nagime vahemalt Chlesea liverpooli mangu 1. poolaega, kuigi suutaitki ei soond. Vaidetava 10 tunni asemel kulus vaatamata sellele 8 Miektilasse joudmiseks, mistottu saabusime kell 3 oosel. Nojahh, elu on seiklus, tegime vaikse hommiku eine, utsime et ei viitsi "kella 5-st mikrobussi" oodata ja sinna piletit hetkel osta ja asusime Kalaw tee otsa otsima. Leidsime peale poole tunnist jalutuskaiku. Haaletasime siis, voi oigemini lebotasime tee korval, sest autod veel koik magasid :). Igatahes, mingi hetk vasimus voitis seiklus vaimu ja ronisime mingi pick up jeapi peale ja proovisime seal eri asendeid, joudsime Kalaw-sse umbes kella 11 ajal peale korralikku magiteede ragastikku. Paris omamoodi lahe oli ja katusel oli ka ruumi piisavalt onneks. Pluss poolele laks poole odavam hind kella 5-sest pickupist (mis kell pool 7 va;ljus), neutraali enam vahem sama saabumisaeg, ja miinus poolele seljakoti, hammaste ja juuste tolmususe aste.

Nuud igatahes, monda aega plaanis kuskil istmel transa asendis aega veeta ei ole. Homme laheme 3 paevasele ma;gimatkale, mis loppeb Inle jarve aares. Seal veedab vast veel paeva paar kohalikes kulades tuiates ning siis lahme kultuuri hallide Bagani ja Mandalay kallale vististi.

P.S. Maletan, et oli mitmeid postkaardi huvilisi, saadetagu mulle oma aadressid emailile.

neljapäev, 17. november 2011

Sama seis

Kui vaadata eelmist postitust, siis pole tuleviku plaanide osas justkui midagi lisada - olen viimased 48 tundi lihtsalt palavikuga kulili olnud ja koik jutt kehtib endiselt :). Tagantjargi tark olles, olin tegelt vist juba Bangkokis tobine, aga ajasin imeliku enesetunde ja kulmavarinad liigselt peale krutitud konditsioneeri kaela hostelis. Igatahes, peale interneti kohvikust lahkumist uleeile ja "korraks enne linnatuurile minekut" hostelist labi minnes, tabas mind paris korralik norkusehoog, ning kui meenutada siis juba internetti tulles oli siia kolmandale korrusele ronimine raskem kui ta tana oligi... Viskasin siis pikali, peale tunnikest suht deliiriumi segust und vaatsin, et asi on paha ning asusin tablakaid narima. Ooseks oli palavik kindlasti ule 39, toenaoline, et ka ule 40 kraadi. Eila hommikul oli sellega vorreldes ikka paris hea olla, kuigi palavik oli seal 37.5 ja 38 vahel paev otsa - tean seda kuna olin hommikul voimeline pusti tousma ja apteeki lippama ning sealt endale kraadiklaasi sebima, muud mida tahtsin seal see eest kull vaga polnud, Myanmar ikkagi. kraadiklaas maksis see eest pool taala... Eile olin vpoimelin isegi ka lugema juba ja puha, kuigi kere ja pea tuikasid veel suht nomedalt. Tana hommikuks oli palavik 37.0 kanti kukkund, ehk olen taaskord inimeseks saanud. Aga eks ma teen selle antibiootikumi kuuri, mis ma endale maarasin, lopuni igaks juhuks ara - oli mis elukas oli, mis mind tabas, aga mingi lihtne toidumurgistus see igastahes ei olnud.

Muidugi teisest kuljest, eks see olegi uks odavamaid viise trippida, maksad Okinawa kulalistemajale 6 taala oma koi kohta o"o" eest ja nats veel joogivee eest, vahkred ja vaatad deliiriumi seguseid unenagusid. Moned maksavad sama efekti sdaavutamiseks oluliselt rohkem, tosi, ka looduskaunimates kohtades enamasti, kuid ja nadalaid veetes :). Seejuures peavad nad veel sinna korvale igast asju popsutama voi miskit narima efekti saavutamiseks, kuigi tosi, tablette pidin isegi votma :).

Ehk siis vol 2 - ta'na tahaks paikeseloojangut Shwedagon Pagoda kohal vaadata...

teisipäev, 15. november 2011

Yangoonis

Annan lihtsalt kahe sonaga teada, et olen ulusasti omadega Yangooni saabunud. Tegin eile vaikseid linnatuure ja sama saatus ootab mind ka tana, muuhulgas plaanin maailmakuulsat Shwedagon Pagodat kaema minna. Kuigi molemad aasia suurlinnad, on vahe Bangkokiga taitsa margatav, koik mis infrastruktuuri puudutab on sisuliselt olematu. Oo veetsin naiteks enam vahemgi viisakatae oobimiskohtade puudusel koos kahe lennujaamas kohatud preiliga (uks iirimaalt ja teine luksemburgist) kolme peale kahest tuba jagades. USA roadtrippijatele hasti tuntud tehnika abil tegime uhest kahekihilisest voodist 2, voi noh oigemini poolteist, sest rohkemat kulalistemaja toa pindala ei voimaldanud :). Lobus igastahes. Riigi vahetusest sain hetkega aimu ka peale uhe kohalikuma supi soomist - hops ja pohi oli alt lainud...
Homsest hakkan siit vaikselt sikk sakitades pohja poole suunduma, esimene sakk on itta kuldse kivi poole. Paari kohatud reisihuvilise info pohjal pidi Myanmar haaletamiseks suht tsill maa olema, ning seda ka peale Yangoonist lahkumist mu plaan ette naeb. Iiri preili siin juurdleb, kas ta on selliseks seikluseks valmis, ma ise arvan et ta ei ole, aga noh, vaevalt ta alternatiividekski nagu siinsed bussitripid valmis on :). Lisaks tundub inimestega raakides, et keegi pole riigi louna osas vaga siit poolt proovinud paaseda neile uskumatult kaunitele Andamani mere saartele, millest koik opmeti teavad ja raagivad. Ma arvan, et eks mul reisi lopu poole aega selleni jouda, kehvemal juhul tuleb kuidagi Phuketi resikorraldajate kaudu asja ajada ja ennast lolliks maksta, aga kull kuidagi ikka saab. Maksmisest raakides - elu on tegelt siin riigi vaesuse kohta suht kallis, paris uskumatu kuidas kohalike palkade juures inimesed elus pusida suudavad. Uhe siin pool aastata viibinud inglise keele opetaja sonul on madalamad palgad 10 000 Kyati kandis - see teeb umbes 13 taala. Riisiportsu saab tanavalt umbes 200 Kyati eest. Vaeseid, kes templitest ja tanavalt teiste jaakidest toitu saavad on kilmselgelt vaga ohtralt. Aga on loomulikult ka pustirikakid - Birma on tegelt maavarade poolest vaga rikas maa, erinevaid mineraale on nagu putru, suuresti ekspluateerivad seda tana koostoos korgete ametnikega pigem kull hiina konglomeraadid. Poliitikast raakides - sojavaeline hunta on viimasel ajal veits leebunud, eks kasvav inflastioon madalate palkade tingimustes tekitab survet ja naha on, et nii paris edasi minna ei saa. Kas tegu on mingi ajutise sulaga voi millegi enamaga on raske oelda - igatahes on viimastel nadalatel ca 1000 poliitvangi vaidetavalt valja lastud.

esmaspäev, 14. november 2011

Viisa olemas

Nonii, homme hommikul on minek, lopetasin just ulimalt tulika protseduuri Air Asialt Bangkok Yangoon lennupileti ostmiseks, mingi 5 korda uritati millegi eest mida mul vaja polnud paarsada bahti kasseerida, seejuures kindlustust muudi korduvalt igas etapis. Printimine osutus toeliseks tehniliseks kunsttukiks - mul oli vaja malupulgale asi salvestada ja teises arvutis printida, paraku oliparema klahvi all olev menuu nii tai keeles kui vahegi olla saab... Lopp hea koik hea. Viisaga sama lugu, sain katte. Algul muidugi joonistasin mingile taksojuhile uskumatuid piktograafe (no minu kunstiande juures pole see mingi lihtne ooper) selllest, milline skytrain ja selle jaam valja naha voiks. Seda siis seetottu, et tahtsin saada Surasaki rongijaama Sathon Rd/il. Mees suutis kull linnaosa (Surasak) tuvastada kus see jaam ja saatkond olid, kuid seda va tanavat ta ei teadnud ja sellest et , ma jaamast raagin sai ta aru siis kui ma talle taevas korguvaid roopaid suutsin osutada peale 3 piktograafi :). Ootasin nats sabas, panin taotluse sisse ja maksin vist seejuures ka natuke altkaemaksu, voi olidki nad seal ulihiljuti valjastamise tasusid ules umardanud :), aga kui oeldi et 15.30 void jargi tulla, siis tegelt sain kolmest katte juba.

Seni sisustasin siis aega juuksuris kaiguga, midagi neile va tai juuksuritele kuskil kohe opetatakse - isegi mind tuima tukki see tuka disain natuke hairib, tapselt nagu aastaid tagasi juhtus, nagu samast vabrikust :). Lisaks lubasin endale veel vaikse Tai massaazi (ilma onneiku loputa loomulikult), paris loogastav oli. ja tutvusin Bangkoki uhe ari piirkonnaga, mis pilvelohkuja mootu hotelle muu hulgas sisaldab. Suht samas kandis, kui ma ei eksi, on ka red light district, kus me Liami ja Charlotte ja mingi kanada tuubiga reede ohtupoolikul kaisime, kui Tai poksi tahtsime vaatama minna, loppeks kull pileti hinna tottu loobusime seekord. Terav elamus tuli seal districtis kusjuures sealt kust vaga ei oodand, nimelt juhtus nii, et tanavat mooda jalutades (no selline tavaline busy Bangkoki tanav), moodusime mingitest prugi kottidest. Liam riivas kergelt uht, mis loppes siis paari roti putku panekuga meie eest. Liam astus sisuliselt uhele peale, aga sai tal jala alt minema, uks teine jooksis mul ule jala. Noh plahvi vaga kaitset ei pakkund, nii et tundsin jalgade siblimist kull :). Charlotte kes rohkem pealtvaataja rollis kull oli, vottis muidugi kiljumise raske too enda peale, paris hea adreka ehmatas korraks ules. Uldiselt rotte ikka askeldamas on voimalik naha, aga paris jala alla nad ei roni. Muid elukaid on muidugi kah, uhe lutika sain ennist enda jala pealt katte, kas see oli meil hostelist (voimalik, mkeegi kaebas kull mingite punnide ule) voi hoopis massaazi salongist, mine vota kinni. Kassid ja koerad naevad kah suht armetud valja, aga noh, eks see koik kokku olegi uks tavaline aasia suurlinn.

Homme tuleb teine suurlinn, Yangoon, kull mitte vist ule 3 miljoni inimese, aga siiski :). Sinna vist vaga kauaks ei jaa, aga eks elu opetab. Homme ulivara tousta vaja (lend 7.20 juba), keeran tana varakult pohku, lahen vaatan kas leian moned tsillid inimesed kuskilt toidukohast kellega ohtust suua, eilne esialgne tsill koos kahe sakslasega ja parastpoolne ohtusoomaaeg suvaliselt trehvatud kahe prantsuse preili ja nendega koos reisinud kambodzalannaga olid vahelduseks joogistele ja suht uksluist juttu ajavatele brittidele paris meeldivad.

pühapäev, 13. november 2011

Uleujutused

Heihoo, kaisin tana siis loppeks Bangkoki uleujutatud piirkondi uurimas. Peale lendu, neljap'eva ja reede ohtut v'ljas kaiku ning sugavat unekriisi laks eilne p'ev taitsa mahakandmisele, kui ohtul arkasin oli juba pime, tegin vaikse soogi, sebisin endale raamatu ja lugesin selle labi kuniks teised oues labustasid. Tana hommikul oli ikka veel kerge pohmakas uleilsest, proovisin jalka mangu korvale mingi jube solke shotte... Igatahes, taan olin ulimalt tubli ja asjalik, tegin ara shoppingu mida Myanmari jaoks vaja, taitsin viisaformulaari homseks ara, sebisin fotokale juhtme ja koige lahedam osa ilmselgelt oli siis ujutust vaatamas kaia. Inimesed on asjaolusid arvestades suht optimistlikud - kodud k[ll vee all aga mingit nuttu ja hala vaga pole. Aga ega sest asjast muidu pilti ette ei saa, kui tuleb videot vaadata :). Sita kvaliteediga on, aga siinse netiga on nende uleslaadiminegi selline suht viisakas ligi poole tunnine ooper, tuki kohta..


ja teine kah:


Uldiselt on see koht kus ma kaisin suht vahe uleujutatud, [leval pool suunatakse suurem osa veest kuhugi korvaljokke ara. Paris mitmetes piirkondades on seis oluliselt sitem, aga kokkuvottes on suurem osa Bankoki ikkagi taitsa kuiva ja johkralt palav ;). Tana on seis selline, et arvatakse uldiselt, et asi laheb veel nats hullemaks, joe ulemjooksult on veel vett peale tulemas... Tagajarjeks on see, et suurema osa asutuste ees voib naha liivakottidest barjaari - erandiks pole ka see hostel kus ma elan. Kui vesi siia tuleb, siis muidugi suht tuhises koguses (noh, mitte oluliselt ule polve). Ma ise arvan, et toenaosus on pigem alla 50% et see juhtuda voiks ning kuna ma ise jalga varsti lasen siis mina seda vaevalt naen. Aga uhesonaga - elame huvitavatel aegadel.

reede, 11. november 2011

Bankokis

Heihoo. Annan alandlikult teada, et olen ametlikult laekunud taimaa kuningriiki ja resideerun selle tagasihoidlikus 12 miljoni inimesega pealinnas Bankokis. Lendamine l'ks suht valutult, aga ilmselgelt suht pikalt, mingi oma 30 tundi olin teel koos v'ikeste edasil[kkumistega. Kuna on juba tavaks saanud ka lennufirmasid nats arvustada, siis mainiks siinkohal 'ra, et Oman air on t'itsa normaalne elukas, siuke noor emirates. Tehnika on t'itsa korralik, muus osas veel nats arenguruumi on - no n'iteks jaapani turiste muidu suht omap'rasesse ja luksuslikku Muscati lennujaama mis neil koduks on Lenini jalaj]lgedega wc poti asemel ei meelita ;).
Asjade k'igus sain lennutripi jooksul tuttavaks Liamiga Londonist, kes paari kuisele aasia tripile oli suundumas. Peale seda kui ta lennujaamas mu tublilt ja kannatlikult 'ra ootas, kui selgus et mul viisat vaja sebida on, suundusime skytrainiga linna poole. Linnast r''kides, siis jutud uputusest on suures osas ilmselgelt liialdatud, [leujutust on ikka suht piiratud alal ja 95% Bangkokist ei erine tavap'rasest (noh, niipalju kui ma siin [kskord k]ind olen) mitte millegi poolest. P]ris lahmakas elukas kah ilmselgelt teine. Igatahes, hea lapsena oli Liam endale [[maja sebinud, mingis hostelis, ma laisa inimesena l'ksin vooluga kaasa ja siin ma n[[d siis neid ridu kirjutangi. Hostel on puup[syti t'is [le keksmise eluv]]raid britte ja ameeriklasi, kellega ka eila [ues sai k'idud. T]itsa kurb kohe hakkas. H'rrased ja prouased on k[ll suht mitmes riigis k'ind, aga silmi pole viitsind lahti teha, lihtsalt on paar ]ltsi r[[batud igal maal samasuguses seltskonnas ja ette kujutatud, et tutvutakse maailmaga. Suur osa oli bangkokis nagu ma ja liamgi eile maandunud ja eks me siis ]ue suundusime. Peale [hte 'mbrit (jooke serveeritakse siin [mbrites, sisaldab see rummi ja koolat ja energia jooki) l'ks facebooki piltide tegemiseks ning jutt muutus sedav]rd eluv]]raks, et kuri tahtmine tuli vihjata, et bangokis on peale Khao San roadi veel paar t'navat ja see mis te siin n'ete pole p'ris taimaa. {ks tuup kusjuures suutis enne mu tagasisaaabumist hosteli [he inimese vorra vaesemaks teha - tema all naril maagnud neiu oli selleks ajaks juba check outi teinud peale seda kui ta [lalt alla oksendas.... Igatahes, kui poolenisti rasputini juurtega sveitsis t[[tav arnold shcwarcenegri aktsendiga saksa t[[p, kelle kohta on piisvalt ;eldud kui maha h]igata, et ta oli eile ]htu otsa topless ja ka ta passi pilt on tehtud ilma s'rgita, ning ta meenutab natuke kuulsat tecno viikingu videot, hakkas suht valimatult koigiga t[li norima otsustasin ma peale tunnikest tema valvamist (see laheb ushikondliku toona kirja ;)) natuke omal k'el ringi vaadata. V]i algselt otsustasin ]igernini hostelisse tuttu minna, sest asjaolude kokku langemisel, olin ma viimase 24 tunni jooksul lennates umbes 1 tunni maganud, aga tee peal plaanid muutusid ilmselgelt :). {hes]naga sattusin mingil k]rvalt'naval v]iksesse baari, kus kohalike baari pidajatega tutvudes ja Myanmari kohta researchi tehes ([ks tuup oli sealt parit) sain muuhulgas teada, et Tai vodka on midagi atsetooni ja k[[nelaki eemaldaja vahepealset. Sealt oli juba loomulik samm koos nende baaripidajatega, kes mingi hetk oma baari sulgesid, edasi klubbi minna. Spicy nazovaetsja - mingi Bankoki veenus umbes. Varju ku;ljeks kujunes muidugi see, et tagasitee oli p'ris pikk ja keeruline, ma arvan oma 2 tundi jalutasin m;;da erinevaid bankoki t'navaid enne kui hommikul mingi 8 aeg oma hosteli k'tte leidsin :), v'ike kolme sentimeetrise l'bimooduga vill oli selleks ajaks formuleerunud pla}hvi sisse. "ratus juhtus nii 14.30 ajal, mil ma ka suht kohe Myanmari saatkonda lippasin. Natuke ja;in sellega ilmselgelt hiljaks, viisataotlusi v]eti vasta 9-12-ni :). Igatahes, sain endale viisataolus vormi ning sain ka seal mingi ametnikuga sobraks ja mulle lubati esmaspaeva jooksul viisa 'ra valjastada - mis on suht OK tvaparsase kahe toop'evase ootejaga vorreldes :). Ehk siis kokku peaks null summa mang olema. Tagasiteel saatkonnast tulin geniaalsele mottele takso asemel mootorratta transat kasutada - sinna minnes takso venis ummikus nagu tigu, mingi sakasa turistide paar kes kaarti uuris kondis meist mitu korda mooda, mootorratas on oluliselt kiirem elukas. Lisaks sain ka adrenaliini paugu moneks ajaks katte - sellises liikuses lastekiivriga rallit soita tahendab norgemate indiviidide jaoks tagasijoudes aluspesu vahetust. Igatahes, siin ma olen (tere tallinn tere eesti) :), nadalavahetuse veedan Bangkokis, voibolla vahetan kull oobimiskohta / siinne on kallis ja seltskond nagu oeldud on kull tore, aga ulemoistuse eluvooras.

Aga nuud, bamparaa ja hopsassaa - panen eesti sargi selga ja lahen vaatan, kas leian kuskil jalka jalgimiseks mone iiri pubi :). Go Estoooniaaaa.....