Ja olengi tagasi :)

Heihopsti kõigile (näed sa päris õõ ja äää ja teised täpid :)) kes veel vanast harjumusest siia lehele ekslema on sattunud. Ma olen nüüd lihast ja luus ilusti Eestimaa pinnale ära materialiseerunud, lätlased ja türklased küll tegid veel mõningaid takistusi ja kujutasid ette et äkki pole ikak hea jõuluks rändureid koju lasta, aga saime sest üle.
Ehk siis, peale seda kui ma olin ilusti kultuurne olnud ja paleesid külastanud (väga uhke värk, ausõna) ning ka arheoloogia muuseumit ning nautinud ära türgi massaazi (peris norm, kuigi eelistan vist indoneesia ja tai omi, türklased oleks võind kauem mudida) - peale seda saigi ööke ära magatud ning lennujaama trammi ja metroo lahkel kaasabil suundutud. Algus läks nagu õlitatult ja mitte ei näinud mingit äiksepilve päikselise hommiku kohal, läksin tsekk ini, sain boarding passi (no okei, kui tagant järgi tark olla, siis nad küsisid küll, et mis värk on miskipärast me ei näe sind reservatsiooni nimekirjas, aga no mu kinnitus et ärge jebige, et peaks nagu olema kõik OK tõi mulle boarding kaardi pihku). Tegin ma siis hommikusöögiks 150 grammi sokolaadi ja kuulasin rahus musa, kui kuulen et mingi eriti nõmeda türgi aktsendiga keegi mu nime lennujaama väljuhäälditesse pasundab. Eks ta nii ole, et kui juba keegi selliseid meetmeid võtab siis on tavaliselt sitt majas. Nii olnudki. Air Balticu ülemõistuse ebakompetentne personal kahtlustas et mul ikkagi ei ole ju tegelt piletit. Uurisivad siis mult, et kas mul nagu võiks olla elektrooniline pilet või paber pilet, ma siis vastu et nagu raske kosta, vanasti mul nagu oli paber pilet, aga nüüd on see juba rõvedalt aegund ja et sai lennuaega nüüd muudetud, aga ega ma liiga palju näpuga reisibürood kes mul pileti bronnis ei suskind seega ei tea eriti, nüüd vahest siis on elektrooniline või midagi? Selle peale teatas lätlane kuskilt Riia kontorist, et off load from flight ja üks kohapeal olnud tädidest keeldus mu proteste kuulamast keeras mulle resoluutselt selja ja tegi nägu et on ingliskeele päris ära unustand. Õnneks oli teine tädi vähe normaalsem ja ma siis seletasin, et olge nüüd normaalsed, see on ju täiega teie blokk, et te mulle poolteist tundi tagasi check innis ei öelnud et mingi jama on, ma oleks jõudnud vähemalt asja uurida. Lõppeks siis tädi suutis kuidagi välja selgitada, et mul peaks paberist pilet täitsa olemas olema, ma jälle siis tegin selgeks, et ma pole seda kätte saanud kuna pole Eestisse juba 11 kuud jalga tõstnud, õnneks meenus mulle, et mul on alles see paber pilet mis mul 6 oktoobriks oli - aga, selle ma olin muidugi rõõmsalt juba suures kotis lennukisse saatnud :). Eks ma siis niimoodi sattusingi kos kahe tsurkaga lennuki pagasiruumi oma kotti otsima kuniks tädi lennuki kõrval seisis ja tulemusi ootas. Leidsin oma koti, leidsin selle arhailise pileti mis mu lugu kinnitas, 5 minti pingelisi läbirääkimise Riia bürokraatidega ja lasti mind lennuki peale ja puha. Lõpp hea, kõik hea, aga üldiselt kui teile meeldib algusest lõpuni õnnelik muinasjutt ning armastate oma närvirakke siis ärge Air Balticuga lennake... Kui Riia lennujaamas pagasit ootasime kõik hoolega ja öeldi, et tegelt on nii, et meil natuke sassi ning teie pagas jookseb ilusti lindi peal küll, aga hoopis teises terminalis (Riias ju tervelt 2 terminali ongi) siis tundus see juba puhas huumorinurk ja asjade loomulik käik. Et ma olin oma pisikeste kätega oma koti lennuki peale tõstnud ei olnd ma eriti mures ning sain oma koti ka varsti kätte, kui olin ainult väljumiseks mõeldud uksest teise terminali sisse murdnud.
Kiss oli see eest ilusti koos helkuriga vastas mul, Jussi ekipaazil jäi tehniliste viperuste tõttu sõit tegemata (no Jussike keeras oma massina üle katuse päevake enne). Oli tore tuttavaid nägusid näha, väga tore. OLi hea normaalset toitu süüa, väga hea. Lido rokkis. Ja kuigi Riia Rimis A le Coqi ei müüdud maitses ka läti õlu talutavalt. Ja Valgast õnnestus isegi Aleksandrit ja A Le Coq specialit saada, see spetsiaal pole peris minu maitse, liiga kerge mu jaoks. AGa Sass, ojeee, see oli oma tuntud headuses. Eks siis saigi kodu jõutud, veits vanematega muljetatud ja mindud Zavoodi üle vaatama, enne kui kinni pannaks. No tõele au andes, enne savoodi tegime kerged soendustiirud suudlevates ja püssis muidugi. Oli meeldiv. Ja eila oligi meil juba jõul, pugisin vanavanemate juures kõhu head ja veel paremat täis, lunastasin anekdootide eest paar kingipakki ja nüüd oilengi omadega jumalast rahul, sest ma tean, et täna maal teiste vanavanemate juures läheb sama stsenaarium uuesti käiku. Pealegi, lihtsalt hea on näha kõiki üle pika aja.
Vot nii, otsas see reis. Vast veel kirjutan mingi kokkuvõtva reisipalakese varsti, kas ma ka muidu blogi pidama jään, no kurat seda teab, eks aeg näitab, vahest tuleb vahetevahel tunne et tahaks valitsust ja eedikut mustata või midagi, ning egas siis saa vaiki olla, aga kindlasti ei hakka ma seda niivõrd tihti tegema.

Ilusaid pühi kõikidele, ning ausõna, varem või hiljem vaatan ma teie kõigi näod jälle üle, ärge imestage kui mõnel pimedal õhtul või valgeks minemise ajal hommikupoole ööd just sinu telefon heliseb ja mingi natuke tuttavlik aga samas ammu unustatud hääl teises otsas iniseb, ise te olete kunagi nii lollid olnud et olete mulle oma nr andnud ;).