Mt. Elgon ja Sipi Falls

Kirjutan sedapostitust juba kodust diivanilt, ehk siis reis on selleks korraks läbi ja järel on sellest vaid suures koguses positiivseid mälestusi ja teadmine, et Ida-Aafrika Ugandaga eesotsas on koht mille üks enesest lugupidav maailmarändur peaks oma plaanidesse mahutama. Aafrika atmosfääris ja inimestes on mingi omamoodi vibe, mis tekitab hea tunde ja tahtmise seal rohkem aega veeta.Imelisest loodusest ja mõnusast peo atmosfäärist näiteks Kampalas ei maksa rääkidagi. Loomulikult on ka omad varju küljed, vahetevahel tabav tunne, et oled liikuv raha automaat, räpasus, ja muud sellist, aga positiivne kaalub selle kuhjaga üles ning ma arvan et sealne kant on üks külastusväärsemaid neist paigust kuhu mul õnn on olnud sattunuda.

Kui nüüd aga reisi juhtumuste juurde tagasi pöörduda, siis jäi jutt viimati pooleli Jinjas peale raftingut, kus mind tabas ka arusaam, nagu reisi lõpu poole minuga (kes väga ei planeeri ja asju üldse viimasel minutil tegema kipub) ikka juhtub, et jube palju tahaks veel teha aga ainult kaks nädalat on veel aega jäänud... Sestap ka blogi nõnda kauaks unarusse jäi. Nii suundusingi Mbalesse, kus orgunnisin endale ühe korraliku mäe vallutuse ja mägimatka Mt. Elgonil. Tegu on kunagi (5 miljoni aasta eest) aafrika kõrgeima, tänaseks küll vaid 4321 m kõrguse ja aafrika kõrguselt 8-ndaks tipuks kulunud vulkaaniga. Mis ta eriliseks teeb on see, et tegu maailma suurima säilinud vulkaanikraatriga - kraatri läbimõõt 40-50 kilomeetrit, asub Uganda ja Kenya piiril. Mu esialgne plaan Uganda poolelt üles ja Keenia poolel alla ronida jäi hiljuti vahetunud kohaliku immigratsiooni ülemuse taha, kes ei olnud nõus oma eelkäijate kombel pargivahtide vahendusel viisakalt viisa asju ajama. Selle asemel sai siis planeeritud päris raske 4 päevane mägimatk Susa traili pidi ülesja Sipi rada pidi alla, kusjuures kogu orgunn toimus suht lennult, saabusin 4 paiku Mbalesse. lippasin UWA (Ugandan Wildlife Authority) kontorisse, pidasin seal natuke ametnikega aru milline raja valik kõikse parem võiks olla, sebisin raha, ostsin proviandi ja organiseerisin ennast sõbralike UWA ametnike abil bussi peale mis mind paari tunni kaugusel asuvasse rahvuspargi väravasse viskas. Järgmine hommik raporteerisin pargiväravas oma kohalolekut.

Enda üllatuseks sain seekord kaasa suisa kaks (ja mitte ühe) AK 47-ga giidi.  Vist seepärast, et põhja Uganda on vähe rahutum kant, kuigi mitte midagi väga hullu. AK 47 on igal teisel perel ning konflikte karjaajajate vahel tuleb vahest ette, ühesellise käigus sai juhusliku kuuli läbi ka üks Mt. Elgonil matkanud belgia preili 2008 aastal surma, kuigi ei enne ega peale seda pole mingeid intsidente turistidega olnud, siis Uganda valitsus ja UWA võtavad turistide ohutust tõsiselt... Õnneks jätkus mul mõistust ka porter võtta, kes mu telki ja muud nänni tassiks, nii et sain ise 4 kilose kotiga matkata.

Porteri tasu oli 15 000 kohalikku sillingut ehk 6 taala päevas, kusjuures kohalikest külaelanikest keda selles ametis rotatsiooni korras kasutati oli 450-line saba pidevalt ootel, mis annab aimu, et tegu kohalike jaoks siiski tasuva tööga... Pargitasud olid valgele mittekodanikule idaaafrikalikult kirved see eest, 90 taala päev pluss telkimise tasu 6 taala. Samas muidugi eks seda raha kasutatakse üldiselt lisaks pargivahtidele palga (ca 100 taala kuus pluss tasuta elukoht ja söök) maksmisele ka looduse konserveerimiseks ja kohaliku omavalitsuse ülalpidamiseks, ühtteist võib arvata,läheb aafrikalikult ka vasakule sellest, kuid seda juba kõrgemates kihtides, bürokraatia ei jäta kohapeal altkäemaksudeks või raha kõrvalejuhtimiseks just eriti varianti. Igatahes, nii me siis teele asusime, alustuseks siis 7 km Boda Boda ehk mootorratta taksoga korralikku ekstreemkrossi mäest üles, et öösel oli sadanud siis oli see teekond karm, korra seisin ka kaks jalga mudas, mootorratas jalge all külili, kuniks taksojuht selle taas sirgeks upitas, ma arvan et nõrgema närvikavaga inimesed oleks parema meelega selle 7km distantsi ja 500m kõrguste vahet pigem jalutanud ;). Aga esimene päev oliilma selletagi paras füüsiline pingutus, peale rallit alustasime ca 1800 m kõrguselt ning ees ootas tõus Mudcave laagrisse 3500 meetrit kõrgusel ja 12-13 km distantsi mõttes. Teekond edenes suht kiirelt, tegu oliikkagi esimese päevaga ja 3 tunniga olime lõunatams laagris kus laisemad matkajad oma esimese öö veedavad ning peale tundi lõuna pausi ning 2,5 tundi pärast lõunast matka olimegi kohal. Selgus, et seda laagrit asustab juba korralik seltskond austraallasi, kes olid eelmisel päeval saabunud, osad neist olid tolpäeval ka tipus käinud, kuid mõned olid peale eelmisel päeval väravast üles ronimisest tekkinud veremaitsest suus lihtsalt lebotanud seal päev otsa. Viimastel oli siis tekkinud plaan teha väike 6 km suhtkoht tasane (100m üles alla) matk ühte koske kaema, ning et ma olin üllatavalt värske peale üles ronimist, siis ühinesin nendega. Ja kuigi teise grupi giid oli ühes,siis vastavlt reeglistikule ei pidi ikkagi ka üks minu AK 47 vendadest igaks juhuks kaasa tulema.

Austraalia kamp oli suht äge ja kirju, üks neist, inseneriharidusega vend kes nüüd arstiks õppis, oli näiteks millalgi mingis kolumbia ranniku linnas koos mingi teise entusiastiga ehitanud veesõiduki, mille vedavaks jõuks olid kaks mootorratast, pannes siis sõukruvi keti teise otsa. Ja loomulikult oli aus plaan sellise alusega Panamasse sõita ka teoks tehtud :). Seal küll nende imepärane veesõiduk mis ühelegi meresõidunõudele ei vastanud ja millega nad ennast piisavalt vara ka Panamasse sisse ei registreerinudkonfiskeeriti. Kõlas igatahes jubedalt meie amfiibauto venna moodi... Aga see selleks. Õhtul saabus veel üks mitmendat aastat Kampalas elav ameerika perekond ja lõkke ümber oli jutuvada kui palju. Õhtuks olid spagettid lihakonserviga, söötsin ka omaporterit ja pargivahte, kes muidu kuude kaupa ube ja pojot (mingi kohalik teravili) sõid

Järgmine hommik sai ettevõetud  tipu tiir, 7 ajal sai starditud, tippu oli 9km ja 800m kõrguste vahet. See läks suht kiirelt ja kahe poole tunniga olin ühes ranger Chrisiga üleval. Tipust olid vaated nii Uganda kui Keenia suunas megad, aga suht jahe oli, nii et tunni jooksul sai tagasi alla pööratud.

Teel oli ka mõningaid kenasid veesilmasid, antud pildil näha Jacksons pool, ujumine jäi siiski ära, sest 4050 meetri pealpole vesi ka ekvaatorilpäris basseini vääriline :). Igatahes, kella 12-ks olin ma laagris tagasi, umbes 3 tundi kiiremini kui smalpäeval tippurünnanud ameeriklased ja 5-6 tundi enne saksa prouat kes sinna ronis. Puhuks kulus marjaks ära, sest kolmanda päeva katsumused paistsid neist samadest sakslastest, kes Sipi rada pidi üles olid tulnud, üks isegi ei üritanud tippu minna peale seda. Kuigi nemad tulid sealt üles mäge ja mina pidin alla mäge suunduma, siis minu plaan oli seda ka ka teha 2 ja mitte 3 päevaga. Kolmanda päeva distants oli 37 km, alustuseks ootas ees ronimine 3500-lt 4100 saja peale, ning siis korralik üles alla põrkamine koos langusega 2670m peale. Võttis korralikultläbi ja laskumisest hakkas ka vasakust põlvest igal järsemal allapoole sammul valu läbi käima. Aga selle eest olid tasuks vaated, mida kuskilt mujalt kui mägedest ei leia :). Mägiaasad, igavesed lilled igal pool, mägiojad, kosed, kaktused, kaljud jne. Boonuseks oli ka Tatum Cave laagripaik, mis asus ühest joaga ääristatud koopast (all)100m kaugusel. Sellest sai minu duss sellel õhtul, sest kuigi vesi oli külm nagu eesti meres talvel, siis kolm päeva matkamist tekitas tunde, et selline karastav suplus on mõnus :).

Neljas päev oli veel tühine 17 km jalutuskäiku paljuski allamäge, kuigi valutava põlve ja achilleusega oli seegi paras trenn ja olingi omadega Sipi fallsis maagiliste koskedega asulas. Kokku siis 90 km nelja päevaga, koos vertikaalse tõusu/langusega ca 4200-4500m Mt. Elgoni maagilistel radadel. Keegi mägimatka planeerib, siis julgen soovitada küll, saan aru, et õige pea on igas laagris ka hütid olemas (hetkel ainult mud caves) ning pääseb telgi ühes tassimisest (rangeri hütid on muidugi juba praegu olemas, aga ebasobivate tuuleolude korral on seal suht kerge lõkke suitsust üledoosi saada...)

Madalamatel nõlvadel läbi külade tulles oli tagasi tavaline lasteelevus,külaelu ehedus ja igal sammul kostev "Muzungu how are you, I am fine". Nägin ära kus Ugandas Arabica kohvi tuleb, kuidas käib afro soengute tegemine tagahoovis, avastasin et on olems dalmaatsia lehmad, kust tuleb tsement ja muud eluolulist.

Aga kui külatanumad läbitud sai, siis panin oma telgi üles Sipi fallsis Moses Camp sitel (saab ka aafrika hütti üürida), kust avanes täiesti mega vaade 95m kõrgusele kosele, suurimale kolmest mis seal suhteliselt lühikesel paari kilomeetrisel Sipi jõe lõigul kaskadeeruvad. Alloleval telgisuult tehtud pildil on näha ka ahvipoisse, kes seda laagriplatsi suhteliselt tihti külastavad, mina trehvasin neid järgmisel hommikul.

Aga tegelt ei tahtnud ma siin selle joa juures mitte neist pärdikutest rääkida, mitte et see poelks ülimalt kihvt elamus olnud, kui nad platsil üksteist taga ajasid, vaid hoopiski seda lugu rääkida, et ilmselgelt, kui ma kuulsin, et sellle va kose kõrval saab väikse papi eest abseilingut teha, ehk siis eesti keeli öeldes alpinisti kombel köiega alla laskuda, siis ilmselgelt ei suutnud ma kiusatusele vastu panna... Siin ka mõned videod, kuidas see umbes tundus...

Kuna kell on juba palju, siis sellest, kuidas reis läbi Keenia Tansaaniasse Serengeti ja Ngorongoro parkidesse safarile jätkus katsun kribada mõni teine päev juba.