Uus tripp

Väike trip on taaskord käsil. Seekord siis vana tuttav kagu-aasia ning hetkel Kambodža. Kirjutan seda juttu Siem Reapi bussijaama vabaõhu kohvikus, kus ainus statsionaarne asi on varjualaune, toolid lauad oleks enamuses eestimaa aedades ammu tee prügikasti leidnud ja toit on kohviku pidaja kodust pajaga kohale toodud ja vedeleb laua peal. Ehk siis olukord on suht sürr ja ma sobin läpaka ees toksima sellesse kohvikusse nagu kerjus lennujaama business lounge :). Jah, võtsin esimest korda elus tripile läpaka kaasa, lisakilo ja silma peal hoidmise kohustus on, aga kohati abiks, kuna isegi aasias (ja aafrikas) on suuremas osas backpackerite kohtades wifi olemas. Ehedust võtab see kah natuke maha vist, aga sellepärast läpakat veel ära viskama ei hakka :P. Mis ma või me siin üldse passime, noh, tavaline väike kohalik planeerimiserror. Sai ostetud mingi vahendava firma käest bussipilet 10.30-sele bussile, aga orgunnitud transfer jõudis neil bussijaama 10.50, seega saame vast heal juhul 12 bussi peale.

Aga kui nüüd veel paar lugu tagasi kerida, siis ilmselgelt oleme me Siem Reapis selleks, et ära kaeda maailma kuulsad Angkori templid, Angkor Watiga eesotsas. Ja kui ma räägin me, siis ma mõtlen mina ja Jaana, kes esimesed kolm nädalat ühes tripib ning sellega seoses pole hetkel ka reisikava veel väga metsikute piirondade poole kallutatud olnud. Templid iseenesest olid muidugi über ausalt öeldes, kuradi muljetavaldav on tuhat aastat hiljem vaadata jälgi võimsast tsivilisatsioonist ja nende kätetööst, (enamasti) ilma mördita (meelega, mitte teadmatusest) selliseid pühamuid rajada on ikka täiesti haige saavutus/tegevus. Selline kogus sümboolikat ja aegadega kogunenud tarkust, hea ja kurja võitlust ja muud valada puhtasse arhitektuuri – pole paha :). Ja nagu enamasti ikka, ühe heas mõttes hullu kuninga poolt suures osas tehtud, Khmeri impeeriumi hiilgeaegadel. Arvestades, et suurem osa neist (kõik peale Angkor Wati, mida budha mungad hooldasid) olid aastasadu dzungli meelevallas, siis olid nad ka suht hästi säilinud. Käidud sai siis Angkor Watis, Angkor Thomi iidses linnas ja seal mõnedes templites nagu Buyon (naeratav budha) ja muudes paikades nagu elevantide terass. Esimesel õhtul tsekkisime päikese loojangut Angkor Watis ja teisel Pre Rhupis. Mis oli ilmselgelt vähem über oli, olid need rahvamassid, kellelga koos seda kõike kaeda tuli. Jaapani ja korea paketi turistidega templis maid jagada pole mingi meelakkumine ma ütlen J. Päikseloojangu elamust väga ei saa kui kogu aeg käib klõps, klõps, siuh säuh möla ja vahele mängib mõni üleannetu kutsikas pudeliga templis jalgpalli kuniks see kukub sellisesse kohta kivide vahel seda kust seda mõnda aega keegi kätte ei saa aga kõigil on ilus vaadata... Aga kokku lahe, muuhulgas ka see kuidas templiud ja dzungel segunenud on (Tomb Rideri film on muideks filmitud Tha Prhomi templis kus käidud sai). Orgunni mõttes oli meil see tehtud nii, et esimimene päev peale saabumist tsillisime linnas ratastega ringi ja õhtul ostsime piletid rahvusparki ja kaesime korraks päiksetõusu Angkor Watis, teine päev sebisime end 13 taala eest per nägu mingile tuurile mis hõlmas minivänniga (ehhee, mul on täpi tähed seekord J) transat ja giidi, kes oli päris asjalik ja talutava inglise keelega. Miinus poolele läks sunnitud lõunasöök mingi turistilõksus, kus kõik toidud kaasa arvatud praetud riis oli 5-6 taala (tavaliselt praetud riis 1-2). Aga noh, eks nad tahtsid kah kuskilt oma tuuri kasumi kätte saada.

Saabutud sai Siem Reapi, otse Bangkokist, minivänn piirile,  ja sealt teisel pool jagatud takso ehk suvaline auto edasi. Kui sky trainiga victory monumendi juurde jõudmine, mis toimib mitte ametliku bussijaamana bangkokis, jõudmine oli lihtne, siis sealt õige koha leidmine kust bussid piirile lähevad oli omajagu jalvaeva üle ristmiku minevatest treppidest üles alla (õige koht on linna poolt kugemal paremal kiirtee all J). Võrtsi lisas rubriigist käitu mu sünade ja mitte tegude järgi ooperist pisiasi, et mul oli passikoopiat vaja. Jaana oli oma jaost tubli viielisena mõne koopia teinud mu jutu peale, et need kuluvad ära marjaks, ise ma muidugi polnud jõudnud. Ühes pangakontoris tuldi lõpuks valgele mehele vastu ja tehti asi ära. Piiril (ületasime Apraya - Poi Pet punktis) oli väikseid seiklusi ehk siis jalutasime mingi 2 kilti liiga palju, aga kokkuvõttes läks libedalt, eriti arvestades pakutud komistuskivisid nagu võimalus osta viisa võlts piiripunktist (200 m enne päris piiri on mingi putka püsti), osta bussipileteid kolme neljakordse turuhinnaga, osta bangkokist bussi pileteid bussidele mida pole olemas. Piirivalvurid küsisid ka altkäemaksu, kuid ka see jäi seekord andmata. Kui kellegil tarvis seal piiri ületada, siis nõuanded lihtsad – bankgkokist ostke bussipilet kindlasti piirile (Rongkleu market) ja mitte aprayasse, ignoreerige igast tüüpe kes viisasid müüvad, ja kui üle olete siis kõndige enne 500m kuni kilt kui hakkate end jagatud takso peale rääkima, hinnad langevad iga sammuga. Üle 5 taala Poi Pet Siem Reap otsa eest maksta pole pointi, kui olete nõus end koos kohalikega autosse tuupima – elamus omaette, kui tahate vähe rohkem ruumi saab mitu kohta osta.

Bangkokis enne seda oli meil aega kah ca 2 päeva, sai tehtud kiire ülevaade tavalisest turisti bangkokist, Khao San road, eine mõnusas kohvikus ja kohalikus kohas, väike shoping, tuur jõel, vaadatud mõningaid templeid ning isegi korra ka stripi baari põigatud kus üle keskmise koledad preilid tantsulaval hängisid ja lahjem versioon ping pong showst jõuti etendada, enne kui meid lahkuma sunniti, sest me ei taht juurde maksta muu kui jookide eest. Ahjaa, Lumpini pargis kohalikku aeroobikat käisime kah üks õhtu kaemas :P. Soovitan soojalt.

Meeleolukas ja kiire oli seekordne Bangkoki peatus, panen parem paar pilti mölisemise asemel.