Genotsiid ja paradiisirannad

Kambodža – ma arvan, et umbes pooltel seostub selle mainimisega Angkor Wat ja teisel poolel Punased Khmerid, Pol Pot ja genotsiid. On kuidagi nii juhtunud, et kahe viimase reisi jooksul olen muuhulgas sattunud  ka viimase poolsajandi kahe suurema ja süsteemsema genotsiidi paikadesse. Ühesõnaga Phnom Phenis sai genotsiidi muuseumis käidud, tegu oli ühe salajasema vanglaga Kambodžas lühidalt võimutsenud (1975-1979) režiimi ajal, kus hoiti, piinati ja vahel ka tapeti (kuigi enamasti selleks olid praktilistel põhjustel omad kohad) inimesi kes tihti olid ka ise revolutsioonis osalenud kuid olid mingil hetkel selle hammasrataste vahele jäänud. Sümboolselt, oli see hoonetekompleks varasemalt olnud keskkooliks – Khmer Rouge filosoofia oli, et koole pole vaja ning haridus on saatanast, kraavi kaevamist saab õppida seda tehes ju... Kuigi muuseumi korraldus oli näiteks Rwanda genotsiid memoriaaliga võrreldes niru, siis õõvastavast tundest, masendusest, kurbusest ja arusaamast, et inimene on loomariigi kõige julmem loom ja kultuurikiht selle varjamiseks on üli õhuke, puudust ei olnud. Kompleks oli säilitatud enam vähem autentsel kujul, olid näha voodid ahelatega, ketid põrandate küljes, kongid, kohati riideräbalad piinatute seljast ja vereplekid. Piinatud ise olid asendatud fotodega seintel, fotod olid nendest 14-st surnuks piinatust, kes sealt eest leiti, kui Vietnami armee režiimi kukutas. Nagu näha, siis mu fotodel fotonäitusest kummitab kergelt seoses valgusefektidega, aga mulle tundub, et see lisab pigem tausta.

Mujal oli fotoreportaaž vangidest mug shotidena ja režiimist üldisemalt, piinamismeetodite ülevaade, vangivalvuritele vastamise kord jms.

Ütleme nii, et selleks et kujutluspilt tööle saada oli materjali piisavalt. Öeldakse, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni inimese surm statistika, ehk siis inimese meeled on ehitatud nii, et emotsioon miljonist surmast ei erine oluliselt emotsioonist, mis tekib ühe surma puhul ning kindlasti pole see õud miljon korda suurem. Siin ma kardan peitub ka osa põhjusest, miks sellise mastaabiga asju juhtub. Õõvastav, millised julmurid me inimesed olla võime.

Numbritest – sellest konkreetsest vanglast käis nelja aasta jooksul läbi ca 20 000 inimest, neist pääses teadaolevalt eluga ca 200 – ehk siis 99% piinati surnuks, hukati või suri ümberkavatuslaagrites (sunnitööl).

  

Nagu mahukate genotsiidide puhul ikka, ei oma keegi täpset ülevaadet, palju inimesi tapeti, kambodža puhul on selle nelja aasta jooksul otsa leidnute hinnangutes samuti suuri lahknevusi, aga ausalt öeldes ega see täpne number liiga palju infot ei lisa kah – miinimum on 2 miljonit, ehk 25% rahvastikust, samas võib see vabalt olla ka 3 miljonit. Keda siis tapeti? Intelligentsi (piisas kui sul olid prillid, või olid töötanud õpetajana), rahvusvähemusi, usutegeleasi, välisriikidega kunagi läbikäimist omanud inimesi jne. Nende rühmade saatus oli karm. Intelligentsis mingi osa sai põgenema, aga suht väikene, enamusest rahvusvähemustest tapeti üle 50%, sel ajal Kambodžas elutsenud 50 000 budistlikust mungast elas perioodi üle ca 600-700 jne. Robustne. Küiki kahte miljonit ei hukatud, paljud surid ise töölaagrites, sest elanikkond paigutati massiliselt ümber loomaks kommunistlikku kollektiivset agraarsüsteemi (Mao ja Stalini jälgedes), ilma igasuguse mehhaniseerimise ja muu abita sisuliselt saadeti linnaelanikud maale niisutuskraave kaevama, talupojad peksti oma taludest välja, et nad ikka üheskoos rügaks, mis loomulikult tekitas kaose. Kombineerituna pideva surmahirmu ja tapetud arukamate inimestega, oli otseloomulik, et see süsteem ei hakanud isegi minimaalselt toimima ning kui peale Khmer Rouge kukutamist humanitaarabi (põhiliselt kommunistliku bloki poolt seejuures) poleks järgnenud, siis oleks arvatavasti veel umbes miljon või kaks nälga surnud, sest toota ei suudetud selle 4 aasta jooksul suurt midagi. Karm lugu.

Aga kuidas selline režiim üldse võimule sai? Nagu suurosa Kagu-Aasiast jäi ka Kambodža suuresti külmasõja hammasrataste vahele, mis kombineerus teise maailmasõja järgse võimu jagamise, koloniaalvõimu viimaste tõmbluste, võimuvaakumi ja leviva kommunistliku/ sotsialistliku maailmavaatega. Kuigenotsiid leidis aset 1975-1979, siis sündmused, mis selleni viisid hakkasid juba palju varem. Peale seda, kui jaapanlased teise maailmasõja lõpus lahkusid, võtsid nii Kambodžas, Vietnamis kui Laoses, mis kõik olid endised prantsuse kolooniad maad iseseisvuse meeleolud, kuigi sisemisi nägemusi, mis vormis see iseseisvus tulla võiks (kuningriik,vabariik, rahvakommuun) oli kõikjal erinevaid. Kolooniate minna laskmise meeleolud polnud euroopas aga veel maad võtnud ja prantslased asusid oma koloniaalimpeeriumi taaskord ühendama. Mis viis sõjani prantslaste ja kohalike isesseisvust pooldavate rühmituste vahel, sõja nimeks indo-hiina sõda ja põhline võitlustanner oli Vietnam (aastaid täpselt ei mäleta, aga 1950-ndad need on). Teise maailmasõja järgne prantsusmaa polnud kuigi heal järjel, mistõttu see sõjapidamine muutus kiiresti üpriski kurnavaks. Kuid et vahepeal oli maailm pöördunud külmasõja ajajärku, siis tolleaegsel USA administratsioonil oli tugev huvi kommunismi tondi eemalhoidmiseks piirkonnast (eriti peale Hiina liikumist kommunismile 1949), mistõttu asuti prantslasi rahastama. Ning hiljem, kui prantsusmaa vaatamata sellele sõjast väljus, võttis USA manipuleeriva koloniaalvõimu rolli üle. Juba prantslaste aegadel oli mäng käinud jaga ja valitse meetoditel, kus piirkonna (tollal kuninga) võime üksteise vastu mängiti. Hall kardinal oli uus, kõik muu oli vana, kuniks USA Vietnamis panustas valele mehele, kes osutus lõuna Vietnamis kõva käega diktaatoriks ja kaotas rahva igasuguse poolehoiu, tõugates nad paljuski sotsialismi leeri võitlejaid toetama. Kuigi see CIA viga parandati (mees mõrvati ja vahetati välja), siis oli juba hilja ja ainus viis Vietnamis veel midagi ära teha, oli ise (oluliselt suuremad) väed sisse viia. Järgnes Vietnami sõda, seda kõik juba teavad. Mõni tahab ma arvan juba tükk aega küsida, mis, Kambodža genotsiid siia puutub? Mida tihti ära unustatakse on see, et Vietnami sõja alustala ehk Ho-Chi-Minhi rada kulges põhiliselt läbi Laose ja Kambodža. Ning USA ainus viis seda sõda võita, oli see tee mida mööda voorisid nii väed kui varustus, mida Nõukogude Liit ja Hiina oma külmasõja partneritele, Vietnami (vähem ka Kambodža ja Laose) sissidele jagasid. Vahepeal oli Kambodžast saanud vaene, agasuhteliselt rahulik postkoloniaalne iseseisev Vabariik, mida valitses kuninglikust perekonnast pärit valitsusjuht. Oli mõningaid sotsialistlike sissi liikumisi, aga need polnud enamasti väga radikaalsed ega populaarsed. Ametlikult oldi võetud Vietnami sõja suhtes neutraalne positsioon. Praktiliselt valitsus ei kontrollinud lõplikult piirialasid ja Ho-Chi-Minhi rada kulges oma soodu. Ameerika ühendriikide ajaloo ühe tumedama plekina algatati Ho-Chi-Minhi raja tõkestamiseks meeletut pommitus kampaaniaga, kus Laose ja Kambodža piirialadele Vietnamiga heideti sellises koguses pomme, mis on pretsedenditu tänaseni. Isegi teise maailmasõja pommitamised olid selle kõrval köömes. Tunnetuse saamiseks – lennukitäis pomme iga 8 minuti tagant kaheksa või üheksa aastat järjest... Pommid varieerusid, napalmist ja šrapnellidest kuni tavaliste lõhkekehadeni. Asjade loomuliku käiguna, nii Kambodžas kui Laoses rahva rahulolu valitsustega, mis vaikisid ühes muu rahvusvahelise üldsusega sellest pommitamisest, langes oluliselt, eriti neis piirkondades, kus iga päev võis sind taevane üllatus tabada. Erinevate sissirühmituste kandepind kasvas ning USA poolt kardetud „Doomino efektist“, kus üks riik kukub teise järel kommunismi, sai saatuse irooniana nende enda radikaalse lähenemise tõttu isetäituv ennustus, niipea, kui Vietnamist väed välja tõmmati. Nii läks ka Kambodžas, tingimused talupoegade (tööstust polnud) revolutsiooniks olid ideaalsed, võimul valitsusjuht oli kuninglikust soost, relvi saada Nõukogude liidust ja Hiinast polnud probleem, riik oli vaene ja pommitamiste käes kannatanud. Paari aastane kodusõda lõppes 1975-ndal aastal rahvavabariiki pooldavajate võiduga, esialgu suhteliselt mõõdukas paistnud revolutsioonijuht Pol-Pot (võetud nimi), kes oli oma hariduse ja ideed saanud prantsusmaalt, osutus tegelikkuses radikaaliks.

Alguses linna tänavatel sõja lõppu tervitanud rahvas taipas peagi, et asjalood on läinud hoopis halvaks. Reaalsustaju kaotanud diktaatorina Pol Poti ja co poolt korraldatud oma kodanike massimõrva kampaania on üks suurimaid ajaloos. Punkti pani sellele värske Vietnami kommunistliku riigi vägede sissetung, mille põhjustas ühest küljest toimuva brutaalsus ja halb maine isegi kommunismi leeris ning teisalt fakt, et oma karistamatuse tundes tegid Punased Khmerid reide ka Vietnami territooriumil. Huvitavate faktidena tasub veel mainida, et tänaseks pole Kambodžas sisuliselt genotsiidi kuritegude üle kohut mõistetud. Valitud president on võimul juba ca 30 aastat ja korra peale valimiste kaotust tuli ta võimule uuesti jõuga, mees ise oli mingil ajal tegev ka khmeride režiimis ja on (endine) kommunist. Viimati peale 2013 aasta valimisi toimunud protestid suruti brutaalselt maha. Pol Pot ja Khmerid saadi Džunglist välja lõpuks alles 1990-ndate keskel, seni toimus sisuliselt kohati kodusõda. See kestis nii pikalt, sest demokraatlik lääs USA-ga eesotsas toetas Punaseid Khmere, ehk massimõrva autoreid (seaduslik valitsus mis kukutati kommunistliku Vietnami vägede poolt...). Viimane fakt näitab selgesti, kui räpane oli/on maailma poliitika, kui põhimõtte lagedad on väidetavalt ülimaid põhimõtteid taga ajavad tegelased tegelikult ning kui võssa pannakse meetoditega kultuuriruumi tundmatuse või radikaalsusesse kaldumise tõttu.

Jääb vaid nentida, et kui maailmas ringi vaadata, siis kahjuks tundub, et sittagi pole muutunud, uus külma sõja laadne toode on liinidelt maha tulemas, ning nii kurb kui see ka pole, on Eesti sattumas selle rindejoonele, nagu Kagu-Aasia oli eelmise külma sõja korral... Selline rindejoonel olek on antud näite puhul selgelt väga karm, ning kui siit on midagi õppida, siis seda, et kõige rumalam, mis sellisel juhul teha saab, on esiteks kalduda radikalismi ja teiseks pöörduda üksteise vastu või siis anda võimalus sisemisi vastuolusid ära kasutada.

Nii, nüüd kiskus filosoofia ja maailmarahu peale ära ;). Tegelt pidin ma reisist rääkima mille tausta osas on genotsiid kahtlemata oluline info, kuid tegelikult veetsime me Phnom Phenis vaid päevakese, lisaks muuseumile promeneerisime jõepromenaadil, tsillisime turul, hängisime niisama ringi. Ja siis sai lõunasse paradiisirandadele põrutatud. Alustuseks oli Sihanoukville, mis on back backerite paradiis ja Kambodžas ka nende peopealinn. Vesi oli 30 kraadi,õhk oli soojem, liiv oli valge, õlu oli hea, beer bongis saime pähe, kookospühkli piimast saime küllastuse. Ega seal palju muud juhtunudki : ). Aa, selgus, et see on ka eestlaste hulgas pop koht, suisa eesti omanikega ja töötajatega võõrastemaja oli ning eesti kaasomanikega baar, kust sai ka Viru Valget soovi korral. Selgus ka, et puhkuse mode oleme osavalt sisse elanud, kui üritasime pühapäeval Vietnami viisat minna taotlema, teadmata, et on pühapäev ja saatkond kinni. Järgmine päev saime taotluse siiski tehtud. 

Et Sihanoukville rand polnud piisavalt tuus veel, siis sai võetud paat Koh Rongi saarele, kus oli veel mitu veelgi kenamat randa ja oivalised õhtused barbequed, minu lemmikuks jäi grillitud tuunikala.

Et ma tegelt ei ole suurem asi rannahunt, siis sai endale ka vähe muud tegevust sebitud ning sukeldumas käidud. Ära hellitatud tõbras nagu ma olen (sukeldumise koha pealt), saan nentida, et midagi liiga erilist need 2 sukeldumist polnud – Cuttle fish, mõned krabid ja palju erinaevaid koralli ja vähem erilisi kalaliike, mereusse,paar krevetti ja muud sellist. Nähtavus oli kah tormi tõttu niru võitu. Aga vähemasti sai üle kahe aasta vee all hingamine jälle meelde tuletatud. Huviatv oli ka see, et üks eesti tütarlaps tegi samas parasjagu oma Open Water litsentsi, esimene kord kui välismaal sukeldudes eestlast trehvan.

Järgmisel päeval sai hommikul seikluspargis käidud, mille pileti sukeldumisega seoses pool muidu sain (25 taala poleks küll maksma nõus olnud nagu seal letihind oli). Mingid vene poisid olid suht laheda seiklusraja puude tippu džunglisse ehitanud, vürtsi lisas siuke 15-20 meetrit sekundis tuul asjale. Venelastehulgas on (või noh, oli enne rublakriisi) Sihanoukville ja selle ümbrus igati popp koht, seal oli ka venekeelseid silte, poode ja värke. Kevadepoole oodati ma saan aru suisa 30 tuhandet turisti mingile üritusele, mis sest kriisi valguses saab ei tea.  Aga et seikluspargist aimu saada, siis üks video teile siia parem stiili näiteks.

Pääle seda kui ma olin oma ronimised ära roninud matkasime üle mäe Long Beachile, mis on üks kaunemaid randasid mida ma üldse nägema juhtunud olen.

Koh Rong on üldse super kena, ega sellest ilma asjata mingit eco kuurortit rikkamat sorti turistile plaanita teha Kambodža valitsuse ja suurima panga/kontserni poolt. Leping 99 aastaks asi neile rentida odavalt on tehtud ja teostus on ainult aja küsimus. Mini versioon või näidis eco kuurortist on seal lähedal väiksematel paarissaartel überrikaste kuurorti näol juba tehtud. See matk läbi džungli ja ronimine üle mäe, kus kohati oli suisa köied pandud, sest oli päris karm ja järsk rada, oli elamus omaette.

Rand ja väike rannavolle kohalike poistega oli kah mõnus, päikeseloojang vähe pilvine, aga päeva adreka pauk oli selgelt 2 meetrise lainega tagasisõit kohalikus kaluripaadis (2 päeva oli 20 m/s puhunud, laine oli nii väike ainult tänu sellele, et sügavus saare ja mandri vahel üle 10 m ei läinud). Ühtegi kuiva kohta peale seda poole tunnist sõitu polnud, see oli selge, munadeni märjaks sai muidugi juba paati ronides : ). Järgmise päeva tagasisõit mandrile, läks samasse ooperisse, sest tiibur oli puruks ja ei käinud, üle viidi sukeldumispaadiga. Ütleme nii, et mul natuke merekogemust on, aga nende kahe ja poole tunni jooksul käis pilk mitu korda vaatamas, kus need päästevestid nüüd olidki ;).

Tagasi Sihanoukvilles korjasime oma passid ja Vietnami viisad üles, nentisime, et kurb lugu, aga sama õhtu bussid järgmistesse piirilähedastesse linnadesse Kampot'i ja Kep'i on välja müüdud, mängisime kaarte, hängisime natuke back backerite baaris ja kerisime kotile, lootuses hommikul liikuma saada. Hommikul oli seis bussidega sama nutune, seega sai ennast sebitud jagatud takso peale, põhimõtteliselt tavaline sõiduauto mis mängib bussi, hind suht sama. Maksime veits juurde, et ta meid päris piirile viiks ja voila – selleks korraks sai Kambodža seiklus läbi. Poolteist nädalat on vähe võitu, et mingi riigi teemal väga sõna võtta või targutada, jääb vaid nentida et meeldis, ning kui nad poleks 35 aastat tagasi kogu oma intelligentsi maha löönud või ära pagendanud siis võiks tegu olla päris asjaliku riigiga ;). Aga küll aeg parandab ka selle haava.