teisipäev, 30. november 2010

Amazon

... on uskumatu koht. Oleme omadega tagasi Quitos ja sattusin arvuti ligi, vaga raske on sonadesse panna seda mida viimaste paevade jooksul vihmametsas kogetud ja nahtud sai. Tegin natuke pilti kah, panin need koos varem tripi jooksul tehtutega ulesse siia. Pildidki ma kahtlustan ei suuda emotsiooni taieñlikult edasi anda, boonusena on veel paris suur hulk videosid, mis emotsiooni kandjatena paremini toimivad, aga nende nagemiseks tuleb joule oodata :).
Igtahes, algas see Amazoni seiklus nii, et maandusime Cocas, lennuk loomulikult hilines tunnikese sinna minnes ja ule kahe tagasi tulles, seega hilinemiste bilanss lendudega on koos eelmsie aastaga 8 hilinemist 9-st ja ainus oigeaegselt vsljunud lend oli juba asenduseks saadud eelmine aasta, kui maha olime jaanud eelmise hilinemise tottu :). No igatahes, joudsime kohale, tsekkasime end hostelisse ja ja siis tegime vaikse eine kohalikul turul. Peale seda laksime juuksusrisse mind pugama. Kuradi ebamugav hakkas mul seal juuksuri toolis, korvades hakkas vilistama ja u`le kere sugeles (peopesad olid juba varem sugelema hakanud), peale juuksurit sai suht kiirelt selgeks mu ules paistetanud lumfe vaadates, et miski on mada ja mul on mingi raigemat sorti allergiiline reaktsioon - mul, kellel pole kunagi uhtegi allergiat olnud. Igatahes, haiglasse me vudisime selle peale, peale tunnikest avalikus haiglas, mille jooksul selgus ainult see. et ecuadori meditsiini susteemis traumapunktis piisavalt tootajaid ei ole, otsis Erika mu onnetut punast ja paistes nagu vaadates ules oma merevae toendi - tema auaste on viitseadmirali tutar, mis tagab koik luksused mida armee vahegi pakkuda suudab :), ja suundusime merevae haiglasse. Seal tehti mulle 10 minutiga mingi sust ja tunni parast tombas olemise juba peris heaks. Arstid olid sumptomite peale suhtelised kindlad, et kogu kamm tuli turul soodu kalast, mis oli lihtsalt murkainetest labi imbunud - selleks on kaks voimalikku pohjust, toenaolisem neist see, et kuna Rio Napo on vaga saastunud ja sealt on raske uldse kala leida, siis kohalikud nupu mehed kalastavad tihti dunamiidiga ja veel tihedamini mingi murgiga, mis kalad ara tapab ja nad koht ules pidi pinnale toob. Arvatavasti see teine oli ka case minu puhul. Variant 2 on see, et mingi oli kompanii oli enne kalapuuki jokke solki valanud, mis on teien pool pohjusest miks jogi nii saastunud on. Suht sitt kurss igaljuhul. Erykah, kes seda kala aind natsa maitses mu juurest, paistetas aind kergelt ules ja lisaks sustile saime nadal aega mingeid tablasid narida. Aga see varjukulg las nuud jaada, suur hirm on Amazonase parast kull peale kohal kaiku, sest saastamise tempo ja ulatus on taiesti uskumatu.
Aga nuud ilusate asjade juurde. Cocast suundusime 200 km alla voolu mooda Rio Napot Nueva Rocafuertesse peruu piirile (10 tundi paadisoitu) kus meid ootas Fernando Sifuentes, kohalik giid, kes on ulimalt tore tuup, ainus puudus minu jaoks oli suht null inglisekeele oskus, aga minu paraneva hispaania keelst aru saamise ja Erika tolke abil saime ilusti hakkama. Igatahes, soovitan tema teenuseid koigile kes ecuadori lahevad ja telkimist ei pelga, tund lendu ja kumme tundi paadisoitu Quitost Yasuni rahvusparki ja 50 taala paevas nagu all inclusive (toit, transa jne) ekskursiooni est ei ole absoluutselt palju nagemaks metsikut vihmametsa - on ka oluliselt . Nueva Rocafuerte on kula 400 inimesega, elektrit ja vett on kesksest susteemist voimalik katte saada 7-23 paeval, mis esmapilgul tundus suht okei, aga oosel vetsu minnes teiselt korruselt oleks ma kottpimedas amazoni oos napilt treppist alla kukkunud :) ja oma toa uuesti leidmine vottis aega oma kumme minti. Lisaks sai kaidud kohaliku kooli tantsuvoistlust seal vaatamas ja mekitud klaasike candellazot, mis on Kanja (mitte kannabis) taimest aetav vaga huva maitsega (kaneeliga maitsestatud) puskar. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma raakida. Jargmine paev laksime kolmeks paevaks dzunglisse telkima koos Fernandoga, mis siis sisuliselt tahendas tunnikest paadisoitu (mille jooksul ma pooleks minutiks ka peruus ara kaisin :)) tatancocha laguunile, mille umber ja peal me siis veetsime kolm peava, tehes erinevaid jalutuskaike ja loomavaatlustrippe, suues tsillides ja magades. Taimestik - no kurat seal vihmametsas ikka leidub asju. Yasuni park on vaidetavalt maailmarekordi omanik selles, kui palju liiki puid uhel hektaril leiti. oli see number 300 voi kolme tuhande juures, ma enam pead anda ei julge, aga palju oli see igal juhul. Nagime ja maitsesime ara mitmeid erinevaid asju, nagu naiteks kuraare liaani (murk mida kasutatakse puhkpusside sees, muutub ohtlikuks keetes), vesi liaani (loikad jupi liaani ja siis lihtsalt puhas vesi vooalb selle seest valja), mingi puu kust saab piima, erinevaid soodavaid puuvilju, kummipuu, igast vaarispuitu, paberina kasutatava puu koore jne. jne.Vaieldamatult pakub siiski igast ñahedatest taimedest suuremat elamust elusaid loomi naha. Selles osas meil suhteliselt vedas - nagime ikka paris palju raskesti loodulikus keskonnas tabatavaid elukaid ara. Sissesoidul juba tervitas meid paar roosasid Amazonase delfiine, kellele kull vaga lahedale me ei saanud, kuid kes ka kaugelt olid paeluvad. Une pealt peksime ules ja jooksis vossa uks tapiir - isegi giidi jaoks oli esimene kord tapiiri naha, kuigi see nagemus piirdus meile koigile murdosa sekundiga. Nagime kolme liike ahve askeldamas puude ladvus, uskumatult paeluv vaatepilt, nagime pimedas kaimanite silmasid valkumas ja neid ringi ujumas ning giid puudis kinni ka uhe kaimani poja keda me siis nappida saime, nagime tarntlit kelle hammustus just monus ei ole, puudsime ja grillisime lokkel piraajasid (kusjures me taitsa ujusime seal laguunis paevasel ajal, kus piraajad elutsevad ja oositi kaimanid voimust votavad, giid arvas, et see on suht ohutu, seni kuni lahtist haava ei ole). Minu vaieldamatuks lemmikuks olid ikkagi saarmad, keda me terve perekonnana nagime kui piraajasid puudsime. Uskumatult lahedad askeldajad ja uks pani meie silme all ulikiirelt uhe kala nahka. Lisaks veel uskumatus koguseid linde ja liblikaid. Meeletult ilusad paikese loojangud laguuni kohal...Vikerkaared... Taiesti unustamatud kolm paeva. Ainult veel Jaaguari nagemine oli puudu, see eest muidugi nagime jaaguari sitta, aga see pole paris see :). Aga jah, raske siin midagi kirjeldada, pildid ja videod vast suudavad edasi anda pisukest sellest mida kogeda onnestus, ulimega vark.

teisipäev, 23. november 2010

Quitos

Hola!
Jalad veits valutavad suurest magedes matkamisest, aga silmad saravad mis jube. Saabusime tana Quitosse Eryka tadi juurde, maja kurat on nii suur, et voib ara eksida. Quito ise muidugi on kah piisavalt suur ja ulemoistuse liiklusega, nii et eksisime ara seda maja otsides korduvalt. Uldse on tana vist mingi eksimise paev, sest hommikul La Quilotoa kraatri umbruses matkates eksisime magedes kah kergelt ara :), aga nagu muudki asjad sai sealgi otsitud koobas ules leitud. Kui aga eelmise postituse lopust ehk Mantast oma looga peale hakata, siis tegime seal lahedal Crucitas veel ideaalse rannailmaga viimased suplused vaikses ookeanis, vaatsime pelikanide jahti ning imetlesime seal kohal lendlevaid paraglidereid - sisuliselt siis langevarjuga lendamine tousvate kuuma ohuvoolude abil. Tahtsime ka ise proovida, aga ilusa puhapaeva puhul olid koik instruktorid siestal parasjagu, igaljuhul plaanin selle asja kolumbias ara teha. Sealt keerasime otsa sisemaa poole ja ma sain omal nahal tunda mida tahendab andides rooli keerata... Suht kreisi vark, teede kvaliteet ei kannatanud tol paeval kohe mingit kriitikat, kuigi see paranes retke jooksul. Tanase Ecuadori presidendi peamine valimislubadus oli maksud teedesse suunata, ja teeremonti voib siinmail toesti ohjeldamatutes kogustes naha. Ohtu tsillisime vaikses magilinnas Pichinhas, kus nagin kuidas luteri usku katoliiklasi pooratakse ning kus olid uskumatult head jaatisekokteilid. Sealt joudsime aga juba La Quilotoa vulkaanikraatrijarve juurde, mis on suht korrañlik turismimagnet. Kahjuks kull hooaeg meid vaga ei soosinud ja seal oleva vihma hooaja tottu jarv ereroheline ei olnud, aga niisamagi oli kraatrisse jarve aade ronimine ja sellel vaikse kajakitripi tegemine taitsa kustumatu elamus. Homme lendame Cocasse ja laheme amazonasesse, tapsemalt Yasuni rahvusparki matkama, mis siis oli selle tripi peamisi sihtmarke. Aga nuud tomman otsad kokku, ja lahen Erykah ja ta nobudega linna vaikest einet tegema.

pühapäev, 21. november 2010

Manta

Heia! Ma olen omadega edenenud sellisesse linna nagu Manta, mis on vaikse ookeani rannikul olev kala, sadama ja provintsi pealinn. Olen roadtrippinud mooda rannikut ules paar paeva koos oma kohaliku giidi Erykaga, kes mind Guayaguiliski voorustas. Suht hea, odav ja mugav variant reisimiseks, kui on keegi kes viitsib sulle autoga ringreisi teha :). Igatahes on siinsed rannad ja rannakuurordid vaga tuusad, bambusest voi monest korralikumast materjalist hostalid ja onnid on otse mere kaldal, nii et lainete muha uinutab magama. Hetkel pole kull rannahooaeg - on suhteliselt pilves (korraks isegi tibutas ukspaev) ja valjas on ainult 25-27 kraadi, vesi on mingi 24-25, Eryka kaib pikade kaistega ringi ja kulmetab :). Uleile tegime sellises backpackerite paradiisis nagu Montanita ka vaikse peo, vaga tsill koht teine kus midagi hangimiseks igale maitsele. Oli parasjagu ka linnakese sunnipaev, nii et toimus kohalike dzammimine, oli taiesti vastuvoetamatu muusikaga rannadiskoteeke, monusaid kokteili baare koos caiprihinhadega tuntud headuses ja leidsime ka mone vaga tsilli elava muusikaga koha. Oli ka baare kus kanja lohnast ja reggaest ei olnud voimalik ule ega umber saada ning uhes kohas kus ollet libistasime tegid mingid backpackerit oma nina limaskest seestpoolt paris avalikult tanava peal istudes pulbriga lumiseks. Eryka vaitis, et going rate politseile vahelejaamise korral kanjaga on 50-60 taala ja kokaga alates 100-st taalast, kohalikele vahemalt, turistidele arvatavsti rohkem. No igatahes, endal pole plaanis katsetama hakata palju turisti rate on, ja seadusandlus pole kah just kuigi sobralik selles osas siin.

Olen taitsa punkuse modes uhesonaga ja kohaliku paris eluga tutvumisega olen kah taitsa algust teha joudnud. Neljapaeval naiteks kui Guayaquilis olime veel nagin ara ka kuidas uusi ilmakodanikke vastu voetakse Ecuadoris, Erykah oel sundis nimelt tutar ja siis ei olnud ka minul paasu koos voorustava perega haiglasse tervitama minekust. Taitsa tuus uritus oli, oli mingi erapalat koos eesruumiga, umbes nagu uhikatoa kook, kus siis onnelikud vanavanemad kogunesid ja uksteist kingitustega ule trumbata uritasid. Laps sai juba ka oma esimesed korvarongad - augud pidada korvadesse tehtama paari kuuselt siinmail. Nagin Guayaquilis seestpoolt ara ka uhe kohaliku kolledzi - muidu nagu ameerika campus ikka, ainult et aed umber on palju korgem ja elektrifitseeritud traadiga tipus ning sissepaasuks on vaja kaarti ja dokumente naidata ja mida koike veel. Uskumatult palju on siin selliseid improviseeritud "tookohti". Igas bentsujaamas seisab tankeri juures mingi tuup, kes su paaki taidab (see on hinna sees). Igal parkimisplatsil on moni tootu endale pesa teinud ja valvab seal su autot ja juhendab kuidas sellega manooverdada, lootuses siis midagi "coca cola" ostmiseks saada - just nii nad kusivad, "little something for the coke". Hispaania keeles ainult. Hispaania keelega on nii, et ma saan juba suht hasti aru koigest mida on vaja aru saada, raakimse osas kahjuks progress veel sedavord korralik ei ole, aga eks ma urita natukene iga paev oppida. Aga ametite juurde tagasi - uskumatu kogus turvcamehi on igal pool, OK, kuritegevuse tase on korge kah, aga kas korge aiaga piiratud supermarketi parklat peaks kummekond vormimeest valvama on hea kusimus :). Aga noh, ega nagu juba eelmine aasta taheldatud sai, kohati kohalikud ikka ei taha ari teha, selleks on nad liiga mugavad - aasia ettevotlikusega vorreldes korralik kontrast. See paistab valja nii majutuskohtades, restodes kui ka mujal. No kasvoi seda internetikohvikut otsisin pool hommikut - ilusa puhapaevase paeva puhul enamus netikohvikuid kinni (10-nes on see vast mida nagin), kuigi toojoud ei maksa midagi ja kliente on, selles siin vahemalt omajagu.

Olen nuud kirjutand kull, sellel mitte just koige sobralikumal klaviatuuril, kaks sona veel tulevikuplaanidest ja siis lahme lennupileteid Quitost Cocasse ostma. Tana keerame oma ninad rannikult sisemaa poole peale viimast trippi veel uhele toredale beachile ja teeme ooseks pesa kas Zumbohuasse (vist kirjutati nii) voi monda teise pisikesse linnakesse Quilotoa kraatrijarve lahedal, mis pidi ulimega ilus koht olema ja kuhu me siis edasi suundume homme hommikul. Tee peal sealt edasi Quitosse vaatame veel arvatavasti monda vulkaani (mitte elusat) ja matkame veits sierras ehk siis magimaal. Ning siis teisipeava ohtuks plaanime Quitosse jouda kus siis pargime auto Eryka tadi juurde. Tadimees pidi olema muideks Ekvadori vastuluure u`lemus voi midagi, nii et vast saame mingit head infi mida veel vaadata oleks vaja ja kuhu oma nina toppida ei maksa :), kuigi Erykah isa kes merevae viitse admiralina kah asja jagab, kus kandis moni querilla pesitseda voib, luges meile juba sonad peale. Kolmapaeval lendame Quitost Cocasse, et sealt Yasuni rahvusparki minna 3-4 paevaks amazonase dzungliga tutvuma. Ja siis quitosse jua sealt Guayaquili tagasi ja siis lahen juba omal kael uuesti Quito ja kolumbia suunal. Vot sellised plaanid. Postitusteni.

Massa

kolmapäev, 17. november 2010

uus trip

Vaatasin mina eelmise postituse kuu paéva ja imestasin, kas toesti saab nii olla, et ma pole siia seinale oma kolm aastat sodinud. Aeg lendab kurat. Samas, natuke vabandab see, et eelmine aasta tripil kaies oli meil Artiga kahepeale blogi, aga kuna ilmselgelt pole vaja, et ta uritaks tode moonutada nagu eelmine kord juhtus :), siis kirjutan seekord siia, kus ta saab aarmisel juhul kommenteerida ja mina omakorda saan vajadusel need tais peaga tehtud kommentaarid eemaldada ;). Aga see oli uks teine jutt, raagiks nuud uutest asjadest.
Mul kui pangaorjal onnestus nuud vahelduseks siis uks pisike trip ette votta, praegu istun Ecuadoris Guayaquili tarastatud (gated area) aarelinnass ulimalt viisakas Erykah ja ta vanemate majas, ning kirjutan seda juttu. Kaisin peale 31 tunnist lennundus ja lennujaamade kogemust just dusi all ja tunnen end suht hasti, sest valjas on alles 25 kraadi ringis (ei ole veel vaga palavaks lainud, kell on hommikul 9). Alustuseks huvitab toenaoliselt koiki, et kuidas kurat ma siia sattusin ja kes on Erykah. Tagant poolt ette poole tulles, siis asi on vaga lihtne tegu on uhe Ecuador neiuga, keda eelmise tripi ajal Galapagose saartel sobraks sain kus ta joulude paiku oma perega puhkas ja kellega peale seda vahel emaili teel suhelnud olen. Olen siin ta vanemate kodus, maja on igast aukirju ja karikaid tais, tal isa on nimelt merevae ohvitser ja minu korval ripub naiteks John F. Kennedy allkirjaga 1972 aastast parinev USA merevae akadeemias kus ta siis ilmselt oppimas kais mingile kohale maaramise kaskkiri. Erykah ise laks toole - koolilastele tundi andma, ning mina peale moningast vestlust tema emaga, kelle inglise keel on sama hea kui minu hispaania keel, mis vestluse sisule ja pikkusele moningaid piire pani :), motsin siis oma kohale joudmisest raporteerida.
Kohale joudmine ise oli ka paris omamoodi, algas koik nagu oodata oli kui lendad Air Balticu ja Iberiaga, Tallinnast saime minema normaalselt, Riias olid vaiksed viivitused (mind peale 3 tundi paasimist pool tundi enam eriti ei erutanud, kuna olin ettenagelikult planeerimisel air balticule lisa aega andnud;)), vett mu"u"di lennukis kilohinnaga ja Barcelona lennujaamas ootas mind teine pikem paus, mida siis sisustasin ecuadori kohta lisa researchi tehes. Oli hariv, paar uut hispaania keelset sona oppisin kah. Siis algas Iberia etteaste. Check Inn moodus viperusteta ja ka esimene ots Madridini laks sujuvalt. Madridis aga juhtus see, et lennuki peale minnes ja minu Iberia valjastatud pardakaardi triipkoodi lugedes hakaks masin jubedamat moodi piiksuma. Millega ta siis marku andis, et selle koha peale lennukisse juba keegi on lainud ja maha istunud :). Nimelt, mina ostsin Iberiaga pileti ja nemad siis LAN airlinesiga (mis on erinevalt Iberiast suht respectaabel lennufirma) olid kokku leppinud, et LAN-i opereeritava lennu peale lahevad nende piletiga reisijad. Ma oleks pidanud tagantjargi taragna juba siis ohumarke nagema, kui Barcast Madridi teel uks preili mu korval vandus, et kurat, kuidas mulle Barcas juba boarding kaart anti, et tema peab madridis kogu turva jura labi tegema ja Check ini minema. Nojahh, aga uhesonaga, seal ma siis seisin jalle lennuki ukse ees ja otsisn oma piletit valja, naitamaks, et see boarding kaart ei ole mingi volts asi. Vottis aega mis vottis, aga LAN-i tublid asjapulgad said selgeks, et kamma on kuskil nende ja Iberia vahelises infosusteemis, mis lasi topelt bookingu teha ja otsustasid, et mina selles suudi ikkagi ei ole. Pluss poolele voib kanda selle, et kuna lennukis muid kohti ei olnud, pandi mind business classi :). Uldse ei pannud pahaks, et normaalselt poputati ja taiesti lamavas asendis magamisase oli, ausona ei pannud :). Mingi horvaatia vanem arimees korval veits norskas, aga muidu oli see ikka oluliselt mugavam kui senised lennukis ja lennujaamas veedetud tunnid.
Nii, aga selle kohta, et ma tahtsin oelda, et "ma olen kohal" olen ma juba pika jutu kirjutanud, ise pole veel miskit nainudki. Lahengi teen vaikse jalutuskaigu siin aiastatud ala sees, tarastatud ja valvuritega varustatud muideks on louna ameerikas koik vahegi viisakamad elurajoonid, et autod ja inimesed hommikuti alles oleks. Ja lapsevanematele lohutuseks, et Guayaquilis on olukord tegelikult suht OK, viimasel ajal on selle suurlinna (vahemalt 3 mio elanikku) kuritegevuse olukord vaga palju paranenud ja me kaisime kesklinnas siin Artiga eelmine aasta kah, polnd hullu midagi, eeldusel et oisel ajal kuhugi nurga taha kondama ei lahe muidugi.