Gorillad ja muud elukad

Nagu pealkirjastki na"htub ei suutnud ma vastu panna ja astusin nende ida saksa turistide sekka (ca 3000 inimest aastas) kellele saab osaks room ma"gigorillasid trehvata. Et need elukad suurest kurbusest lihtsalt otsad annavad loomaaias, siis on neid maailmas voimalik naha vaid siin, Kongo DRV, Rwanda ja Uganda piirimail vihmametsades. Uldse on seda liiki argi suurusjargus 700-800 isendit, (80/ndatel oli number juba korra 400-500 juures). Uskumatult voimas kogemus oli ma u"tlen! Raudselt seda pappi va"a"rt. Suured, rahumeelsed lehti ja muud taimset kraami na"ksivad elukad, kes olles geneetiliselt 97 prossa osas inimesega samast materialist, tekitades ka omajagu a"ratundmisroomu, lihtsalt oma igapa'evaseid asju ajamas. Tuus! Ja olles inimestega a"ra harjutatud sind mitte va"ga ka ta"hele pannes. Grupp mida ma kaemas ka"isin oli 10 isendit, kellest trehvasin 8-t, nende hulgas alfaisast, ema lapsega, kahte ma"ngulustis paari aastast ja moningaid teisi. Ma panen parem paar videot ja pilti, sonadega ma nagunii seda emotsiooni edasi anda ei suuda. Va"ike parandus: Peale umbes tundi aega, 2 elektrikatkestust ja nelja viite arvuti brain freeze, mis erinevate asjade, eriti just videose uploadimisele kuigi ha"sti ei moju, olen sunnitud siiski nentima, et teil tuleb pildi voi paariga leppida...

Jaa, aga tegelikult ei ole ma vahepeal vaid Gorilladega tegelenud. Kisorost sai MGahinga rahvusparki algselt u"ldse mindud niisama matkama rohkem, mida ka alguses tegin. Ronisin u"he vulkaani otsa, mis ummbes 3700 meetrit on, siuke korralik hommikune harjutus koos 1100 m korguste vahega... See on umbes nagu 400 korrust voi nii. Ja alla tulles kasutasin juhust, et rahvuspargi tasud selleks paevaks juba makstud olid ning ka"isin kaesin Golden Monkeysid bambuse vosas ringi hu"ppamas ja toitumas, keda oli korralik kari, va"idetavalt 60 isendit. Aga kuna bambuse vosa oli tihe ja ilm kiskus vihmale, siis hakkasid need pa"rdikud vaikselt puude latvade poole ronima ja kvaliteetne vaatlusaeg
ja"i lu"hikeseks. Igati tuus kogemus, aga lihtsalt gorilladega vorreldes on ta natuke lahjem (ja ka palju kordi odavam). Viimane tund allama"ge matka andis aimu, miks seda metsa vihmametsaks kutsutakse :), olin korralikult ligu ma"rg kui alla joudsin. Matkamine ka"ib siinkandis muidugi ilusti kenasti pu"ssimehe (rahutu Kongo piir on vaid kilt, paar) ja giidi saatel, alla joudes kasutasin muidugi juhust ja kaesin seda AK 47 natuke la"hemalt.

U'tleme nii, et toru ots oli mulda ta"is, aga ku"ll ta vajadusel pauku oleks teinud. U"ldiselt see asi nii hull siin pole, et automaadiga on vaja ringi ka"ija, aga eks ettevaatlik tuleb olla, turistide kui sissetuleku allika kaitsel. Seda enam, et mingi kuu aega tagasi tuli pa"ris arvestatav hulk ma"ssulisi (Rwanda ja Uganda peale kokkupeaaegu 1000) Kongo DRV metsast (kuhu on surutud nii sealsed, Rwanda, Uganda kui ka Burundi erinevad ma"ssajad) va"lja relvi maha panema, peale seda kui neil elu kibedaks oli tehtud, ja seda just rahvuspargi  rangerite juurde siinmail.  Telklaager oligi mul rahvuspargi va"ravas, kus koos pargivahtide ja kohaliku kulalistemaja pidajaga oma ja"rgmise pa"eva lebos mo"o"da saatsin enne gorilla va"rki. Lebopa"eva ohtul la"ksin vaatama kohaliku ku"la poiste jalkat naaberku"la vastu, naaber ku"la loi ponnama ja ei ilmunud va"lja, nii et ma"ngiti omavahel. Tegijaid oli igasuguseid, isegi saksa koondislasi trehvas ;).

Igatahes sain natuke aimu kuidas siinmail ku"lades asjad ka"ivad, trehvasin ka na"gema kuidas paar poissi omavahel tu"lli la"ksivad, verd just polnud, aga ka"tsi oli ku"ll, kuni vahele jouti. Siis oligi juba Gorilla va"rk, natuke veel matkamist ku"lade vahel ja transa alustuseks tagasi Kisorosse, siis Kabalesse, kus ka korra sai ohtul va"ljas ka"idud ja siis 9 tundi bussireisi Kampalasse, eile. Ta"na olen nats linna peal tuterdanud, homme aga la"hen Murchison Fallsi rahvusparki 3 pa"evasele tuurile koos teiste backpackeritega, ehk olen u"ksiku reisiselli asemel osa suurest valgest kambast. Safari toatab tulla aus (kuigi mitte pa"ris tansaania tase vist), voimalus naha nii mondagi, lisaks u"hele maailma voimsamale joale lovid, leopardid, elevandid, ninasarvikud, krokodillid joehobud... Nii, aga nu"u"d lopetan, muljetamiseni.

Uganda, Kisoro

Motlesin, et oleks ilus endast taas marku anda. Olen vaikselt tsillides joudnud valja Kisorosse ning plaanin paariks paevaks jalle metsavahele (Mgahinga rahvusparki) telkima ja matkama minna, nii et internetti niipea ei kohta. Esmamuljed Ugandast on igati positiivsed, inimesed on mega sobralikud, samas on tegu rohkem toelisemat sorti aafrikaga Rwandaga vorreldes. Teede kvaliteedist ei maksa vaga raakida, kuigi just tana oli au ka korralikku asfalti kohata, soites Kabalest siia soiduautost taksoga, mis mahutas endasse vabalt juhi ja 8 reisijat, kusjuures uks neist (ehk mina) siis oli suure kondiga mzungu. Ees korval istuja ja juhi istmetel oli 4 inimest (ka mina), ja ometi sai juht kaigud vahetatud ... Takso tagumine uks avanes ainult kruvikeeraja abiga, pagasnik oli lahti sest pakke ol palju, auto oli ma arvan 25 aastat vana. Tee peal kohtasime ka magedes sellise tehnikag liiklemise voimalike tagajargi, uks veoauto oli mest alla tulles kurvist otse pannud hommikul ning ennast pahupidi keeranud uhe maenolval asuva huti hoovi peale, kabiinist polnud midagi jargi ja juht oli vististi hukkunud, niipalju kui aru sain....

Viimased paevad veetsin ma aga uhel saarel, keset Bunyonyi jarve, lihtslt lebotasin, lugesin, mangisin suures koguses kaarte teiste lebokunnidega (hollandi tudrukud ja briti poisid), filosofeerisin eri teemadel koos muu rahvaga, nautisin vaadet, ujusin (aafrika kohta haruldane koht, ei krokosid ega bilzhariat), soin, telkisin, join olut, teel sinna kaisin ka kaemas missugune kohalik kool valja naeb jne. Eile sai ka vaike jalgpall tehtud uhes kohalikus kulas, mis oli paris asjalik fuusiline pingutus, sest esiteks tuli jalkasse saamiseks tund aega kanuutada, teiseks toimus kogu see uritus 2000m korgusel ehk siis tegu oli kerge keskmaestiku laagriga. Kula ise oli suht tavaline, aga vaated jarvele mis sealt avanesid olid muidugi megad. Jalkat sattusin sinna mangima nii, et saarele minnes sattus kanuu mehega jutt jalgpallile ja tuli valja, et neil iga paev kulas vaike toksimine, ja leppisime siis kokku, et ta vaikse tasu eest votab mu moni paev kanuu peale ja teeme jalka ara. Maksin talle 7 EUR/i, mis tema jaoks tahendas 4 tundi kanuutamist... Aga noh, kohaliku standardi jargi on see korralik teenistus, naiteks hostels makstakse teenindavale personalile umbes 30 EUR/i kuus, tosi, nad saavad seal ka tasuta suua ja kuskil nurgas mati peal magada. Enamus tuupe turismi sektoris on noored, kes uritavad oma keskkooli (harva ka ulikooli) oppemaksu kokku saada, mis on ca 200-250 EURi aastas. Jalkat mangisime imepisikeste (alla meetri laiuste) polveni tokkidest varavatega, mingi 6 vs 6. Jalka platsiks oli koike muud kui sirge pinnas jarve kaldal (utleks et tegu oli ntuke jarve poole kaldus mini rularenniga), palli tuli korduvalt nii kaldataimestikust kui jarvest ara toomas kaija. Platsi valik oli kulas selline muidugi suht proosalistel pojustel, esiteks, ega siin magedes siledat pinda vaga votta ei ole ja teiseks oli see selline koht kus pollumajandust vaga teha ei saanud. Mang ise oli ponev, kulanoored mangisid suht tsilllt ja moni neegripois oli ka paris tehniline. Samas utleme nii, et mingit positsioneerumist ei olnud praktliselt. Kahjuks laks mu satsil lopp kaest ara ja tuli 6 vs 5 alla vanduda 5 vs 3 eduseisust, ise sain kirja 3 voi 4 kolli, ehk utleks et olin oma ulesannete korgusel ja valgetele meestele habi ei teinud. Siit ka vaike vaade, kuidas see jarv valja paistis.


Enne Bunyoni saarestikku suundumist sai veel ka paevake Kabales veedetud, mis on selline mitte midagi utlev aafrika linn (kuigi seal on nii ulikool kui ka muid tahtsaid asutusi) tolmuste tanavate, roppude majade, mega koguse motika ja ratta transat pakkuvate juhtidega, uberikest poekestega, kohalike soogikohtade ja tihti inimestest tulvil baaridega. Uganda pidi vaidetavalt olema riik, kus maailmas koige rohkem alkot inimese kohta tarbitakse. Eks sel ole ka oma demograafiline pohjus, noore elanikkonna osakaal on mega korge, rahvastik on vimase 20 aastaga kahekordistunud ja mediaan vanus on 15. Samas on sellise statistikaga sellises riigis, kus suur osa alkot on kodune nagunii kahtlased lood, sest kes kurat seda teab, kui palju puskarit tapselt aetakse. Kui siin statistikaks juba laks, siis HIV on ca 7% elanikkonnast, mis on kull vaga suur number aga oluliselt vahem kui 90ndatel olnud tipp 18% juures ja on ka uks ida ja louna aafrika madalamaid numbreid... Aga nuud ma lahen soon, sebin endale motikamehe kes mu rahvusparki viskab, voi noh, pigem see on tund aega jubedat raputamist (millega onnestub labida 12 kilti) maailma koige kehvemal teel, kui saksa turiste keda kohtasin uskuda. Homme plaanin minn ja Colobus pardikuid vaadata. Ulehomme ronin voibolla uhe vulkaani otsa, mis on natuke ule 4100 meetri korge, tegu iseenesest vaga johkra paevase matkaga korguste vahega 1700m, ja voibolla, kui ma ennast miskiparast jube rikkana tunnen voi mone tese turisti nagu nii jubedalt sarab, et ma uskuma hakkan, et asi seda vaart on, siis maksan 500 taala, et tunnike gorillade seltsis veeta. Pidi kul once in a life time experience olema, aga jube kallis on kah.

Rwanda

Sain lopuks laiskusest voitu ja panen paar sona muljeid kirja. Hetkel olen omadega ringiga tagasi Kigalis, Rwanda pealinnas, peale ca 500 kildast moto ja muidu matka Rwanda laane ja louna ossa.

Muljed on tugevad. Eks natuke ka vastakad, sest aafrika on juba kord kontrastide kants, Rwanda kus 20 aastat tagasi uhed matseetega teisi taga ajasid ja ca miljon inimest (tollal 15-20% rahvastikust)  saja paevaga (10 tuhat paevas) genotsiidi kaigus otsa leidis pole mingi erand. Enne mototrippi sai [hes paljudes genotsiidi muuseumitest voi m\lestuspaikadest kaidud ja ka uks raamat sel teemal labi loetud, suht oovastav, kuigi ma saastsin ennast naiteks kulastamast kirikut, kus ca 20 000 inimest brutaalselt maha loodi, ning mida on koristatud nii palju, et laibad on ara viidud, kull aga on aga igalpool riided, veri ja muu selline laiali ning seina peal muuhulgas n'ha koht kus imikuid hukati, jalgadest kinni ja peaga vastu seina... Moodusin lahedalt ka kohast, kus magedes ca 50 000 varjule jooksnut ennast kivide ja kaigastega ule kuu kaitsesid, enne kui raskema relvastusega nad maha voeti, neist vist natuke pealt 1000 elas lopuks genotsiidi [le. Aga see koik on minevik. Tanapaeva Rwanda on aafrika uks ohutumaid riike, valitsetud kova kaega. Ja miljoni linn Kigali uks vaheseid aafrika pealinnu, kus oosel (moistuse piires) kah vabalt ringi liikuda kannatab. Kui siin juba riigi tutvustuseks l'ks, siis Rwanda on natuke suurem kui pool Eestit, elab siin aga 12 miljonit inimest, mis teeb teast aafrika koige tihedama asustusega riigi. Suures osas on ta magine, olles ca 1000 ja 3000 meetri vahel, maa on [le moistuse viljakas ja ilus.

Aga nuud tagasi tripi juurde. Uhesonaga, olels esimsel peaval kohustusliku memoriaalis kaigu ara teinud,joudsin juurdluses, kuidas, kuhu, kaua ja mismoodi Rwandas jareldusele, et parim viis selle avastamiseks oleks omada rattaid, kuna nelja saamine oli finantsiliselt ule jou kaiv, piirdusin kahega. Ega siin vaga lihtne midagi ilma juhita rentida ei ole, aga kuidagi see mul ikkagi onnestus, seda kull burrito kohast ja mitte ksukilt rendifirmast :). Ohtul sai veel koos uhe soomlase ja paari teise hosteli asukaga Kigali ooeluga tutvutud, ja nii juhtus et kui jargmine hommik 8 aegu Burrito poe mees mootorrattaga ilmus, olin ma suurest kohuse tundest kull juba pusti, aga korralikus pohmellis. Tegin hommikusoogi ara, ja asusin siis vaikselt liikuma, mootorratta kaiguvahetusega kaigult harjudes Kigali mitte just maailma koige vaiksemas liikluses... Koik siiski sujus, noh, kui see v'lja jatta, et ma uhest teederistist, olles 30 kilta linnast valjas juba, vales suunas panin, voi noh, nagu ma hiljem otsustasin, mitte vales, vaid enne mitte planeeritud suunas :). Sest kui sa vaikest ringi teed, pole suurt vahet, kas teed seda pari voi vastupaeva. Laks nii, et tegin siis vastupaeva ja ei suundunud sel paeval mitte Huyessse vaid Kibuyesse :). Kibuye muuseas on mega maaliline koht, otse Kivu jarve kallastel asuvatel poolsaartel, all olev pilt mu kualisetmaja (mingi 12 taala oo) terassilt ja siis paar maastiku vaadet kah. Igatahes, oli seal nii tsill, et ma lihtsalt lugesin jargmine paev terve aja seal, tegin vaikse motika tiiru ja ei viistind isegi kajakiga soitma minna. Ujumata jai kah, habi lugu taitsa. Aga monus oli.

Jargmine paev lasin edasi pikku lake Kivu kallast, uks vaatepilt hingematvam kui teine (ulal), ainult et nuud oli tee aafriklaseks muutunud ja keskmine kiirus oli ca 25 km tunnis. Aga kuradi ilus oli, kohalikud kulaelanikud siukest inimest nagu valge mees liiga tihti just ei nae, eriti veel valget meest mootorrattal, seega oli igal pool kuhu laksin elevust palju, ja suurest mootorrattalt lehvitamisest tekkis ka paar ohtlikku olukorda, kuigi, koige hullemad hetked olid muudest teemadest. Korra ehmatasin korralikult, kui kitsetall ule tee ema juurde jooksma asus, onneks kiirus oli suht vaike. Korra vottis asfaldil olnud killustikul kah magedes monusalt vibama.  tana hommikul olin nous juba vanduma, et sellest lonkavast koerast soidan ule, aga kuidagi sai ta ratta alt ara, ule 10 cm kull puudu ei jaanud. Aga uldiselt, 500 kilda kohta polegi seda nii palju :). Olen muideks Rwandas senini kahte koera nainud, nii et tema teele tulek oli igati ootamatu, enamus koeri loodi peale 94 mattasse, sest nad kippusid inimsoojateks katte peale tanavatel kuude kaupa laipadest toitumist...

Igatahes kohalikud on uldiselt ulimalt sobralikud, nalja saab nendega omajagu ja enamasti on ka suhtumine siiras ja imestav, et nae Muzungu (valge). Suhteliselt pinda kaib jalle see, et esimese asjana seostub valge inimesega raha, ning seda ka kusitakse, igal juhul, seos, et midagi tegema peaks raha saamiseks, on tekkimata kuskil jaanud :). Valge mees on siin, jarelikult toi mulle raha, on esimene jareldus alati, ja kui veel selline teenus on, et keegi pildi peale jai, no siis on selge, et valge mees peaks raha andma ju :). Seetottu ma liiga palju inimesi ei pildistanud kah (moned erandid all), eile tekkis uhe tuubiga, kes jalgratta pakikal siga turule viis, peaaegu et sonavahetus, kui ma  video tegin :). Nojahh, pildistamise osa on siuke tume territoorium, aga ma seda teed muidugi ei lainud, et kellegile niisama midagi jaganud peale paari toidupala kui ise soin, ja ei soovita kellegil teisel kah minna, kuigi suht ebamugava tunde voib tekitada 30 neegri noorukit, kes umber sinu seisavad ja igast asju tahavad saada...

 

Nii, aga nuud edasi, nii ma siis vaikselt matkasin mooda kulavaheteid ja oppisin riiki tundma, kuniks joudsin valja Nyungwe rahvuspargini, kus matkata plaanisin. Sealne hinnakujundus oli suht ule moistuse, matkamise eest (ilma giidita ei lubatud) taheti saada 40 taala paev, koos fifty sixty shanshiga kohata Simpanse voi Colobus ahve, telkimise eest taheti saada 30 taala telgi kohta. No ma lopuks raakisin kuidagi nii need asjad valja, et ma telgin uhe matkaraja lopus, aga kuna ma tehniliselt lahen telkima, mitte matkama, siis ma matkamise eest ei maksa :). Ilma giidita ei lasta sind muidugi kuhugi (no tegelt saab minna, aga mul polnu mootorratast kuhugi jatta, seega ei hakanud tuli norima), lisaks loale tasusin natuke ka uhele kohalikule tegelasele siis, et muga kaasa tuleks. Telkimiseks valisin siis valja koige korgema tipu piirkonnas, 2950 meetrise mae, kuhu labi vihmametsa oli ca 7 kilti, sellise vaikse konksuga, et korguste vahe 600m tuli kah ulespoole ronida. Ma vapra matkalisena, siis lippasin oma eestist uhes voetud telk ja magamiskott ja muu vajalik seljas suht suure kiiruga, sest ohtu hakkas hiliseks muutuma ja 2 tundi valget aega oli jargi (hommikused 100 + kilti kruusateed ja hilisem asfaldi ralli olid oma aja votnud) mae otsa.

Onneks saime ilusti selle va kahe tunniga ules, tegime vaikse toidu, tervitasime mae tipus valvavat rangerit, nautsisime paikese loojangut ja hommikul suureparaseid vaateid umbritsevatele vihmametsadele, Kivu jarvele, Kongo DRV magedele ja Burundile teisel pool. Igati tsill. Hommikul sai vaikselt alal matakatud, simapnsid ja colobused jaid seekord nagemata, kull sattusime peale paarile mountain monkeyle ja suuremale linnule. Pargi visitor centris oli mu motikas endiselt alles ja sai vaikselt edasi tripitud. Huye suunas. Esialgu piki vihmametsas ja magedes kulgevat peaaegu et asfalti pidi ja siis juba vahe korralikumal asfaldil. Huyes votsin rahulikult, tegin olle, vaatasin naaberhotelli baaris Chelsea ja Southamptoni mangu ja keerasin oma umbes 30-50 aastat tagasi luksuslik olnud hotellituppa pohku. Tana oli maastik juba natuke vahem magine teel Huyest Kigalisse ja seega kiirus pigem 60 kilti tunnis, seega sai suht vara siia joutud.

Mis edasi? Ma arvan, et homme panen Uganda poole jugama, Rwandas oleks tegelt teha kull ja veel, kuid koike seda saab Ugandas kah teha, odavamalt ja kohati ka kvaliteetsemalt. Rwanda turismi sektor on paraku suunatud palju maksva turisti segmenti, muidugi eks keskmisena ole seda kogu ida aafrika organiseeritud asjad. Igatahes, koik keda kohanud siin olen on Ugandast raakinud ainult ulivordes, ning kui onnestub mootorratas tagastada, hakkan homme sinna suunas liikuma. Mootorratas on ikka veel minuga, sest selgus, et Burrito paar on esmasp'eviti kinni, kuigi tuubid olid mind hostelist juba paar korda enne saabumist otsinud.

P.S. Juss ja Marko, kurat te seletate, Rwanda toit, eriti Kigali erinevad valikud, kolbab jumala hasti suua, tegin just uhe all you can eat buffeee. Loodame et Ugandas hoiatatud ikaldus ei taba.

Hello Africa, tell me how you are doing...

Nii, nüüd kus Eestimaal pimedaks kisub ja jaht Tupsu on taas kuival maal on jalakesed taaskord uutesse paikadesse kiblemad, rahutust vaimust rääkimata - on omajagu täiseid arvuti tunde tehtud kah vahepal. Tundub, et eelmisel korral olen ma korraliku laiskvorstina viimase postituse (või paar) tegemata jätnud, sest kui elu ülejärgi mõelda, siis ei olnud see džungli retk Borneol tegelikult kaugeltki päris viimane peatus mu tookordsel rännuteel... Alustuseks katsukski selle võla ära klaarida, siis paar sõna ka seekordsetest plaanidest (või plaanimatusest).

Alustades Dzunglist, siis asjad edenesid nii, et suundusin Kota Kinabalu suunas tagasi, see toimis nii, et sebisin ühest teeristist end ja 2 dzunglit koos minuga külastanud saksmanni??? (kes seda enam mäletab) mingi koahliku auto peale. Ei saa öelda, et tegu oli kõige hullema rallibossiga, keda kunagi kohanud olen, aga sõit üle mägede on veel meeles :), võibolla ka kraavis olnud veoka tõttu.

Filipiinidel vedelemisega ei olnud mul Borneo tarbeks ajaga just hõisata, seega oli mul tagasi jõudes aega veel parasjagu nii palju, et ära teha väike raftingu tiir ja see oli tuus! Muide, paadis on meid alloleval pildil tegelt 5 ;)

Kõigepealt autoga mõned tunnid Kota Kinabalust mikrokaga välja siis rongiga natuke mägedesse, kummipaat täispumbatud paar rongipeatust tagasisuunas jõel ja õhtuks väsinud ja õnnelikuna tagasi. Kui lühidalt Borneo kokku võtta, siis Sabah povints malaisias on kindlasti kohati ülimalt lahe, aga sealt ei maksa oodata sellist intiimset või toorest backpacking elamust, pigem on seal tööstuse kõrval arendatud ka turismi ja infrastruktuur selleks on aus.

Ja siis oligi juba aeg vaikselt tagasiteele asuda, aga teepeal oli veel Hong Kong ja selle naaber Macao ning varuks paar päeva. Väga lahe oli see, et tahtes Macaosse minna, sai rahulikult osta otse Hong Kongi lennujamast maandudes praamipileti ja viuh pooleteise tunniga olid kohal, seejuures pagas orgunniti pagasilipiku järgi ilusti laeva ära. Ja Macao on võimas ma ütlen! Kahjuks ma usas käies Las Vegasesse pole jõudnud, seega otsest võrdlust raske teha, aga hasartmängu käibelt on Macao tänaseks juba oluliselt suurem hasartmängu meka kui Vegas ongi. Kasiino omanikud on samad, isegi kasiinod on üks ühele sama projekti järgi tihti tehtud, kuigi Macaos mis on uuem on nad tihti suuremad tehtud... Mängud samas on erinevad, traditsioonilist hiinat Mah Jongi ja muude mängudega lööb Macaos väga tugevalt sisse, meelelahutus showd on mõlemas tasemel, aga mida Macaos niipalju kui ma asjast aru saan on oluliselt vähem on siukest peomeeleolu. No ja muidugi ameeriklasi :),hiinlased on vähe teistsugused või nii. Igatahes, tasus käimist, vaatamata sellele, et rahvast täis tuubitu Macaus laupäeva õhtul vähegi mäistliku hinnaga hotelli leidmine osutus ülejõu käivaks missiooniks - tegin isikliku rekordi ever (tööreisid ei loe) ja maksin hotellitoa eest 100 EUR-i, ei ole kusjuures väga veendunud, et see mu reisi kõige kenam tuba oli, paras uberik :). Liskas kasiinondusele on Macau selline lahe miks, portugali kultuuri viskab hiina oma vahele pea igal sammul, ja ekstravagantne kasiinoarhitektuur seguneb koloniaalsega, viimase peal putiigid ja keskused vahelduvad vanade kindluse müüride ja hiina arhitektuuri betoon-paneelmajadega. All stiilinäiteks üks kasiino, "The Venetian".

Kõiki muidugi huvitab, kas ma end vaeseks või rikkaks kah mängisin - ütleme nii, et pidasin hotellis aru ja otsustasin kindla plaaniga peale minna, et mängin kuni 100 EUR-i eest ja lõpetan kui hotelli raha tagasi saan, ehk duubeldatud saan. Selle eest kuhugi lauda väga sealsetes kasiinodes ei istu :). Vähemalt mitte kuigi mitmeks panuseks... Seega olin sunnitud piirduma peenemate lõbustustega nagu automaadid, hüplevad täringud (uskumatult kaasakiskuv, kuigi suurt mõelda pole midagi), mingi hiina mäng millest ma ei saanudki aru jne. Lõbu sain kogu raha eest, peale 6-t tundi ja mitut kasiinot olin limiidi lõhki ajanud, vahepeal sain vast 50 või 70 plussi kah.

Hong Kongis tagasi, hingasin suurlinna õhku, kaesin pea kuklas pilvelõhkujaid, meenub, et sai natuke shopatud. Lisaks meenub, et seal müüdud püksid osutusid igatahes mõned kuud hiljem bowlingumänguks vähe kitsaks...

Midagi muud liiga erilist hetkel neist päevast kahes Hong Kongis ei meenu :). Aga siis oli juba tagasilend, tere Helsingi, tere Tallinn, siin ma jälle olen.

Aga selle aasta plaan on hoopis Aafrika suunaline, nagu eredamad kriidi pealkirjast taipasid. Pole seal kandis käinud ja lähen vaatan natukene ringi, loodame, et varasemad reisid on niipalju reisitarkust tekitanud, et ka seal kuskil liiga valesse kohta ei satu... Lennuks läheb esmaspäeval ja täpselt uueks aastaks saabun tagasi, maandun Rwandas Kigalis ja ära lendan Kilimanjaro lennujaamast Tansaanias, vahepeal plaaniks minna Ugandasse ja arvatavasti viib tee ka läbi Keenia nurgakese, et Tansaaniasse saada. Lisaks on teada, et Tansaanias on suht maailma parim safari Ngorongoro kraatris ja Sernegetis, Ugandas ja Rwandas saab hunniku papi eest minna Gorillasid kaema, lake victoria juures Niiluse suudmel on ülikõva rafting, Rwandas on suures koguses võikaid genotsiidi muuseumeid, piirkonnas on mitmeid lahedaid mägesid mida ronida võiks ning jõulude paiku läheb Karu neist ühte (Mt.Kenyat) ronima, samas taheti selle eest kaugelt orgunnerdades palju pappi saada, nii et kui teha seda, siis kohapealt. Loomulikult on seal veel suures koguses lahedaid asju, mis ootavad avastamist, aga nagu aru võib saada, siis hetkel väge täpset plaani pole, eks tuleb koha peal vaadata kuidas kujuneb...

Natuke ahvivaatlust

Paar viimast pa"eva ka"isin n.o". dzungli tripil. Iseenesest oli pa"rs lahe: na"gin igast elukaid keda enne na"inud polnud ning seltskond (u"ls saksa ja U;ks rootsi paae) oli noprmull, aga liiga metsikut tunnet ei tekkinud, sest Jungle lodge oli koos hunniku omasugustega suht u"he ku"ka ka"hedal u"le joe ku"ll, ning siinkandis voimust votvad palmiistandused ptekkisid vaateva"lja alati kui peajoest nats kaugemal la"ksime monda harujoge. Tegime paar jalutuska"iku kah, aga pohielamused olid siiski paaditripid piki joge. Giid taimedest suurt miski ei teadnud voi ra"a"kida ei tahtnud, mu"ra tegime 6-kesi nagu elevandid ja seega oli seemaine dzungli avastamine rohkem matkamine. Paaditripid aga, oojaaa, na"gemata ja"i vaid kroko ja pi"gmee elevant, sest vaatamata riba kitsusele joe a"a"res kus dzungel asus voi just selle tottu oli elu seal dzunglis endiselt nagu putru. Onnestus na"ha 5-6 tu"u"pi ahve, nende hulgas orangutange, madusid kelle hulgas ka rohelist viperit ja piskest Boad, ma arvan mingi 5 liiki kotkaid, kingfishereid ja kurgi, kohalikku ebajumalat Hornbilli, kel on ku"hmus nokk ja kindlasti veel mingeid elukaid, kes praegu meelest va"lja ja"id. Seega, oomad olid olemas kuid Amazonase tripiga vorreldes kus dzunglis telgitud sai ja"i metsikusest puudu, siuke pensiona"ri tunne oli seal tripil nats. Aga mis ma ikka mo"lisen, panen parem pilte ja videosid.

Alustiseks video makaakidest - neile saab pa"ris ligi, u"ks tahtis paatigi ronida, nagu na"ha.

Ja siin u"ks na"ide suuremat sorti hu"ppest, vististi Silver leaf monkey poolt:

Pilte kah: Alustuseks Orangutangide lembestseen, ka"est kinnihoidmas

Monitor lizard u"lal ja Isand Makaak all:

U'ks Kingfisher kah:

Proboscis Monkeyd puu otsas o"o"ks valmistumas:

Kurat, siinne vork keeras piltide kvaliteedi ta"itsa tuksi. Ausona panen parema kvaliteediga uuesti kui koju jouan.

Pa"ikesetous Mt. Kota Kinabalu otsas

Ahhoi. Alustuseks nats taustast. Pohimotteliselt on 4095m Mt. Kota Kinabalu ronimiseks variandid pa"evane retk tippu ja tagasi, mis on suht johker (tagantja"rgi hindan, et mul oleks edasi tagasi kulunud ca 10 tundi ronimisaega) ja tahab va"ga varast algust, u"he ma"e peal o"o"bimisega ronimine ja "pensiona"ride" tuur kahe erineval korgusel o"o"bimisega. Kui pilves on ja rahakott lubab, voib muidugi selget ilma paremate vaadete jaoks kuskil ma"e peal oodata. Pargi va"rav on suurusja"rk 1850m peal, pohi o"o"bimiskoht 3250m, ehk siis kui kahepa"evasena asja teha on esimese pa"eva tous 1400m, distants koigest 6.3 kilti, ehk sisuliselt on tegu keskmiselt 23% tousuga. Rada on selles otsas paljuski trepiks ehitatud. Sealt edasi on veel 1.7 kilti minna, tous ca 850m, ehk siis juba ligi 50% tousu, kusjuures seal on suures osas ko"is maha pandud, kuigi tegelt on seda mu meelest aind mingi 100-150 meetrise loigu jaoks vaja (seal, kust ta allpool algab), u"leja"a"nud otsas saab mo"o"da graniit ma"eku"lge lihtsalt sikk-sakki lasta ning minu jaoks oli see ma"eosa isegi oluliselt lihtsam ja meeldivam kui allosas olev treppis tee, eriti just alla tulles. Suht mottetu on see, et giid on kohustuslik seal ma"e peal (va"hemalt kui u"le o"o" oled), kuigi eksimisvoimalus on suht 0 ja midagi eriti ohtlikku kah pole. Kes tahab, saab pimedas kuristikku kondida muidugit, aga seda saab alati...

Viimati ja"i blogi katki Kota Kinabalust (a.k.a KK), kus sai juureldud, et mis homme. Nagu ikka, oli hommik ohtust targem, ning otsustasin, et tuleb hakata oma konte liigutama, kuhugi la"hima laheda tegevuse suunas ehk Kota Kinabalu ma"e suunas, sest aega lendude nihkumise tottu niigi siin Sabah provintsis mul u"liva"he. Moistlik tundus teha 2 pa"evane tuur, sest ma ei kujutanud absoluutselt ette, mis raskusastmega rada on, mis mu a"ra rebenenud varbaku"u"s, mis endiselt suht poletikuline on kostab matkasaapasse pistmise peale ning pa"ikesetous lubas lisa vaatamisva"a"rsust ja u"ldiselt on selgem siin hommikuti. Seega, tegin kohustusliku programmi nagu so"o"mine, apteegis ka"ik ja sularaha va"ljavott a"ra ning lippasin Ranau bussi peale, mis Mt. Kota Kinabalu rahvuspargi va"ravast mo"o"da soidab. Muidu on Malaisia siinse provintsi kogemuse pohjal suhteliselt tsiviliseeritud riik, klassikalises mottes aasiaks nagu seda u"ldiselt ette kujutatakse voi mina va"hemalt kujutan, seda otseselt isegi ei loeks, ses osas on ta liiga arenenud ja kuradi kallis on kah enamus asju aasia mastaabis siin, Sabah provintsis va"hemalt, Sarawak on kuulu ja"rgi odavam, mandri otsa kohta ma ei tea. Nojahh, aga miks u"ldse jutt sinna peale la"ks, oli see, et u"htteist klassikalist aasia stiilis ikka leidub, bussid va"ljuvad siis, kui nad ta"is on. Seekord joudsin kohale ta"pselt minuti liiga hilja, mikrobuss oli just 12 inimest kokku saanud ja ei taht mind 13 a"ra mahutada, seega ja"in 11 uut reisikaaslast ja"rgmise peale ootama. Nagu kiuste, kulus selleks 1.5 tundi, kuigi tavaliselt pidi see votma 0.5 ja kui siia liita veel bussi vana mootori jaoks keeruliseks osutunud ma"gedest u"les ronimine, siis oli loogiline, et joudsin 90 kilda kaugusele Kinabalu rahvuspargi juurde 13 paiku.

KK linnas oli pakkumisel igast organiseeritud tuure, aga kuna nad olid hinna mottes johkrad, 850-1200 ringitit (EUR-ide saamiseks jaga 4-ga), olin otsustanud kohale minna, et maksumust algallikast selgitada. Lippasin ma siis roomsa na"oga uurima, et kuidas asjalood on, kas kuna ja mismoodi ronida saab ning mis see maksab. Esimese asjana selgus, et ma"e peale rahvast peale 10.30 ei lasta, sest muidu nad ei kipu o"o"bimispaika joudma (tavaliselt ronitakse sinna 5-6 tundi ja pimedaks la"heb ca 17.30-18). Ma siis seletasin, et a"rge tehke nalja, mul on aega piiratud koguses, ma olen ka"be poiss, enne kah ma"gedes ka"inud, valge, tore tark ja ilus peale kauba jne. Mu"u"sin oma pa"devuse kohalikule staffile maha, voeti paar konet korgematele u"lemustele ja o"eldi, et kui o"o"maja kohas vabu kohti on, siis laseme sul pohimotteliselt minna. Eks ma siis tegin kibekiiret orgunni to"o"d neljas korvuti paiknevas offices, ise samal ajal varbale sidet, pu"kstele sa"a"ri ja jalga matkasaapaid paigaldades. Peale seda, kui saapad jalas olid ja esimesed sammud astusin ning igal sammul vasaku suure varba piirkonnast korralik valu la"bi ka"is, tabasid mind su"gavad kahtlused kui moistlik plaan on teha kiirronimist sellises konditsioonis, eriti arvestades, et olin hommikul alustanud merepinnalt, seega o"o"pa"evane korgustevahe oleks 3250 m, mis voib vabalt juba kergeid korguse haiguse ilminguid visata. Aga noh, elu on seiklus, tahtmist minna oli, ja pimedani oli aega 4 tundi, pealegi, taskulamp oli olemas. Kella 13.45-ks, peale mitmeid allkirju ja moosimisi ja 573 ringitit kergemana olin ma u"hes oma giidi, ja seljakotiga paari kilda kaugusel raja alguses, olles teepealsel paarikildasel autosoidul allakugistanud louna. Seiklus vois alata. Kui keegi tulevikus ronima peaks, siis hinnad olid sellised: giid 128, luba ja kindlustus 107, transa paar kilti edasi raja algusesse ja tagasi 33, ja o"o"maja hostelis ning 5 so"o"gikorda 305. Kui kambakesi minna, siis giidi ja transa saab grupi peale a"ra jagada, o"o"maja osas on luksimaid variante kah, aga mu arust on 75 EURi o"o" juba piisvalt kirves, no OK, tegelt sisaldab see 5-t so"o"gikorda, millest 3 peab keegi ma"e otsda tassima. Loo moraal on see, et mingit paketti kuskilt Kota Kinabalust osta on selge mottetus, vahendustasu on 250-500 ringitit...

Tulles tagasi pohiteema juurde, peale esimesi samme leidis varvas endale matkasaabaste ja enda mahla ning sideme sees normaalse possa ja va"ga tunda ei andnud, seega panin minema, tehes korralikku tempot, sest kuklas vasardas teadmine, et enne pimedat oleks vaja kindlalt kohale jouda, lisaks olin pargivalvuritele o"elnud, et kui tavaliselt minnakse o"o"bimiskohta 5-6 tundi, siis ma u"le 4 ikka ei la"he. Mida rohkem vastutulevad pakikandjad ja giidid, kes samal pa"eval tippu olid teinud, pead vangutasid minu giidilt (18 aastane poiss, aasta aega giidi ametis olnud) esimestel kilomeetritel ku"simusele, et mis kell alustasite ja kuhu la"hete vastust saades, seda ka"bedamalt ma end liigutasin. Poole peal (loe 700 meetrit korgemal) oli selge, et valges kohale joudmisega selgelt mingeid teemasid ei ole ja vastutulevate vastusesaajate suhtumine muutus kah 180 kraadi na"hes progressi ja kuuldes alguskellaaega. Mingi hetk hakkasime juba mo"o"duma 3 tundi varem viimastena rajale la"inutest, kuigi ma olin tempsi alla votnud, sest alguse oma oli ikka maratoni jaoks selge liialdus. Viimased paarsada meetrit korguste vahet olid suht rasked, aga 3 tundi ja 15 minti peale ronima hakkamist ehk 17.00 astusin ma o"o"bimiskoha hostelisse sisse, just siis kui ohtuso"o"k hakkas tuure koguma. Ma olin ku"ll la"bi nagu la"ti raha ja poleks tol hetkel enam va"ga kuhugi minna taht, aga peale kiiret (ku"lma) dusi, soojalt riidesse panekut ja suuremat sorti so"o"maaega la"ks va"rin u"le ja inimese tunne tuli tagasi, mis siis et va"sinud inimese oma. Et plaan oli pa"ikesetousuks tippu jouda, siis oli a"ratus o"o"sel 2.15 mul planeeritud, seega tudile mineku aeg oli nii ehk naa ka"es. Enamus alustas tiputousu 2.30. naised ja lapsed 2.00, et eelmine pa"ev oli selgund, et olen isegi kui va"ga ei vajuta suht kiire, siis otsustasin 3.00 alustada. Pa"ris 2.15 magada ei saanud, sest 1.15 hakkas lastega Malaisia perekond, kellega samas hosteli toas olin ja mingi hiina sobrannade paar askeldama, aga noh, pool uni oli kah kulda va"a"rt. Kui mu kell helises oli tuba tu"hi igastahes, kobisin u"les, tegin oma varbale medistiinilise pakendi, soin hommikust, ja"tsin hostelisse va"hem vajaliku tavaari nagu pla"hvid ja juba la"bi higistatud sa"rk ning tegin u"hes oma giidiga u"hena viimastest stardi. See, et oli ta"iesti kott pime tegi asja huvitavaks, see et mu tsakulamp jupsis oli nats ebameeldiv, aga nuga ja tu"kk puitu oiges kohas lahendasid u"henduse probleemi. Esimene 700m rajast olid trepid ja ma"gi vaheldumisi, siis oli ohtlik loik sadakond meetrit, mille algusest algas ka ko"is. Siis algas ma"e graniit seljandik, kus oli lihtsalt puhas kivi, ilma igasuguse kiviklibu ja taimedeta. Kuigi see oli suht ja"rsk otse u"les minekuks, siis oli ta piisavalt lai, nii et sai ta"itsa vabalt monusat sikk sakki omas tempos lasta. Seal jooksis endiselt ko"is kah, aga selle aksutamine oleks olnud selge mottetus ja enese va"sitamine, sest kuristikku korval polnud. Kui treppide peal oli mo"o"dumine suht porr olnud ja ohtlikus ko"ie osas suht va"listatud, siis graniit seljandikul oli see OK. Lopus oli veel u"ks ja"rsk loik, suuremate kivide otsas turnimisega. Kuigi votsin rahulikult ja va"ga tempsi ei teind, sest liiga vara tipus ku"lmetada enne pa"iksetousu pole kah hea, joudsin ca 4.45 voi 4.50 tippu, olles kui mitte esimene siis u"ks esimeste seast. Kohe muidugi sai tehtud kiired tipu pildid (ja see all ollus mis mu loua otsas ripendab, pole mitte tousust pikaks veninud tatt ega habe, vaid tuules lehviv kaamera ka"epael), ja siis kaljude vahele tuule varju.

Alguses, kui tousust veel veri vemmeldas, alahindasin kui ku"lm u"leval on (pakuks nu"u"d et ca 0-5 kraadi oli, tuul kah vast ligi 15m), mistottu lisasin oma la"bi higistatud sa"rgile ja fliisile aind kileka, mis oli viga. Nats aja pa"rast panin kuiva sa"rgi, aga et sest kah abi polnud tegin veel u"he stripi vooru ning upgradesin ennast lisaks sooja pesu peale. Sai enam va"hem, aga nats ku"lm oli ikka, sest selle va ku"lmaga on juba nii, et kui nahavahele pa"a"seb, siis lahti saada on juba raskem, pealegi, oli energia bilanss vaatamata va"iksele sna"kile mis tehtud sai madalseisus. Kella 5.30 paiku hakkas taamal kergelt punakalt kumama, tipus oli selge, kuid kilomeeter kaks allpool oli selge pilvekiht. Pa"ikesetous ja selle va"rvid olid megad. Ning kuigi vaade piirdus la"himate piisavalt korgete tippude ja pilvedega ning allpool asuvat ei na"inud, oli elamus mega! Suhtselt u"lev (kuigi kergelt jahe tunne) oli seda vaatepilti nautida.

Teised tippu joudnud nats segasid pilti, kuigi pa"iksetousu ajaks oli tippu voi selle vahedusse la"hedusse (peale tipus ka"imist) kogunenud vast 40 inimest, hommiku alustas tousu ma usun u"le 100 (rahvuste mix oli korralik, aga suuremas osas malaislased ise, siis hiinlased ja valged, kellest suht palju prantslasi). Mingi veerand seitsme aeg votsin kotti selga ja asusuin uuesti liikuma, sest ei olnud pa"ris kindel, kas kaamerat hoidnud ka"e sormed on endiselt minuga :), paari mindase laskumise ja"rel oli soe sees tagasi ja suht varsti hakaksin ka riietust va"hendama, sest ka ilm soojenes. Tee peal tuli vastu veel suur hulk tipu poole pu"rgijaid ja selg ees mitmeid varem laskumist alustanuid. Ilm oli peal pool pilvi ilus ja pa"ikesepaisteline, ning ringivaatamine puhas nauding, sest u"les minnes oli ju kottpime neis paigus olnud. Alustuseks pilt tipu u"hest ku"ljest, siis u"ks libatipp ja kolmas pilt on na"ide ko"iest u"hes keskmisest valusamas loigus (aga mitte koige hullemas)

Tunnike hiljem olin o"o"bimispaigas tagasi, ning oma u"llatuseks avastasin, et vist esimesena. Olin vaadanud ku"ll, et paljud maru kramplikult otse alla u"ritavad mo"o"da seljandikku tulla, ning neist kiirema tempoga sikk sakis mo"o"da laskund, aga motsin, et moned ikka tagasi on, sest enne mind laskujaid tundus tipus olles suht palju olevat. Va"ike va"ss oli sest o"isest/hommikusest retkest kontides, aga oluliselt va"iksem kui peale eelmise pa"eva spurti o"o"bimispaika. Tegin hommikuso"o"gi, mis maitses maailma koige paremini, sest energiat oli omajagu magama pandud, tuvastasin, et koik sa"rgid, mida ma polnud Kota Kinabalusse ja"tnud olid higised ja haisesid va u"ks mis oli eelmise ohtu pesust ma"rg :), ning et varvas, kuigi nats haudunud, elab veel. Peale va"ikest regrupeerumist ning pakkimist asusin 8.30 paiku alla pargiva"ravasse tulekut. Esimene kaks tundi sellest laskumisest oli enam va"hem, aga viimane pooltund oli juba suht piin, sest mitte u"hegi normaalse inimese polved, ei armasta niipalju astmeid laskumisel, kui sellesse rajasse on raiutud voi ehitatud. Iga kell eelistan mingit enam va"hem loomulikku rada, isegi kui sellel on lahtine kiviklibu. Lisaks suutsin mingil tasasel loigul oma matkasaapaga vasta kivi porutada, mis oli varbale aiai. Aga alla ma joudsin ja esimene olin kah, ning joudsin enne kui hakati su"u"a serveerima laskuajtele pargiva"rvas, mida pidin seal ootama. Kui ajad kokku panna, siis kulus ronimisele 8.5 tundi, lisaks siis o"o"uinak, tipu aeg ja hommikuso"o"k. Viimasena minema ja esimesena tagasi, ehk siis tundub, et ma olen suht loom endiselt :), ja kuigi va"ike peki kiht on kontorilaua taga peale kasvanud, siis mootor on selle all alles. Ma"rkimist tasub siinkohal muidugi see, et minu ka"bedus u"ldises maailma mastaabis kuhugi ei pretendeeri, siin tehakse sellist ala nagu Climbathlon, mille esikoha tulemus ja rekord on tippu ja tagasi, no pakkuge :)? 2 tundi ja 37 minutit... Mu giid na"itas mulle ma"e peal mingit meest, kes oli selles auhinnalise koha saanu, mehel oli parasjagu seljas 40 kilo turistide seljakotte, nii et va"ga ku"simust ei ole, kuidas trenni tehakse... Ahjaa, veel u"ks asi - ma ei kogenud mitte u"htegi ma"rki sellest, et korgus oleks mulle kuskil liiga halvasti mojunud, u"leval voibolla nats raskem liigutada oli, aga muidu ei miskit. Tagantja"rgi motsin, et a"kki oli kasu sellest, et filipiinidel Boholil 5 pa"eva o"o"bisin u"hes ma"gijoeoru Nuts Hutsi Bungalos, mis oli vast heal juhul 500m u"le merepinna. Eks mujal tuli kah lu"hema ajalist u"le ma"gede liiklemist ette, aga mitte liiga korgel. Millest kindlasti kasu oli, oli Nuts Hutsi 270 trepiastmest joeorust va"lja, mida 5 pa"eva ja"rjest edasi tagasi la"bitud sai :).

Veel huvitavaid juhtumusi. Ma voiks pa"ris mitmeid to"o"pa"eva vahele ja"tta, kui ma iga korra eest EUR-i saaks, kui keegi aasias tahab muga koos pilti teha :). Igatahes, istusin mina rahvuspargi juures u"hel trepil, mille ees oli pargi parkimisplats, peale oma ma"gironimist ja u"ritasin vabaneda matkasaabastest, pu"ksisa"a"rtest, varbasidemest, soojast pesust ja muust sellisest. Haisesin nagu tohk ning motsin seda natukenegi va"hendada, enne mone bussi peale ha"a"letamist, mis ma eeldasin varem voi hiljem mo"o"duma peaks. Olin parasjagu saanud sooja pesu alt a"ra ja ja u"he matkasaapa ning sa"a"rise jalast, kui mingi 20 liikmeline Malaisia turismigrupp mu sisse piiras, ja tahtis muga pilte saada. Alustuseks gruppi pilt, siis u"ks haaval ja paari kaupa igau"ks :). Nii ma siis seisin ja istusin  seal (kusjuures, onneks ma"rkasin praegu parandada, et khmm, olin eeviimases sonas kogemata kaks esimest ta"hte just a"ra vahetanud :)), u"ks jalg saapas ja pika sa"a"rega pu"ks jalas ja teisel jalal sa"a"re osa ja saabas puudu. Eks ma siis naersin ja poseerisin a"ra. Koigil malaisia mammidel ja noortel oli lobu laialt. Grupp liikus edasi ja ma asusin edasi toimetama, ei la"ind kaht minutitki, kui juba ja"rgmine 7-8 liikmeline grupp pilti tahtis teha minuga. Ja see ei ole kindlasti ei esimene ega viimane kord, kus siuksed pildisoovid pinnale ujuvad, aasias oled sa valge inimesena (jumalhoidku kui heledate juustega) ise samamoodi turismiobjekt :). Nojahh, see episood ja moned episoodid, kui ma teea"a"res seisin ning bussi pu"u'dsin ja koik mulle (asjatundmatut) nou u"ritasid anda mo"o"das, sain ma umbes 20 mindi pa"rast Ranau bussi peale. Sealt votsin edasi bussi Sandakani ning ca 19 paiku ma siia ka joudsin, kuna linnast mingit infi ei omanud, k.a. kus voiks moni backpacker asuda, kilomeetrite kaupa jalutamine tundus arusaadavatel pohjustel ebameeldiva valikuna ning bussijaam oli su"dalinanst ca 5 kilti va"ljas, siis olin sunnitud takso eest maksma, et ta mind mone odava o"o"bimiskoha  juurde viiks. Moeldud tehtud, uni oli magus ning hetkel meenutavad eilset ja u"leilset ronimist valusad jalalihased.

Kuna mu uurimused Sipadani sukeldumis variantide osas olid andnud tulemuseks, et toena"osus, et ilma piisavalt pika ette bookimiseta seal kiire sukeldumine a"ra korraldada on lubade piiratuse tottu ebatoena"oline ning kahjuks mul aega oodata va"ga ei ole peale pikemat filipiini aega, siis pidin kas sellest voi dzunglist loobuma, seejuures oleks sukeldumise tarvis veel 5-6 tundi lounapoole olnud vaja soita. Lisaks, oleks olnud variant, et vaatamata sellele sukelduma Sipadanile ei saa, sest tavaline ette bookimise ja"rjekord on 2-3 na"dalat, elu opetab, et kohapeal ma arvan ma oleks selle teema a"ra laehndand ja mone pa"evaga asjad jonksu saand, aga risk oleks olnud. Igatahes, nu'u"d on nii, et sebisn endale mingi dzungli tuuri, 3 pa"eva  2 o"o"d u"hes toidu ja o"o"bimisega, neist esimene ja viimane pa"ev ma kahtlustan on poolenisti transa. Maksin 335 Ringitit, ehk ca 85 EUR-i, aasia mastaabis palju, muidu OK, aga paremat pakkumist ma ei leidnud, ku"ll kohtasin rohkelt 600 pluss variante ja dzungli puhul va"ga va"ravasse koputama ei la"he, et kuulge, orangutangid ja muud loomad, kus te olete :). seega tuleb rahul olla. Peale seda ma arvan tomban Kota Kinabalusse tagasi, kus mul ja"a"b pa"evake varuks, mis kui koik onnestub plaanin panna raftingu alla, et natuke leevendada seda, et Sipadan a"ra ja"a"b. Ja hapude viinamarjade klassikast lopetuseks, eks see Sipadani sukeldumine natuke u"lkehaibitud ole kah :).

Malaisias

Maandusin moned tunnid tagasi Kota Kinabalus, reis la"ks sujuvalt (pook tundi hiljem joudsime) ainus halb u"llatus oli lennujaama maks Manilas. Esmamulje on, et nagu oleks Euroopas voi hong kongis, teed olid liiga head ja majad liiga korraliud :), aga eks see vast muutu sisemaal natsa :). Ausalt o"ekdes veel ei teagi, mis homme teen, dzunglisse, ma"e otsa voi siis hoopis u"ritada Sipadanil sukeldumiseks luba saada. Eks na"is.

Mis eilset puudutab, siis oli u"ks u"tlemata monus pa"ev. Sai mootorrattaga voi pigem rolleriga ringi poristatud, ka"isin vaatamas krokodilli ja muude loomade parki, muude loomade hulgas elas seal Karukass, igast loomadest olen kuulnud, aga see oli esimene kord kui sellisest kuulsin :). Kaisin vaatamas u"hte vangla eksperimenti, kus 35 000 hektaril (vanasti oli 70 000) umbes 200 vangi uuele elule ja pollumajandusele ning muule u"ritavad keskenduda. Tegu seejuures end ha"sti u"lalpidanud raskete kurjategijatega - enne 6 aasta kandmist tavalises vanglas neid sinna ei lubata. Vangide ku"la ise oli puhtam, viisakam ja paremate majadega kui teised ku"lad Filipiinidel. Vangidel elu nagu lill, hommik otsa to"o"otavad ja ohta saavad siis midagi omapa"i teha (5-6 grupis, automaadiga vend kaasas). 4 korda pa"evas loetakse u"le, et kas koik on alles. Eriti tublidel lubatakse oma pere kolooniasse tuua. Lisaks sai otsitud u"les moningad kenad merevaated, satutud kellegi rikkuri hoovi, sest ta maja ma"e otsas na"gi ausona hiina templimoodi va"lja :), tutvutud 81 aastase erukindraliga kes kriipsugi u"le 60 va"lja ei na"inud, vaadatud mingeid liblikaid jne. Puhas tsill, ohtuks oli na"gu korvuni :).

Taifuun

Mitte et mul siin otseselt puud lendaks, aga u"ldiselt filipiinidel ja u"mbruskonna merel mo"llab taifuun, mistottu mu Malaisiasse lendamine lu"kkus paar pa"evakest edasi, Cebu Pacific ei lennand, kuigi moni lennufirma seda tegi. Asi tundub suht karm olevat kui uudiseid lugeda http://www.reuters.com/article/2012/12/05/us-philippines-typhoon-idUSBRE8B306420121205, aga siinkandis (Puerto Princesa) pole va"ga hullu, hommikul sadas nats ja ilm on harjumatult pilves, tuul natuke tavalisest tugevam. Korraliku litaka sai Mindanao saar ja siin Palawanil oli kuskil kandis kah m\nats pahandust teinud, aga ma ei saand midagi aru :).

Nojahh, mina la"ksin ta"itsa pahaimamatult hommikul lennujaama ja vandusin omaette pool tundi, et see check ini saba voiks kiiremini liikuda, siis kuulsin, et "flight is cancelled" ja et see on hoopis rebookingu saba. Kaks tunnikest hiljem joudsin letini ja sain jutule, mis peale siis selgus, et saan lenanta 2 pa"eva pa"rast, aga kuna mu viisa on ta"nasega la"bi, siis pean pikendust sebima. Immigratsiooni office polnd kaugel, ja protsess oli lihtne, aga va"him voimalik aeg milleks pikendada sai oli kuu ja selle eest oli fiks tasu 3030 peesot (60 EUR-i), taifuun voi mitte. No eks ma nats vandusin, pikendasin viisa a"ra, la"ksin lennukasse tagasi ja nii olingi ma 12 lennu asemel kell 16 kui ma juba Malaisia ohuruumis pidanuiks viibima onnelik filipiinide viisa omani kuni 12- nda jaanuarini. Great Success :). Igatahes, otsustasin oma tuju parandada ja ostsin endale terve grillitud kana, mis oli u"li nja"mma. Lisaks rentisin endale motika ja tegin va"ikse linnatuuri, ja praegu on tuju ja"lle parimal tasemel :). Homme la"hen motikaga orienteeruma, vaatan kas leian u"les krokodilli farmi ja veel midagi lahedat. Vot, selline update.

Homme Malaisiasse

Nunii, tundub, et mu filipiinide seiklus saab otsa selleks korraks. Paar pa"eva tagasi El Nidos oli hommikul peale viimast blogimist aus plaan mootoratast rentima minna, kui juhtumisi sain teada, et ka"tte oli joudnud 2. Detsember. Kiire matemaatika u"tles, et kui ma ei taha uuesti oma lennupiletite kuupa"evi muutma hakata ja tahan maalust joge na"ha, siis on tarvis hoopis El Nido tolm jalgelt pu"hkida ja nii ma lopetasingi hoopis bussi peal. Kuus ja pool tundi bussiretke (ca 200 kilti), millest ma poolteist tundi seisin, et [ks va"ikse lapsega ema saaks istuda ja ma olin omadega joudnud kohta nimega Salvacion, kust pidin teoorias edasi Sabangi poole liikuma. Praktikas juhtus nii, et bussid olid selleks pa"evaks oma tegevuse lopetanud ja riksa juhtide va"ljapressimisele ma selle 40 kilda la"bimiseks va"ga alluda ei tahtnud. Aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja mingi mini vani peale ma end kuidagi lopuks sebisin. O"o"maja leidimine kottpimedas rannaku"las la"ks u"le ootuste sujuvalt, ha"da oli aind selles, et enamus odavaid kohti olid ta"is. Mingi hetk olime juba u"hes kohas u"hes samas minivanis saabunud austria paariga restorani osas magamises kokku leppinud, kui ootamatult mingi jaapanlane jalga lasi ja u"ks tuba vabaks ja"i. Samas kohas olid endale pesa teinud ka mingid suht normaalsed soomlased, kes seal juba monda aega vedelesid ja oma pa"evi lebotamise, suitsetamise (if you know what I mean...) ja ollega sisustasid. Hommikul selgus, et Sabang on ta"itsa OK koht, ning kuna mu eelmisel ohtul kokku lepitud maaluse joe ku"lastus tavalistel aasialikel orgunni ebapa"devuse pohjustel edasi lu"kkus, siis sai pa"evake natuke eemal asuvas hu"ljatud rannas u"hes austerlaste, u"he sommi ja majutuskohas to"o"tava kohal;iku tu"u"biga veedetud. Pa'ris tsill oli. Ohtul tegin u"hes soomelaistega natuke pidu.

Hahaa, aga ta"na hommikul, vot siis sai ka"idud seda maaalust joge kaemas. Hyper super kova ma u"tlen. Lihtsalt pisikese paadiga 1,5 kilda kaugusele maa sisse soita, mystiline. Kusjuures, tegelt on seal tervelt 8 kilta laevatatavat joge, stalaktiite, stalagmiite ja nahkhiiri ta"is. Ta"iesti megad vaated. Tegu on u"hega 7 looduslikust maailmaimest, nagu meie giid meile umbes 20 korda kordas tripi jooksul :), muidu oli suht muhe tu"u"p. Heameelega oleks terve 8 kildase tripi teinud, aga selgub, et selleks oleks pidanud mitu kuud ette bookima ja igast eri lubasid sebima. Nujahh, igatahes, hommik oli meeli u"lendav, maaall pimedas fotokunsti teha on suht keerukas, seega pildid on nagu nad on, aga mingit aimu voibolla saab.

Lisaks vedas selles osas, et voorastemaja perenaine ja sakslane, kellega ta abielluma hakkab na"dala pa"rast ning u"ks soometu"u"pidest kellel ravimeid vaja oli, tulid autoga pa"rastlounal Puerta Princesasse, nii et onnestus neilt ku"u"ti saada. Hommikul tuleb veel end kuidagi elnnujaama sebida ja loota, et mul riigist va"ljumisega mingit jama ei tule, sest viisa kehtib viimast pa"eva. Jutud selle kohta, mida Filipiinide immigratsioon teeb, kui paar pa"eva kauem oled, on suht vastuka"ivad, aga onneks mul suht kogemata juhtund nii (mitte et ma oma viisa kehtivust oleks lennupileteid sebides tsekanud :), et asjad suht ta"pselt klapivad, nii et ei tohiks jama tulla.

El Nidos

Heihopsti. Viimasest blogimisest aind paar pa"eva mo"o"das, aga niipalju on vahepeal toimunud, et ei teagi kohe kust alustada. Hetkel olen omadega va"lja joudnud siuksesse megasse kohta nagu El Nido, see on siuke pisike asula suhteliselt suurel saarel nimega Palawan, ja ma kahtlustan, et maailmas on va"he lebomaid kohti kui see. Pesitsen u"hes ku"lalistemajas majas, mis asub sona otseses mottes merest 1m kaugusel ja kui terassil lebotada, siis avaneb maailma koige kenam vaade rahulikule lahele kus seisab paarku"mmend Bangkat (kohalik paat). Maksan ma selle o"o"maja eest oma filipiinide rekord hinda - 10 EURi o"o"... Ta"na sisuliselt muud ei olegi teinud peale eile pikale veninud happy hourit, kui maganud so"o"nud ja vaadet nautinud. Monus, lebo. Homme ma arvan rendin mootorratta ja katsun leida moned lahedad kuumaveeallikad, rannad ja kosed.

Aga kui nu"u"d tulla selle loo juurde, mis vahepeal on toimunud, siis juhtus selline lugu, et mind kaasati sujuvalt u"hte filipiinide perekonda ja tuuritasin nendega kaks pa"eva Coroni u"mbruses erinevaid saari mo"o"da. Juhtus see ta"iesti lambist. Olin oma lennu Coroni a"ra teinud ja endale mingi odava ja koleda aga selle eest mere kohale ehitatud o"o"maja Coron townis sebinud ja oiglase uinaku teinud, hommikul vara u"les tousnud ja la"inud vaatama, et mida sel linnakesel siis pakkuda on. Kuna mu kadunud varbaku"u"s oli mu plaastrivarudele kurnavalt mojunud otsisin muuhulgas u"les apteegi. Seal kohtasin ma kahte ode, kellest u"ks lennukis mu korval oli istunud, ta lendas elus esimest korda, nii et oli omajagu na"rvis ja ma siis olin talle seletanud, et lendamine pole u"ldse nii kole. Nemad muidugi "hello" ja mina siis "hello" vastu. Nemad siis, et kas meid ma"letad ja kas sa reisid u"ksi voi ja kus su sobrad on. Mina et jah, muidugi. Filipiinlaste jaoks on u"ksi reisimine kultuuriliselt midagi ta"iesti hoomamatut, nagu u"ks neist hiljem u"tles, ei la"he nad u"ksi kaubamajja kah :). Ma ei oskand midagi sest vestlusest arvata ja hakkasin minema kondima, kui u"he oe peigmehe ta"di, kes oli kohalik (nad ise olid Manila kandist) ja"rgi jooksis mulle, ja Hello Sir ja Hello sir kisas. Po"o"rasin siis va"he ha"mmastunult ringi, sest teda ma polnud kunagi kuskil na"inud. Igatahes, tema siis seletab mulle, et nemad on nu"u"d asja arutanud ja et oleks tore, kui ma koos nendega seal ringi vaataks, et neil on koik a"ra orgunnitud juba, et tema on juba paadid erinevate saarte vahel reisimiseks orgunnind ja kui ma tahan, siis saan lihtsalt koos nendega reisida. Einohh, mis mul sai selle vastu olla eks ole, kui mingi filipiinide perekond mind kaheks pa"evaks a"ra tahtis lapsendada :). Perekond koosnes siis Edzist ja Patrickust kelle 8 kooselu ta"htpa"eva puhul see reis oli tehtud, Edzi oest Khayst ja Patricku ta"dist Naniest, kes siis oli kohalik ja to"o"tas nagunii mingit sorti tuuride orgunni ja giidindusega. Ehk siis sisuliselt sain osaliseks kohalikus paketiturismi reisis. Tu"u'bid olid jumala a"gedad, kui natuke liiga tihedad fotod facebooki jaoks va"lja ja"tta :). Selgus, et Patrick ja Edz on oendust koos opinud, mida patrick ka mingi u"likooli juures praktiseeris, aga Edz to"o"tab hoopis J.P. Morgani konekeskuses. Khay oppis kolledzis programmeerimist. Programm oli tihe ja kohad kus me ka"isime absoluutselt uskumatud, nagu otse postkaardi pealt va"lja loigatud. Esimene pa"ev oli kavas pohimotteliselt rannad mingitel va"he kaugematel saartel, liiv helevalge, vesi helesinine, kookospalmid jne. ta"pselt nagu filmis. Teine pa"ev sai rohkelt snorgeldatud, pa"ris lahedad korallrifid olid ja koige tipuks ka u"ks laevavrakk, mis oli kah suht a"ra korallistunud. Vrakk oli 6-7 meetri peal, mis selgus on ta"itsa snorkliga alla mindav distants. U'lituus. Lisaks ka"isime Coroni saarel vaatamas nii selge veega ja"rvesid, et kui poleks nainud poleks uskund. Ja"rvede pohjas olid lubjakivi moodustised, mis meenutasid korgarhitektuuri. Mega. Lisaks oli kavas twin lagoon, mis siis ta"hendas sisuliselt kahte omavahel va"ikse koopa kaudu millest la"bi sai ujuda u"henduses olevat maalilist laguuni. U"lilahe. Muidugi kohtasime ka vahetevahel suures koguses teisi turiste, aga suure osa ajast olime ka ta"itsa oma ette. Aaa, muideks, sama lennu peal millega tulime, oli ka u"ks eesti perekond koos mingi ca 5 tu"drukuga. See tu"druk tahtis pissile umbes ta"pselt maandumise ajal, ja andis sellest ka ha"a"lekalt ma"rku, et nii ei saa rallit soita kui stjuaardess arvas, et kannatab a"ra. Eks siis lubati kohe. Aga, mis tegi asja naljakaks oli see, et u"ks kohalik ta"di, kes vist va"he lendamist kartis, sattus tu"druku nutust puhta paanikasse ja hakkas lapse nutu peale karjuma, et "stop her", "stop her". See ta"di oli kah mingis seltskonnas, keda me paar korda kohtasime, oi oi kuidas mu perekond ta kallal aasis, iga kord kui ta"di na"gid tuli kuskilt ja"lle "stop her", pa"ris koomiline. Nojahh, peale rasket reisimise to"o"d kulmineerus siis asi sellega, et ma tegin perekonnale ohtuso"o"gi ta"nuta"heks reisi eest ja nemad kinkisid mulle nimelise votmehoidja, kust nad selle va"lja sebisid ma ei tea. Maksin viisakalt muidugi ka oma igast rahvuspargi tasud ja muud lisaks tulnud asjad kinni. Loomulikult ei saanud nad mind ka enne minema lasta, kui olid mulle ostnud kohaliku rahvustoidu - keedetud muna, kus sees tibu sisuliselt juba valmis on arenenud ehk Baloti. U"tleme nii, et igapa"ev m seda just ei so"o"ks aga asjaolusid arvestades oli see tegelt pa"ris hea. Igatahes, pikk lugu lu"hidalt, nu"u"d on maailmas kolm filipiinlast rohkem, kes eesti keeles viieni lugeda oskavad ja teavad kus kohas eesti asub :).

Et pere pidi nagunii ja"rgmine pa"ev a"ra lendama ja mul hakkas kah ajaga juba nirusti olema, sest juba 5.dets on lend Puerta Princesast, siis votsin jargmisel hommikul paadi El Nidosse. U"tleme nii, et 9 tunnine reis mo"o"dus ma"ngeldes, sest olen kuidagi asiaadiks reisimugavuse noudmiste osas muutunud :). Teised valged inimesed olid na"ost mingil reisihetkel natuke valgemad kui tavaliselt igal juhul, sel ajal kui mina end mingisse nurka kerra tombasin ja tsillisin. Pealegi kartsin oluliselt hullemat, sest igast juttu olin ma teistelt reisulistelt selle paadisoidu kohta kuulnud, sinnamaale va"lja, et u"ks paatidest pohja la"ks pool aastat tagasi. Ning olgem ausad, see pisike paadiniru ei na"inud niimoodi va"lja, et oleks sellega tahtnud 200 kilti u"le mere soita... Ehk siis paati vaadates tundus ku"ll alguses, et enne la"heks Tupsuga 25m tuulega soome kui selle aleva peale. Onneks oli laine suuresti tagant (mis siis et kohati 2 meetrine) ja tuul juba eelmise pa"veaga vorreldes natuke vaibunud, nii et peale paari litaka vett kaela ja mone kahtlase raksatuse suurt miskit ei olnud. Nii, aga on juba siin lobisetud kah. Aitab.

Ilusad kosed ja pisikesed primaadid

Seekord olen suht tubli ja ei ja"ta isegi na"dalat kahe postituse vahele :). Ma"rkamatult on ja"lle paar pa"evakest ohtusse lipanud, mis on u"li monusalt mo"o"dunud. Peale seda, kui olin lennupiletid a"ra ostnud ja selgus, et aega Boholil vedeleda mitu pa"eva, ei viitsinud ja"rgmisel pa"eval va"ga u"les tousta, kuid arvestades, et mu o"o"bimiskohas so"o"gikoht kell 22 kinni pannakse ning koik u"ldised tuled a"ra lastakse, ja u"ldiselt kell 23 juba o"o"bikud on, siis oli see siiski 9-10 paiku kui unest jagu sain. Vedisin ennast hommikust so"o"ma, ja see polnud mingi lihtne to"o". Nimelt asuvad siin Nuts Hutsi bambusonnid joeorus, receptioon ja kafeinica on keset ma"ge (116 trepiastet) ja kui tahad u"les teepeale va"lja jouda, siis sealt edasi on veel 155 trepiastet, ehk siis kokku 271 trepiastet +15 minti jalutuska"iku ma"gist ku"lateed pidi, et maantele jouda. Hoiab heas fu"u"silises kondistioonis ;). Voi siis kui laisk ja rikas (3.5 EUR/i) oled, tellid endale paadi joe a"a"rde ja"rgi mis la"himasse linna viib. Igatahes, u"leile hommikul kujunes nii, et ja"tsime esialgu trepiastmed votmata, olime eelmine ohta tuttavaks saanud u"he va"rsklelt abiellunud paariga, kus neiu soomest (9 aastat ku"ll juba reisinud ja sukeldumist instrueerinud) ja noormees indoneesiast. Neil juhtus kaasas olema ingliskeeli slackline, ehk siis ko"iel kondimise rihm (no va"lja na"eb nagu va"he paksem (aga mitte laiem)  transpordirihm. Nii juhtuski peale aeglast hommikuso"o"ki, et panime selle joe a"a"res 2 puu vahele ja siis u"ritasime ko"ielkondijaks saada. Ma tegin va"idetavalt va"ga head progressi, sain  pooleteise tunniga  seal peal seismise enam va"hem ka"ppa ja rekordiks tegin isegi 5 sammu. Vordluseks - monel pidi peale saamise ja seismise oppimine na"dala votma. Indoneeslase ja soome preili vastu ma muidugi haisule ei saanud, esimene ka"is edasi tagasi nigu niuhti, aga noh, seal taga oli ka kovasti rohkem praktikat. Saksa neiudest Becky natsa proovis, aga eduta.

Tegelt oli juba hommikuso"o"ogika"igus formuleerunud plaan, et peaks minema u"les joge koskede kaskaadi kaema. Moeldud moeldud, ujusime u"le joe, kondisime nii ligi kui saime ja ujusime koskede juurde. U"limalt tuus! Sai votaa dusi kose all, ka"ia kose taga, teha vastuvoolu ujumist, koskede otsa magironimist jne. Kaugemad kosed olid natuke keerukad ligi pa"a"seda, sest vol oli juba liialt tugev ja kandis minema. Ma muidugi ei saand juhust kasutamata ja"tta ja proovisin ikka sinna mo"o"da pudedat savi seina sinna va"lja haalata, mis la"ks ka onneks. Ku"ll ei la"inud sedavord onneks esimesel katsel sealt ules ronimine, olles ma"rg nagu lutsukala prantsatasin paari meetri pealt vette tagasi, kui mingi savinukk ja"rgi andis. Teisel katsel ronimine onnestus ja koik tundus ilus, aga mingi hetk kose otsas avastasin, et suur varvas on jube valus. Kiire pilk alla na"itas, et verd kah voolab ja et ku"u"s on ta"iesti lahti. Arvatavasti juhtus see siis kui sisse kukkusin ronides, aga et adreka laks oli sedavord kova markasin alles moned minutid hiljem. Teised tahtsid nagunii juba tagasi minna, nii et hu"ppasin siis uuesti sisse ja lasin karestikul end rahulikku vette kanda, kus nad ootasid. Ujusime allavoolu selle 800m mis meie eluapaigani oli tagasi (teepeal hiina ja filipiini turistidele lehvitades, kes joerestoranides koskesid vaatama toodi) ja eks ma siis asusin vaikselt arstima. 95% ku"u"nest sai rahulikult maha loigata, omajagu muda oli kah seal all, desinfitseerisin a"ra ja panin mingit sorti plaastersideme sinna peale. Valus ha"mmastaval kombel va"ga polnud, ku"llap see pool tundi ku"lma kompressi (no muidugi mis see joevee 26 kraadi ikka nii ku"lm oli) mis tagasiujumine andis aitas. Tagantja"rgi tark olles oli see ku"u"s juba kergelt otsast lahti, peale seda, kui u"hel pimedal Malapasqua o"o"l olin selle varbaga ta"iega vastu kellegi u|le tanava jooksvat veetrassi raiunud, muidu ma arvan poleks sittagi juhtunud kah taga. JA lahtise otsaga ku"u"ned tuleb nii a"ra nu"sida kui voimalik... U'ldiselt ma arvan, on koige suurem mure see, et tegu on troopikaga, kus igast haavast voib probleem saada, muidu ma usun saab korda, kuigi va"ike oht on, et ka juur kannatada sai. Pilti ei hakka norgana"rviliste lugejate hoidmise huvides lisama....

Igatahes, ei lasknud ma end sellest va"iksest apardusest eriti ha"irida ja la"ksin ohtupoolikul u"hes indoneeslase ja soomlannaga 100 m korguselt (ja 500 m pikkuselt) u"le nende samade koskede mineva trossiliini pidi liugu laskma, edasi tagasi. Kurat, see oli alles mega elamus, tugevalt seda 350 pesot (7 EUR/i va"a"rt). Votsin kogu asja videosse ja tahtsin selle ka siia u"les laadida, kuid pildi laadimsie kogemus u"tles, et nii palju aega ma siin kohvikus ei veeda, et see asi a"ra teha... Kuigi tagasitee jaoks vahetati mu glider va"lja, sest ma olin mingi rulliku jaoks viimane piisk olnud, tundus, et rada on aasia kohta heas korras. Igatahes, kui siia kanti satute, proovige a"ra.



Eile tegin a"ra kohustusliku Boholi atraktsiooni ja ka"isin kaemas maailma u"htesid pisemaid primaate, Tarsiere. Suur isane kaalub 130 g, elatuvad putukatest, pohiliselt rohutirtsud, jahti peavad o"o"si ja silmad on suured nagu tollarattad / suurim keha silmade suhe imetajatel. Pea po"o"rdub pea 360 kraadi. La"rm ja ka vihm on neile fu"u"siliselt valus, sest kuulmine on sedavord hea. Huvitavad elukad, ja loomulikult ohustatud, sest kuigi nad so"o"vad vilja kahjureid, arvavad(sid) kohalikud, et nad nende vilja krobistavd nagu rotid (saba on sarnane). Pa"eval nad magavad, nii et na"ha oli samapalju (voi kui zoomi arvestada siis va"hem) kui fotol. Star warsi tu"u"bid joonistavad nende pealt tegeleasi maha selgelt :). All ka stiilina"ide:



Tagasi tulles ootasin hoolega mingit sorti bussi kui u"ks kohalik kinni pidas ja ku"u"ti pakkus. Selgus, et tegu oli mingit sorti meremehega, kes to"o"tas naftato"o"stuses, ja'rgmine assignment pidi olema prantsuse guayanas. Tuli ta Tagbilaranist, kus oli oma tu"drukut ku"lsatanud, kellel peale 20 aastat uusmeremaal to"o"otamist oli onnestunud lopuks kodakondsus saada. Eks filipiinide meremehi ja lipu all soitvaid laevu ole maailmas palju, ja kuigi ta u"tles, et vorreldes na"iteks sotlaste ja teistest rahvustest meremeestega saab ta va"he palka (550 taala peale elamiskulude maha arvamist kuus), siis on ta eluga rahul, sest ta peab to"o"tama ainult 6 kuud aastas ja filipiinidel elab selle rahaga u"leja"a"nud pool aastat va"ga ha"sti a"ra. Vordluseks, kohalikud politseinikud ja opetajad, kes on suhteliselt ha"sti tasustatud, pidid saam ca 15000 peesot (300 EUR/i) kuus. Enamik inimesi teenib luliselt va"hem, kui u"ldse midagi. Arvestades, et toit on siin ta"nu maailmaturu hindade tousule suhteliselt kalliks la"inud ning on kohati vorreldav eesti hindadega, siis on eluvaimu seeshoidmine keerukas.  Muidugi koik teenustega seonduv on marginaalse maksumusega, oma o"o"maja eest olen ma uldiselt maksnud 8 EUR/i o"o", saab loomulikult ka odavamalt, kui pole just valgetele moeldud so"o"gikoht, siis saab 50 peeso ehk 1 EUR/i eest kohu ta"is ilusti koos mingi liharoaga. Tavaline riis on 10 peesot, ise teed siis muidugi odavam. Banaanikilo 25 peesot (0.5 EUR/i)

Saksa tu"drukud liikusid eila hommikul edasi ja soome indoneesia paar ta"na, nii et olen omapa"i vahelduseks ja"lle. Mis pole tegelt u"ldse paha, natuke na"rvidele jodsid saksmannid juba ka"ima hakata. Endal pealegi homme hommikul lend Coroni. Jutustamiseni!

Malapasqua & Bohol

Tubli nadalake on viimasest postitusest moodunud ning voib julgelt oelda et reis on hoo sisse saanud ja see nadal on moodunud paris sundmusterohkelt :). On sukeldutud ning snorgeldatud, lauldud karaoke baaris karaoket, kaidud kohalikul discol ja festivalil, mangitud rohkem piljardit kui juba vaga ammu nii sita kvaliteediga laual, mida pole kohanud ammu, kohalike poistega kossu mangitud, testitud, kas Red Horse olle, mille peale kirjutatud 7 koma midagi volli omab teistsugust moju kui muud olled, vaadatud "sokolaadi" magesid ning tsekitud liblikaid, luks bussiga soidetud, bussi katusel omajagu tripitud ja praamiga "soome" ots soidetud, nahtud, et kohalike seas, kes uldiselt ulemoistuse sobralikud on on ka paar torvatilka kes ruumi siisse murravad voi kakluses bambuskaika valja votavad jne. Sellest kiirusest ka siis see, et blogind pole ning muidugi ka sellest, et Malapasqual oli kull koikjal wifi aga telefoniga vaga blogi ei kirjuta, eile sai suht keset ei miskit oobitud bambusonnis (place nimi on Nuts Huts), metsahaaled umberringi, pean seda kohta baasina veel paar ood, hetkel olen sealt mone km kaugusel vaikses linnakeses nimega Loboc. Viimased paar paeva olen reisinud paari saksa preiliga, peale seda kui eestlased jalga lasksid. Aga et lool ka mingit struktuuri omaks katsun asjadest raakida algusest peale.

Viimane jutuke sai kirjutatud Cebus, kust koos Eesti poistega Malapasquale tombasime, retk oli maaliline ja palavus talutav sest buss polnud pilgeni tais ja igal oli oma priva aken kust tuul peale kais. Sealt vaike paaditripp ja olimegi saarel, mis suht koht ikkagi paradiisisaare nime vaarib. Kondides teeb talle tiiru peale ma pakun nii kolme tunniga, inimesi elab ca 2000, rannad on tsillid, liiv on lumivalge, palmid on nagu palmid ikka, ning vesi on 27 kraadi ja paistab labi, nii et paadist vaadates aru ei saa, kas on pohjani 3 voi 6 meetrit. Ma veetsin sellel saarel nadalakese, millest viimased kolm ohtut olid raudselt viimased :). Esimene ohtu saabusime kull juba pimedas, aga paadis kohatud mingi voorastemaja peremees tegi meile hea diili toale ja nii olime suht sekunditega saarekest uurimas. Suht kiirelt tuvastasime, et koik mis on otse rannas, on suht kirves ning ning nonda me siis sattusime jalutades natuke sisemaal olevasse kohalike kulla, kust onnestus vaga head barbeque liha saada ja koht tais pugida. Tegime loomulikult ka esimesed olled ja avastsime ka koha nimega Other Place, kus oli piljardilaud. Peale meeleolukat ohtut, kui see koht 12 paiku end sulges, suundusime sealsete baaridaamide lahkel juhatusel saare teises otsas asuvasse Karaoke baari. Seal selgus, et raagitagu mida tahes, pigem on laulurahvas ikkagi filipiinlased ja mitte eestlased, aga kui asi showd puudutab, siis ei ole meil midagi habeneda :). Me Mardoga laulsime haaled igaljuhul korralikult soojaks ja rahvas sai nalja nabani, Other place baaripreilid olid viisipidamises tuleb tunnistada natuke osavamad... Jargmisel paeval sai veits rannas lebotatud ja snorgeldatud, mille tulemusena onnestus kahetsusvaarselt oma selg niikaugele viia, et see hetkel nahka ajab. Snorgeldamine oli muidu nagu ta oli, aga nats ponevust pakkus uks vana jaapani vrakk (suht liiva alla mattunud kull) ja kalade saiga toitmine. Boonusena onnestus ujudes veel meresiili otsa astuda, mis on paras porno ja paar esimest paeva teeb igal sammul nats valu, nuud nadal hiljemgi annab veel kergelt tunda. Kuna eesti poisid lakumas oli, siis oli ilmselgelt tarvis ka tol, ohtul valja minna, mina vasisin mingi hetk peale traditsioonilist piljardit ara ja kebisin tuttu. Mingi hetk arkasin unesegaselt ules kuna teised eesti poisid laekusid ja avastasin, oma ullatuseks et uhel on nagu verine mis verine. Paris selget  versiooni mis juhtus ei tea vist keegi, sest joobe aste polnud just liiga madal, aga nii palju kui mina vendade vasturaakivast jutust sotti sain siis oli uks teist naljaviluks touganud, kes oli seepeale mingi aia otsa komistanud, pea ara lohkunud (ma pakuks isegi, et vaike omblus kulunuks sinna ara, kui seda kuskilt votta olnuks) ja kurjaks saanud ning selle peale oma vennale kumpi soitnud. Kuskilt oli seepeale valja ilmunud mingi hulk kohalikke, kes talle kallale kippusid, kellest kah 2 voi 3 tukki oma laksu ara sai (poisid molemad ule 190, ja mingi 90 kilo ikka) kohalikud ma arvan vast 60 kilo max. Ainus, milles mehed 100% nous olid, oli see, et mingi hetk oli mingi kohalik valja votnud sellise bambus kaika, mille osas polnud mingit kusimust mis nuud teha ja olivad uksmeelselt jooksu pistnud. Seiklus missugune. Hommikul oli ka aiaomanik, kelle aia otsa komistati ja mis katki laks platsis ja noudis kahjutasu. Poisid kaisid voorastemaja omanikuga kohal ara ja said normaalsele kokkuleppee, sest egas see aiaparandamine siin suurt maksa. Minu osaks jai siis oosel haava tohterdada ja edasi tudida, poole paeva peale panid poisid Cebu poole minema, sest jargmine paev oli vaja hong kongi poole tagasi liikuda. Mina see vastu sebisin endale jargmiseks paevaks sukeldumised ja kuigi oli laupaev ning see tahendas, et oli kohalik disko paev, kebisin 22 tuttu.

Sukeldumine, njahh, see on enamasti alati lahe. Ning kui sukeldumiseks kohti onnestub nii valida nagu mul on onnestunud siis eriti :). Teised kellega ma sukeldusin, utsid, et ma olen ara hellitatud, voibolla. Olen teinud mingi 35 sukeldumist ainult aga need peaaegu koik maailma TOP paari kolmekumnesse mahtuvates kohtades ma pakuks. Esimesel sukeldumise paeval tegin kolm sukeldumist, kaks Cato (kassi) saare juures ja uhe poolenisti oise Malapasqua kulje all. Esimesed kaks olid siuksed keskparased ma utleks, et kalamehi on palju siis siukest keskmist sorti kala suurematele saartele lahedates kohtades liiga palju just pole, samas korall oli taitsa OK. Samas olid seal vaga lahedad koopad, milles paar white Tip reef sharki magasid voi tiirlesid, labi koopaseina avause pooleteise meetri pealt 3-4 meetrisele magavale haile otsa vaadata on alati taitsa huvitav, eriti kui teine samas koopas tiirutab. Lisaks igast vaikest nasvarki nagu nuudi branchid (kuidas iganes see speeling ka on) Lion Fish, krabid ja moned muud elukad. Oine (ohtune, sisse valges valja kottpimedas) sukeldumine samas oli paris age juba, algul sai tsekatud kuidas Mandarin kalad vanainimeste asja teevad, kalad ise siuksed akvaariumikad aga lahedalt varvilised, mulle aga jattis pigem suurema mulje suur hulk suhteliselt pirakaid merihobuseid. Aga mitte ka sellest ei tahtnud ma raakida, ulikova sukeldumine oli jargmisel hommikul kell 5, kui kaisime Tresher Sharke (kes tahab laseb googlel tolkida) tsekkimas. Valja soitsime taielikus kottpimeduses, ning sisse huppasime kui oli juba kergelt valge, sukeldumiskohaks oli uks suhteliselt pirakas vee alune saar, mille tipp oli ca 17 meetri peal ning sealt laks sein alla 30le. Seal saare kohal lasevad tresher sharkid end igahommikul pisematel kaladel puhastada. Algne plaan oli alla 30 peale minna, aga kuna mingi grupp juba laks meie ees, jaime 17m peale saare servale esialgu pidama (kaua ei saa 30m peal olla ja teised pidid varsti ules tulema). Igatahes osutus see onnelikuks valikuks, saime seal mingi paar mimutit olla, kui 2 Tresherit valja ilmusid. Ma polnud tresheri poisse varem nainud, paris eriskummaline saba on neil. Igatahes, teine eriskummaline asi oli, et kui uks neist tegi paar tiiru ara ja lasi siis jalga, siis teine tegi meile mingi 20-25 minutit showd lihtsalt. Olime 5-kesi reas, nagu [le saare 17 m serva ja jalad alla rippu ja vahtisime suu ammuli. Paar korda ujus tuup meist nii lahedalt ule, et oleksime tahtmise korral kae valja sirutanud ja teda puudutada saanud. Kohalik intsruktor, kes seda sukeldumist paar korda nadalas teeb oli roomust nii erutatud, et ei suutnud vaga filmida, onneks teised olid vahe osavamad, onnestus sellest asjast ka paar videot ja hulk pilte endale sebida. Lopuks laksimegi vahe ulbeks ja kui uks mees oma suure kaamera ule ujumise ajal poisile peaaegu vastu kohtu sirutas, siis tombas ta vahe tagasi. Parast kaisme ka korra 30 peal ara, nagime veel kas seda sama tuupi voi teist, aga distants ja ka nahtavus oli ikka hoopis midagi muud. Sitaks lahe sukeldumine uhesonaga, ma arvan, et paigutud TOP 3-4 mu omadest. Pinnale tulime, olime koik onnejunnis muidugi, mina instruktor kaks saksa neiut (kellega ma praegu tripin) ja mingi sveitsi tuup, kel mega fotovarustus oli.

Peale valja ronimist oli mul kossumats kohalikega, mille ameerika tuubid kellega eelmine paev sukeldusin kokku olid leppinu ja kus ma olin juurde varvatud. Utleme nii, et kuigi pikkuse vahe oli ma arvan viisiku peale meie kasuks ligi 70-80 cm (meil oli kah uks kohalik), siis mangu saime me selgelt kaela. Ma utleks, et ma tegin vorreldes kohailkega oma ara ja minu pealt ei karisenud, pigem vastupidi, aga ka minu mang ei olnud maailma parim, sest peale paari kukkumist, sest betoon valjakul oli omajagu liiva votsin tuuri vahemaks, sea enam, et teised mehed mu satsis ei viitsinud isegi hupata (ma arvan, et lauavoitlus jai vaatmata pikkuse vahele suht vordne). Uks ameeriklastest seejuures oli leedu juurtega, mis olid taitsa kaduma lainud :). Kohalikud seevastu olid kabedad nagu kuradid ning oskasid ka oma laua ja kummipalli kombinatsioonist optimaalseid porkeid saavutada, mis meil vajaka jai ja mistottu ka korvialt mitu korda tavaliselt visata tuli enne sisse saamist. Pange siia juurde 32 kraadi sooja ja lige marg pall, mis esimese poole mangust enne valja vahetamist oli tuhja voitu ja saategi loogilise tulemuse.

See ohtu oli esimene kolmest, mis ma arvasin, et viimaseks jaab Malapasqual :). peale vaikest lounauinakut  avastasin end sukeldumisklubi baarist happy hourilt, kus muuhulgas sai uhes uhe vene preiliga, kes muga samas voorastemajas elas ja uhe sveistsi preiliga kes mu buddy oli uks paev sukeldudes tehtud baari rekordi kordu Jengas (34 taiskorrust, see on see mang, kus puit pulkadest on torn ja voetakse vahelt ara ja pannakse tippu). Sealt oli loogiline jatk piljardibaar ja suurem kogus punaseid hobuseid uhes vene preili ja  kohalike poiste ja tudrukutega. Sinna ilmusid mingil aja hetkel ka saksa neiud ja uks sukeldumisinstruktorite v'lja koolitaja oma sobraga, olles ise suht suur olletarbija ja muidu lahke mees, hakkas meie suunas kah omajagu tasuta ollesid lendama. Kuna jargmised kaks paeva oli saarel festival, siis juhtus, et oli disko ka sel paeval, mis siis et polnud laupaev. Nalja oli nabani, tulemuseks oli see, et mingi hetk hakkasime end disko poole seadma, kell oli 1, enamusel oli jargmisel paeval mingit sorti sukeldumine kella 7-9 paiku. Mistottu juhtus kuidagi nii et kuigi disko poole sai liikuma hakatud 7-8 kesi, siis kohale joudsime Mark (sukeldumisinstruktorite instruktor) ja Becky (uks saksa preilidest). Alguses korraks kusjuures tundus, et olime kaotanud ka Marki, kuid see oli optiline illusioon, sest ta tegeles olle ostmisega. Igatahes, tekkis suht varsti olukord, kus mul oli alles umbes kolmandik olut, Beckyl kolmveerand, kui Mark uute olledega kurat teab kust valja ilmus. Ma oma jao kummutasin ara, kuid nahes, et Beckyl on sarnane plaan ja seda, et ta tegelt juba selgelt oma limiidi uletanud oli, suunasin sujuvalt ta eelmise olle uhele kohalikule, kes meile enne omajagu pakkunud oli klaasist. Igatahes, sai moned tantsud tehtud, ka kogu kohalik bande, kellest mone nagu ja nimi tuttav juba oli oli kohal. Tantsuporandaks oli kohaliku kooli kossuvaljak. Lopuks aitasin Becky tuttu ja uinusin ka ise.

Arusaadavalt ma jargmisel hommikul enne kella 12 silmi ei avanud ja enne kella 1 hommikusoogini ei joudnud :). Saarel oli alanud ka festival, mis muuhulgas tahendas nonstop diskot hommikust alates (Kungman style ja I am too sexy on ikka selgelt ule mangitud lood siinkandis, nagu oleks igha luggu, mida paev otsa ule saare lastakse). Loogiline otsus oli veel uheks paevaks sinna jaada. Paev (ohtupoolik) sai veedetud rannas ning ohtul oli kordusetendus, selle vahega, et piljardis sai veel rohkem nalja, seltskond oli natuke muutunud ja diskole sai mindud rohkem todemusest, et kuna oli festival ning muss oli nii kova, siis polnud kusimus selles, kas sa lahed diskole, vaid et kus sinu jaoks disko toimub. kas sinu toas voi diskol :). Kella 12 oli hakanud ka Becky sunnipaev, kuigi ta ise oli eelmsie ohtu liialduste tottu valinud disko omas toas. Diskole joudis meid seekord 4, mina, Cherry (teine saksa tudruk), Ben ja Eiwin (voi midagi sellist). Ka ma votsin diskot seekord vahe rahulikumalt ja lasin peale tunnikest jalga, mida ei saa oelda uhen Eiwini, vanema norra tuubi kohta, kes hommikul 5 otse shark divele laks... Muuhulgas oli sel ohtul selgunud, et Eiwin on endale ulejargmiseks hommikuks transa Cebusse eripaadi ja auto naol sebinud, mida ta mulle ja saksa neiudele tasuta kasutada pakkus, millest sai ka alguse see, et ma jargmine paev veel ei lahkunud. Sest kuigi ma tousin puudlikult kell 8.30 oma aratuse peale istuli tousin, lubas see mote mu kuklas mul sudamerahus uuesti tuttu keerata :). Mingi hetk peale hommikusooki leidisn natuke onnetud saksa preilid, selgus, et kuniks Cherry diskol oli, oli keegi nende tuppa kus Becky magas sisse jalutanud, rotti oli pandud krediit kaart, telefon ja 50 EURi ning paar kohalikku, kuid ca 150 EUR/isest materiaalsest kiahjust suurem oli moraalne, sest Becky, kellel muideks oli ka sunnipaev, oli arganud selle peale, et keegi teda katsub, mille peale ta oli korra kovemat haalt teinud ja kes see iganes ka oli oli jalga lasknud. Igatahes oli see ebameeldiv ja ka imelik, sest varas oli enne vaga filigraanselt tegutsenud, votnud uhest rahakotist muu raha hulgast ara EUR/id, teisest kohalikud ja uhe kaartidest, seejuures oli uks rahakott olnud suures kotis kuskil pimedas nurgas. Ilmselgelt tundub, nagu oleks tahtnud markamatuks jaada, aga ju siis mingi hetk ei kainud moistus asjast ule. Loo moraal oli see, et kui sobranna diskol on, pane ikkagi uks lukku.

Viimase ohta votsime rahulikumalt, paar olli rannas ja hommikul Eiwvini transaga Cebusse, sealt praam Boholile kus oli vaja veel kottpimedas tunnine retk jeepneyga (siuke inimeste veoauto) ja 20 mindane jalutuskaik  teha oobimispaika joudmiseks, mille saksa preilid saksa tapsusega kuskilt raamatust leidnud olid. Tana tsillisime busside katustel ja kaisime liblikaid vaatamas ning Chocolate hilli nimelist vaatamisvaarsust kaemas, mis on sisuliselt kunagised merepohjast magedeks tousnud korallrahud millest (vihmavee) korrosioon on vorminud lahedad kuplid. Hetkel olid nad taitsa rohelised, muidu viskab kuival perioodil nad pruuniks, millest ka nimi, sest valja naevad nagu sokolaadi tilgad. Kokku on neid sitaks, mingi 1200+. Panin pildi kah:


Preilid jaid niisama tsillima ja vaatama kas nad tarsiere ehk uhtesid ahve suudavad tuvastada (homme nagunii plaanis neid kaeda uhes looduspargi moodi asjas), ma tegin vaikse tripi internetti et lennukaid osta, kuigi suurema osa ajst olen blogimisega tegelnud. Hetke lennukuup'evadega on seis siuke, et ma lendan 27. November Coroni, kust siis vaikselt alla Palawanile praamidega liigun teel koike mis silmailu pakub kaedes. Palawanil kindlasti maalune jogi plaanis voibolla veel uhtteist, nagu sukeldumine, merekajakid ja koopad. Puerta Princesa Kota Kinabalu lennu muutsin ara 5.ks detsembriks, siis vast 10. paeva malaisias, Mt. Kota kinabalu ronimine sukeldumine Sipadanil, vaike orangutang kuskil  ja tagasi Hong Kongi.