reede, 10. detsember 2010

Medellin

Tsau, aeg lendab raisk, veits ule nadala ongi lona ameerikat jaand. Olen omadega Medellinis, ning kui eelmise posti lopust jatkata, siis ohtu San Augustini tanavatel, kui 7. detsembril (kuni 7. jaanuar) kolumbia traditsioonide jargi joulud hakkavad ja igale poole kaunistused ule pannakse oli vaga tuus. Siuke vaike magilinnake, koik tanavad ules ja alla vaadates kuhu silm ulatub kuunaldega aaristatud, lapsed ilustulestikuga mangimas ja rahvas tanavatel lallamas - 8 on vaba paev ja riiklik puha. Lahe vark. Seevastu San Augustini viimane paev ei kujunend sugugi nii monusaks kui lootus oli. Laksin ma hommikul siis linna poole, et endale hobese tuur sebida ringi vaatamiseks, kui nagin oma roomuks, et raftingu poe eest pumbatakse paati tais. Oli ilmunud mingi kolumbia perekond, kellega koos grupp moodustada ja rafting teha. Aga polnd paris minu paev, peale kiiret riiete vahetamist hostelis ja kahte tundi arevat ootust, selgus, et kolumbia perekond oli in corpore toidumurgituse saanud eelmsiel ohtul tarbitud kanast ja moni neist isegi haiglas. Selleks ajaks oli juba ka hobese tuuride sebimiseks liiast hilja ja otsustasin kodinad pakkida ja Popayani minna. Tee oli ka suht ebameeldiv, sadas ja 120 km labimiseks kulus 6 ja pool tundi..., milelst magedes kruusatee loik mida oli umbes 70 kilta vottis 5 tundi :). Keskmise kiiruse voite ise valja arvutada. Popayan see eest oli ule ootuste odusa vanalinnaga linnake, tegin paari preiliga Londonist ohtusoogi, mis oli uks maitsvamaid louna ameerikas see kord - peaaegu et argentiina mootu ja maitsega steaki sain Baby Beefi nime all. Lallerdasin siis veel jargmise paeva hommiku pooliku veel sveitslastega hostelist ja omapai linnapeal ringi, ning ohtul votsin nouks hommikul juba Medellinis argata. Ehk siis tegin omajagu tunde bussis, enamuse kull magavas asendis. Buss oli suht mugav vahelduseks ja kui uks kolmeaastane kolumbia preili valja arvata, kes oma emaulest mulle tsirka iga poole tunni tagant labi une kuunarnukiga ribidesse porutas, magasin ma paris hasti :). Buss kull joudis kohale oluliselt hiljem kui pidi - vihmad ja teetood olid omatoo teinud taaskord magedes, kuid vorreldes siin suuremat sorti mudalihetega osades kolumbia piirkondades, oli asi kontrolli all. Aga Popayan - mulle meeldis, nagu igalpool olid joulukaunistused juba oma taies ehtes ja tegid linna pohiplaza vaga ilusaks, lisada siia suht mustiline Caipoera etendus ning sobralik tanava melu, siis oli tsillimiseks vaga hea koht. Uldse on kolumbia inimesed vaga sobralikud mu arust, kui eila vihmas taksode puudmine suht keerukaks osutus, siis mingi kohalik pere viskas mu lihtsalt naiteks bussijaama ara oma massinaga. Noh, moni muidugi tahab veits teenida su pealt kah, aga eks peab oskama teri sokaldest eristada.

Medellinis tahaks kindlasti Paraglideingu ara teha, ning kaes on ka nadalavahetus, peaks minema ja kolumbia kokse katsetama kohalikesse klubidesse, siin kolm paeva siis, kuni puhapaeva ohtuni. Ja siis edasi on mul juba tihe lennugraafik: Ostsin endale piletid esmaspaeva hommikul San Andresele mis on siuke paradiisi saar kariibi meres, pigem Nicaragua lahedal, kuid kolumbia riik endiselt, samas briti kultuuri sugemetega ja protestantlik, kus on sukeldumine siis plaanitud. Sealt lendan tagasi mandrile Cartagenasse neljapaeval ning siis juba reedel Bogotasse, kust Puhapaeval Barcelonasse lend tulemas on, kus ma siis veel kolm paeva vaikselt aklimatti euroopa kliima ja ajavoondisse teha saan. Kuradi tihe nagu naete on see lopu graafik, ei ole kerge see tooinimesena reisimine, ei ole, tahtajad kogu aeg kummitavad...

Kommentaare ei ole: