Teine irooniline episood oli see, et ületasime piiri parasjagu ning täitsime ära meditsiinivormi, kus andsime pühaliku tõotuse, et oleme terved ja tublid, läksime paarkümmend meetrit edasi passikontrolli, kui üks meist, nimesid nimetamata, oli sunnitud kiirelt tulnud, kiirelt läinud, kõhugripi tõttu vetsu oksendama jooksma :). Õnneks oli WC uks passikontrollist ainult 3 m kaugusel. Vietnami piiril oli isegi mingit sorti Ebola jut üleval, kuigi isegi seljakotiläbivalgustamismasin polnud töös ja mingit kontrolli ei teostatud ka muus osas. Just siis, kui vaatsin, et saame passid tagasi küsis härra piirivalvur ka kahte taala altkäemaksu, mis tal saamata jäi ning midagi ei muutunud. Üllatas mind see seetõttu, et härral olid täitsa viisakad pagunid, kapten või midagi analoogset Vietnami süsteemis, nemad tavaliselt niimoodi (selliste summadega vähemalt) ei jända. Peale mõningast keerukat tingimist kahe ainsa silmapiiril paistnud mootorratturiga saime mitte just liiga odava küüdi 5 kilda kaugusel asuvasse Ha Tien'i. Ha Tieni atmosfäär oli tsill, elasime just turu vastas (esimesel pildil, taamal, 10 taala), lõbustasime end ühe linna välismaalasest püsielaniku baaris, kohalikes toidukohtades ning rentisime päevaks mootorratta, et ümbruskonnas ringi vaadata. Ümbruskond oli priima, kalafarmidest ja idüllilistest riisipõldudest kuni dramaatiliste lubjakivi formatsioonide ning randadeni ja lubjakivimägedes olevate koobaste ning neisse ehitatud templiteni. Väga tsill mootorratturi päev oli, väiksed päiksepõletused välja jätta. Fotoreportaaž sellest on nähtav allpool.
P.S: SEE EI OLE HAAKRIST ;)
Kihvt oli ka näha Vietnami kalurite armaadasid, kes Ha Tienis ja lähikonna külades pesitsesid, kuigi väikse hirmuga, kuidas nad loodusele mõjuvad, kuigi massiline kalakasvatus vast tasakaalustab asja väheke siis neid va kalalaevu oli ikka jube palju. See, kuidas kalade külmas hoidmiseks jääd laeva transati oli muidugi eriti lahe :) (vaata videot):
Teine lahe avastus oli, kuidas katkist mootorratast pukseeritakse :). Lihtne ja geniaalne...
Oma hämmastuseks saime tagasi linna pöördudes teada, et sinna oli saabunud veel üks eestlane - uskumatu lugu, arvestades, et inglasest baariomanik Andy, kes ma usun trehvab 70-80% linna väisavatest kahvanägudest, ei mäletanud, et ta enne meid üldse seal eestlasi oleks trehvanud - ja nüüd järsku kohe kolm tükki ja kaks reisiseltskonda. Tegime igatahes Antiga mõned õlled ja ühed kohalikud kalaroad, oli täitsa sümpaatne ja elurõõmus tüüp, kes natuke üle kuu oli Vietnamis trippind. Selgus (nagu ikka) et mailm on väike ja tal on Noblessneris väike purjepaat ning arvatavasti oleme Tallinna lahel üksteist näinud :).
Täna hommikul aga pühkisime Ha Tien'i tolmu jalgelt ja võtsime bussi Chau Doci (kus ma hetkel hotellis (8,5 taala tuba) seda lugu ka kirjutan), piletite ostmine mingist valgetele teenuseid pakkuvast hiinlaste võõrastemajast (Hao Mai või midagi sellist), oli selgelt viga, mis maksis paar lisataala, sest sisuliselt seisnes otsebussiteenus bussijaama bussile viimises. Kuigi nalja sai selle käigus kah omajagu, sest sinna saabus mingi suurem grupp ülimalt pretensioonikaid valgeid turiste Phu Quoq saarelt, kes olid teel Kambodžasse. Põhi draama seisnes selles, et neile oli lubatud (või vähemalt osadele neist), et nad saavad sujuvalt kohe piirile ja Kampoti, kuigi tegelikkuses oli mingi buss või minivan seda teed alles kolme tunni pärast minemas. Lisaks muidugi tekkis iga väikse piiriületuse protseduuriga seoses järjest väikseid lisatasusid. Igatahes, miks ma selle jutuks tõin - kui kellegil on plaanis Ha Tieni juures piiriületus ükskõikmis suunal, siis piiriületuse protseduure kindlasti, aga pigem ka logistikat tasub teha iseseisvalt. Ha Tienist piirile on 5 kilti, see mootoratta sõit ei maksa üle 1-2 taala. Busse, mis piiri ületaks on nagunii minimaalselt, tavaline auto niisama lihtsalt üle ei saa. Kambodža viisa saab piirilt, vaja on pilti või kahte ja võibolla passikoopiat, Vietnami viisa peab hetke seisuga olema ette olemas, kui asja teistpidi teha. Väiksest piiriasulast Kambodža poolel esimesse suuremasse linna Kampoti on ca 40-50 kilti ja tee suht hea, enne seda poolel teel on olemas veel ka väiksem linnake ja kunagine Kambodža rikkurite (enne kui rikkad tapeti või põgenesid Khmer Rouge režiimi ajal) meeliskuurort nimega Kep. Mõlemasse on võimalik sebida piiriasulast nii mootoratta sõitu kui ka hea õnne korral jagatud taksot, ca 5 taala nägu, oleneb kuhu ja kuidas läbi rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar