teisipäev, 21. detsember 2010

Einohh

Kaisin siis mina Barca mangu vaatamas - ja kuradi sindrid tegid 0:0 viigi. Teist korda kain valismaal mangu vaatamas, teist korda 0:0 (eelmine oli austraalia vs argentiina mang kunagi). Peaks hakkama Eesti koondise valismangudel kaima :). Voimalusi poistel oli, korra suluseisust ka pall varavas kais, palli hoiti oma 70%, aga no varavaid ei olnud. Messi kes pingil alguses oli toodi teise poolaja alguses mangu paastma, aga abi ei midagi. Bilbao Athletic muidugi tuntud vintske baskide sats kah. Fiiling muidugi oli kova, istusin eri poolaegadel vahe eri kohtades (stata polnud valja muudud, oli vast nii 50-60 tuhat inimest oli vast kohapeal, mahutab 100). Esimene poolaeg olin mingi 5 meetri kaugusel nurgalipust (Xavi ja Iniesta nagin looki andmas ara), kus mu tegelik koht oli, umber olid vahe nokastanud ja suudimatult statal kanepit tombav fannide seltskond, kes suht stabiilselt laulis. Ule poolte lauludest puudutasid espanyoli ja nendes oli hulgaliselt kuulda ka roppe sonu, ulistuslaulud Barca kohta olid suht lihtsakoelised. Teine poolaeg kahtlustasin oigustatult, et sellel poolel mangu eriti ei toimu ja kolisin. Umbes teisele poole karistusala joonele, umbes 15-sse ritta. Siin oli uldine ulevaade veits parem soodumangust ning seltskonnaks olid vahe nooremad ja haritumad fannid, oli ka athleticu fanne, kisa oli kova ja laule vahem kuid mitte nii lihtsakoelised, et Espanyol ime t...

Teel mangule, kui metroo oli tais kohtasin ka harraseid taskuvargaid. Ettenagelik laps nagu ma olen, olin ma oma asjad suhteliselt hasti taskutesse paigutanud ja taipasin onneks ka peris kiirelt ara mis mang kaib: Ostsin mingist automaadist muntide eest vett jaamas kui rong tuli. Poisid pidasid mul silma peal, et kust taskust raha votsin. Rong oli loomulikult mangule minevat rahvast tais ja ma jain valima millisest uksest ma lahen. Olin viimane kes peale astus ja jarsku hops, lendas tagant veel kolm tuupi mulle selga. Trugisin siis instinktiivselt edasi kui mote sinna maale randas, et kuradi kahtlane, kuidas need tuubid ei kuskilt ilmusid. Selleks hetkeks siis kaks venda olid ukse juurde pidama jaanud ja uks oli mu korval, seistes otseloomulikult selle kulje peal kust taskust raha olin votnud. Tegin siis veel kiire sammu vasakule ja nagin et tasku trukid olid lahti. Kadunud midagi ei olnud, olin ettenagelikult sinna ainult 10 EUR-i ja munte nagunii pannud teades et rahvarohkesse kohta lahen ja muu varanduse vahe kindlamatesse kohtadesse paigaldanud. Tuup oli suhtselt suudimatu, nagi ilusti et ma nagin mis seis on, samas nagi et kui midagi napata ei onnestu, siis on vahemalt voimalik kuni jargmise peatuseni mil nad koik kolmekesi maha ronisid, end voimalik vahemalt professionaalselt harida. Nii ta siis tegeles ulejaanud peatuse vahe sellega, et uuris ja puuris silmadega mu erinevaid taskuid ning kaardistas kus miski asuda voiks... Loo moraal on see, et kui te rahakotti kasutate ja hispaanias voi kuskil metroosse satute, siis on see kergesti minev kraam ja tuleb hasti paigutada. Ma reisides rahakotti kui sellist ei kasuta, ning munad hoian erinevates korvides, suuremad pehmemates ja vaiksemad mitte nii pehmetes, sest tavaliselt kuu jooksul korra ikka vastad, et keegi on sul hotelli voi hosteli toas su ara olekul seljakotis sorinud voi tanaval voi transpordi vahendis tasku voi seljakoti lukkude kallal kainud/kaimas.
Mis veel, vaatasin kohaliku jahtsadama ule, palju ilusaid pille oli seal kai aares. Muuseumis kaisin ja olen oluliselt targem Kataloonide ajaloo osas ning saan nats rohkem aru hispaania eri osade hoorumisest ja erinevast taustast.

Kommentaare ei ole: