Viimased kaks paeva olen olnud vaga kultuurne poiss. Rallisin rattaga mooda Bagani tasandikku kus mingi 5 korda 5 kilti alal on uskumatu hulk templeid ringi. Aarmiselt paganlik nimi nii puhale kohale muidugi :). Aktiviteedid mida teha saab on suht laialdased, saab arhitektuuri imesid ja Buddha kujusid imetleda, rattaga hobukaarikutega voidu ajada, vaadata kuidas 1000 turisti uhe templi tipust paikse tousu vaadata uritavad (kuigi templeid mida selleks kasutada saab on oma sada) saab templi muuridel kaljuronimist harrastada, templi katusel paikest votta voi lugeda, templite vahel 5 tarni resorte imetleda, lugematus koguses liivavarvidega tehtud pilte osta jne. Ise proovisin lisaks veel rattaga, mis selleks ilmselgelt moeldud ei olnud, veel omajagu off roadi soita mooda kuivanud oja ja joesangi ning erinevaid vagudega ja vagudeta, ulepea ja mitte ulepea taimestikuga polde. Uks sark laks peale okaspoosast labisoitmist igastahaes mahakandmusele. Sain muuhulgas ka veel teada, kust maapahklid tulevad voi oigemini kuidas nende koristus ja rehepeks kaib ning mismoodi neist parast ringiratast laskva harja abil pahklioli tehakse. Sattusin teisel paeval oma off road ripil metsikute templite vahel ka uhe kula poldudele. Esimene paev siis vaatasin paar suuremat turistiloksu ara, acastasin veits omal kael mahajaetud templeiod ja neil ronimist, ning leidsin ohtul taitsa kogemata iseseisvalt ringi vaadates ules templi kuhu paar kohalikku munka ja kaks fotonduse jaoks spetsiaalgiidi kasutavat paarikest olid tulnud paiksetousu fotografeerima. Mungad tegid mingeid plakateid kui oigesti aru sain. Igatahes, vaade oli paris seff.
Nojahh, ja nuud siis on hommik ja olen Mandalays, joudsime mingi 4 ajal oosel, positiivsele poolele laks see, et olin tagareas keskel ja jalgadel oli ruumi nagu putru (Kerry vaeseke suri 8 tunnist 6, kuna tema 193 cm jaoks ilmselgelt isegi aasuialase jaoks vaiksest jalaruumist ei piisanud vaga). Mina magasin nagu laps. Hammasdtaval kombel sattusime bussi palt oiges kohas maha tulema ja leidsime ka suht kohe lahti oleva odava hotelli, kus uhe oo raha eest (7 taala karss) saame pooleteist ood tuba nautrida. Nome on see, et mu plaanid lounasse sukelduma minna on veits ohus, sest tundub, et tai piiripunkt all lounas Ranongis ei valjasta viisat piirilt ning Myanmari valistsus tahab mingit eri luba valjastada 35 taala eest neile, kes sisse tulevad lennates ja valja tahvad ule piiri minna. Lisaks on seal koha peal umbes tapselt 1 sukeldumisfirma, mis asub uksikul saarel, kus oobimine (ja sukeldumine) maksab miljon (mingi 4 voi 5 tarni) ja saab oobida minimaalselt 4 ood. Ehk siis, sukeldumisvoimalus on pigem taist tulevate "live aboard" kruiiside peal, mille kuupaevade sobivuse leidmine on paras pain, kuna neid on paar tukki, ja kirved muidugi on kah. Et asja huvitavamaks teha, saab sinna pohimotteliselt ainult lennates (no paadiga ja bussiga saab teoorias kah, aga see votab nadala vahemalt) ja lennukid kaivad kuidas juhtub enam vahem :). Ehk siis mind ootab ees organisatoorne mustkunst, kui tahan need asjad klappima saada... Aga see saarestik ise tundub siuke uskumatult lahe puutumatu parl, ulimalt laheda sukeldumisega, nii et tahaks ikka kuidagi minna sinna...
teisipäev, 29. november 2011
pühapäev, 27. november 2011
Baganis
Viimased kaks paeva olen uks tubli turist olnud. Uleeilse veetsime Inle jarve ja sellel asuvaid kulasid pidi paadiga ringi kruiisides. Jah, lugesid oigesti, kulad asuvad jarvel, paris huvitav vaatepilt igatahes. Tegu oli siukse korraliku turisti tripiga, kus tassiti mooda erinevaid onupoegadele kuuluvaid turge, poode, sepikodasid, sigari vabrikuid ja kanga tookodasid, et tublid turistid shopata saaks. Olime enamuses suht ebatublid ja ei shopanud, Sarah koos uhe ulemoistuse tuutu britiga hoidsid lippu korgel ja tegid moned shopingud. Paev loppes sellise absurdse turismi loksu nagu huppavate kasside kloostri kulastusega :). Kus siis kassid toidu eest labi ronga huppavad, selleks ajaks oli paike ja muud kohad oma too teinud ning veetsime aega kohud kovras arutledes kuidas kassid budha poole hupates valgustatud saavad ning me otsustasin\me Kerryga et teeme estisse vene turistidele moeldud kassidest toolistega sigarivabriku, kust ei puudu ka vaike kassidest band. Nojahh, tegelt vaatsime veelk parast jarvel paiskeloojangut kah. Mis huvitav oli paevast oli kohalike kulade eluolu nin jarvele rajatud tomatipollud, mida paadiga siis hooldatakse.
Ja siis oli huvastijatt Theresia ja Sarahga, Me Kerryga kobisime hommikul kella 4-st Bagani mineva Express bussi peale. Express tahendab seda, et selle 250 kilda labimiseks kulus umbes 14 tundi :). Igatahes otsustasime 27. Novembri tulevikus "Ass Memorial day" -ks kuulutada, oma kadunud tagumentide malestuseks, mis selle 14 tunni jooksul paris kangeks muutusid :). Peale 12 tundi otsustasime igastahes rummi lahti korkida, et olukorda veits lobusamaks muuta. Onnestus taitsa hasti... Soit holmas endas lisaks mitte alla kaivatele istmetele asiaatide moodu jargi, kuhu kaks euroopiidset suurt meest kuidagi ei mahtunud, onneks muidugi ka pause snakkide jaoks ja lounaks, lisaks ka uhte rattavahetuse peatust. Lisaks oli veel muidugist umbes 5 olukorda, kus avariist jai puudu umbes kolm kumnendik sekundit. Ma arvan, et koige ebaratsionaalsem otsus mis Myanmari valitsus kunagi teinud on oli see, et soita tuleb paremal pool nagu euroopas. Ilma kahtluseta on see briti koloniaalparandist vabanemisega seotud otsus, kuid kuna autod suhteliselt vaeses Myanmaris parinevad puha taist ja indiast kus asjad teistpidi kaivad, siis on roolid 99% masinatel samuti paremal. Ehk siis moodasoidul midagi naha ei ole ilmselgelt... Muidu on Myanmari inimesed ikka ulemoistuse sobralikud. Mingit naha ule korvade tombamise suhtumist turistide suunas praktiliselt ei ole, 99% inimesi tahavad lihtsalt siiralt aidata. Inglise keel on kull suht niru (kuigi parem kui naiteks indoneesias ma arvan) ja kohalik keel paris keeruline, aga kuidagi nagu ikka saab alati asjad aetud. Erandiks muidugi on siinkohal valitsuse poolt mitmetes kohtades kehtestatud "va"lismaalaste na"omaks", mille kogumises on ettenagelikult bussijuhtidele ja kulalistemajade pidajatele omad kohustused pandud, kuigi raha ise tuleb ametnikele maksta. Teades, et 60% Myanmari riigieelarvest on kulutused sojavaele, siis pole raske arvata, kus see papp siin sojavaelise hunta poolt valitsetud riigis laheb... Valitsuse kapp on turisminduses uldse suht sugaval sees, 95% turistidest on paketi turistid kellele pakuvad teenust valitsusega sugavalt seotud firmad, minusuguseid jopskeid kes ise ringi vaatavad on 5% ringis. Nagu uks koahlik olukorda seletas, need paketi turistid peavad meie valitsust uleval, nuud on valitsusel kaval plaan, venelastele hakatakse tasuta viisasid valjastama - venelased nagunii demokraatiast midagi ei tea ja ei hooli, nii et neil mingied sudametunnistuse piinasid seda raha makstes ei ole. Samas on muidugi sojavaelise hunta valitsemisel ka omad head kuljed - naiteks kuritegevus on praktiliselt null siin riigis. Noh, kui valja arvata uhel prantsuse preilil rotti pandud matkasaapd kui me kloostris magasime matka ajal ja monedel valitsusele mitte alluvatel aladel lokkav oopiumi kasvatus (afganistani jarel maailmas teisel kohal tootmismahu poolest). Ehk siis, pole halba ilma heata, kuigi levinud nali utleb, et birmas hambaarstidel tood ei ole, kuna inimsed suud ei tohi lahti teha, siis samas ei pea ka vaga muretsema, et keegi su ratta rotti paneks naiteks. Kisub juba filosoofiliseks, aeg lopetada :)
Ja siis oli huvastijatt Theresia ja Sarahga, Me Kerryga kobisime hommikul kella 4-st Bagani mineva Express bussi peale. Express tahendab seda, et selle 250 kilda labimiseks kulus umbes 14 tundi :). Igatahes otsustasime 27. Novembri tulevikus "Ass Memorial day" -ks kuulutada, oma kadunud tagumentide malestuseks, mis selle 14 tunni jooksul paris kangeks muutusid :). Peale 12 tundi otsustasime igastahes rummi lahti korkida, et olukorda veits lobusamaks muuta. Onnestus taitsa hasti... Soit holmas endas lisaks mitte alla kaivatele istmetele asiaatide moodu jargi, kuhu kaks euroopiidset suurt meest kuidagi ei mahtunud, onneks muidugi ka pause snakkide jaoks ja lounaks, lisaks ka uhte rattavahetuse peatust. Lisaks oli veel muidugist umbes 5 olukorda, kus avariist jai puudu umbes kolm kumnendik sekundit. Ma arvan, et koige ebaratsionaalsem otsus mis Myanmari valitsus kunagi teinud on oli see, et soita tuleb paremal pool nagu euroopas. Ilma kahtluseta on see briti koloniaalparandist vabanemisega seotud otsus, kuid kuna autod suhteliselt vaeses Myanmaris parinevad puha taist ja indiast kus asjad teistpidi kaivad, siis on roolid 99% masinatel samuti paremal. Ehk siis moodasoidul midagi naha ei ole ilmselgelt... Muidu on Myanmari inimesed ikka ulemoistuse sobralikud. Mingit naha ule korvade tombamise suhtumist turistide suunas praktiliselt ei ole, 99% inimesi tahavad lihtsalt siiralt aidata. Inglise keel on kull suht niru (kuigi parem kui naiteks indoneesias ma arvan) ja kohalik keel paris keeruline, aga kuidagi nagu ikka saab alati asjad aetud. Erandiks muidugi on siinkohal valitsuse poolt mitmetes kohtades kehtestatud "va"lismaalaste na"omaks", mille kogumises on ettenagelikult bussijuhtidele ja kulalistemajade pidajatele omad kohustused pandud, kuigi raha ise tuleb ametnikele maksta. Teades, et 60% Myanmari riigieelarvest on kulutused sojavaele, siis pole raske arvata, kus see papp siin sojavaelise hunta poolt valitsetud riigis laheb... Valitsuse kapp on turisminduses uldse suht sugaval sees, 95% turistidest on paketi turistid kellele pakuvad teenust valitsusega sugavalt seotud firmad, minusuguseid jopskeid kes ise ringi vaatavad on 5% ringis. Nagu uks koahlik olukorda seletas, need paketi turistid peavad meie valitsust uleval, nuud on valitsusel kaval plaan, venelastele hakatakse tasuta viisasid valjastama - venelased nagunii demokraatiast midagi ei tea ja ei hooli, nii et neil mingied sudametunnistuse piinasid seda raha makstes ei ole. Samas on muidugi sojavaelise hunta valitsemisel ka omad head kuljed - naiteks kuritegevus on praktiliselt null siin riigis. Noh, kui valja arvata uhel prantsuse preilil rotti pandud matkasaapd kui me kloostris magasime matka ajal ja monedel valitsusele mitte alluvatel aladel lokkav oopiumi kasvatus (afganistani jarel maailmas teisel kohal tootmismahu poolest). Ehk siis, pole halba ilma heata, kuigi levinud nali utleb, et birmas hambaarstidel tood ei ole, kuna inimsed suud ei tohi lahti teha, siis samas ei pea ka vaga muretsema, et keegi su ratta rotti paneks naiteks. Kisub juba filosoofiliseks, aeg lopetada :)
reede, 25. november 2011
Inle Lake
Tuus, lihtsalt ulimalt tuus on olnud vahepealne reisi osa. Kalaw-st Inlesse matkamine oli ulimalt monus, labvi kohalike kulade ja riisipoldude toredas seltskonnas - pohiliselt siis siinkohal jutt Kerrrys kellega koos olen trippinud aj Sarah-st (molemad austraaliast) ja Teresast siis itaaliast (saksa keelt raakivast osast kull. Matk loppes jarve uletusega paadis mis oli samuti ulimalt lahe. Tana investeerisin 1000 kyati (1 EUR) rattarenti ja tsillisin ringi jarve kaldal, sai isegi mingis veiniistqanduses kohalikku veini mproovimas kaidud. Kohalikku rummi testisime kah eile ohtul, 1000 kyati on pool liitrit, pudel olut maksab rohkem kui pudel rummi, paris hull vark. Kohalikud noored mangisid joe aares sadamakail kidrat ja meie siis trimpasime rummi ja nautisime kontserti. Kohalikud on uldse Myanmaris ikka taiesti ulemoistuse sobralikud. Internet on ule moistuse aeglane jalle, seega pikemalt ei kirjuta. Elu on lill uhesonaga, ajeee. Naeratus vaga naolt siin paeva jooksul kaduma ei kipu :). Mingi paev suundun Bagani siit, sealsed templid pidada ka ulimalt tuusad olema, eks nais.
esmaspäev, 21. november 2011
Kalaw
Katte taaskord joudnud aeg lobustada tagasihoidliku postitusega selle netinurga jargijaid. Alustaks suhteliseolt kova statementiga: haaletamine rokib :). Ta'iendaks seda veel niipalju, et tasuks korralik kaart kah muretseda, kui seda sorti sporti teha... Aga eks ma katsu asjadest jarjekorras raakida.
Esiteks, tervis on taitsa viis pika miinusega juba tanaseks. See kull jarjekorras vist polnud, proovime uuesti :). Koigepealt turistitasin Yangoonis veits ja kaisin uht maailma puhamat ja suurimat Pagodat kaemas, noh selliste asjadega on ikka nii, et tundub nagu paris lahe, aga kui endal parasjagu laiskus (loe kurnatus) peal on ja budistlikku vaimu vahe on, siis paris seda kaifi ei teki mis monel kulastajal. Aga samas mulle meeldis ma utlen. Siis trehvasin ma ohtupoole oma praegust reisikaaslast Kerryt Melbournest, kellega meil sujub suht hasti, oli teine just maandunud kui raakisin talle augu pahe, et lahme haaletama. Uks on suudimatum ja muretum tuup kui teine, millest tekib ka vahest vaikseid tagasilooke muidugi :). Esimene tagasilook tabas hommikul, kui pidime mina korra netis ja tema korra raha vahetamas kaima ja siis kokku saama. No ma ootasin oma poolteist tundi veel peale seda, kui orienteeruv nagemus kokkusaamisest oli. Mees oli kadund nagu vits vette, et aeg hakkas hiliseks muutuma ja meie plaan jouda paeva jooksul Yangonist valja, ja manduda ohtuks Kinpunis hakkas mingite prantslaste vaitel voimatuks muutuma, jatsin talle kirja ja asusin vaikselt liikuma. Ja ennae imet - kui Kinpunis peale Myanmari Malaysia jalka matsi kulalistemajja ohtul joudsin, Kerry taitsa kogemata mu vastas tuppa muidugi sattunud - tubli meeter koridori vahepeal. Ju oli ike ette nahtud, et me koos reisituure teeme ;). Selgus, et mul oli umbes 5-10 minti kannatust puudu jaand ja nad olid koos japsiga lihtsalt linnapeale ara eksinud. Igatahes, uhendasime oma jargmise hommiku plaanid, kobisime kell viis ules ja suundusime mae otsa Kuldse kivi templit vaatama. Oli puhapaeva hommik ja see oli ikka ulemoistuse popp tempel, palverandureid ule birma taimaalt ja kust koik veel olid seda ilma imet kaema tulnud, tsiteerides uhte Tai arimeest: "Going there is very lucky, we dont have such lucky in thailand, hard to come here but very lucky, you know". Tuubid olid bangkokist nadalavahetuseks just selleks koahle lennanud, et Golden Rocki oma vaikeste katega puutuda. a puutusin kah, varv oli varske ja kaed olid veel monda aega kuldsed :). Aga naiteks naistel tuli aind vaatamisega leppida, neid nii ligi, et nad midagi puutuda oleks voinud ei lubatud. Mulle jattis see vark kustumatu mulje, pigem kull selle tungi kui millegi muu parast. Ma arvan, et sel paeval vois vabalt oma 10 000 inimest tipus ara kaia oma hea onne jarel. Kinpunist sinna sai pisikese veoauto kastis tunnike soitu tehes - ja 50 inimest vaikse isuzu veoki kasti panna pole mingi kuss ilmselgelt, ning siis pidi loppeks ka 40-50 minta jalgsi makke ronima. Vanemad ja rikkamad lasid ennast kanda lopus, kandetooli peal, nagu enne vanasti, nelja mehe joul.
Igatahes, tehtud nahtud motsime edasi liikuda, seekord siis haalega. Peale kahte natuke ebaonnestunud uritust, koigepealt visatin meid mootorratastega Kinpunist Kyaiktiosse, ning lopuks taheti see eest raha saada, mis oli kokkuvottes kah okei ja seda kui me politsei jaoskonna ees haaletades endale politseinikku bussi maha viipama teenisime (ronisime selle pealt lihtsalt 300 meetri parast maha), saatis meid kolmandal korral edu. Mingi rikkamat sorti Yangoni pal;verandur korjas meid ules ning lopuks tegi veel lounagi valja. Lisaks aitasime veel slepis yangoni uhe eriti vana (dziibi mootu) auto millel oli veel vanem auto (mini mootu) kasti seotud slepis yangooni. Niipalju nalja ponud sojavae kontrollpunktid ammu nainud, kui kaks eurooplast ja kaks sellieses konditsioonis autot uhes karavanis :). Sinnamaani sujus koik genjaalselt. Siis selgus, et kaardist oleks abi, ise oleme kah lollid muidugi. Yangoni harra (egnlish suht null) viskas meid maha, kus ta aravs, et me peaks edasi haaletama. Me algul hakkasime seda tegemea, aga siis justkui vaatsime, et kurat, peaks ikka selle va kiirtee peale minema kus koik eraisikud kes autot omavad soita voiks. Olime sisuliselt ainult mootorrattaid, rekkasid ja busse nainud. Moeldud tehtud - labi Bago linna minek oli paras keemia ja vottis oma poolteist tundi meil. Ja siis selgus kurb tosiasi, et see kiirtee raisk, ju ei lahe paris sinna, kus me minna tahame :). Ja et oige koht oli ikakgi see kus me ennist seisime. Igastahes, kuna me oleks tagasijoudnud pimedas oigesse kohta haaletama, otsustasime bussi kasuks. Kus loomulikult koik pohjused, miks me haaletanud olime meile meelde tuletati... Oo otsa mangis mingi eriti pealetukkiv Myanmari seriaal ulikova heliga muidugi, siis kui magama jaime peksti sooma, bussis magada ei lubatud. No nagime vahemalt Chlesea liverpooli mangu 1. poolaega, kuigi suutaitki ei soond. Vaidetava 10 tunni asemel kulus vaatamata sellele 8 Miektilasse joudmiseks, mistottu saabusime kell 3 oosel. Nojahh, elu on seiklus, tegime vaikse hommiku eine, utsime et ei viitsi "kella 5-st mikrobussi" oodata ja sinna piletit hetkel osta ja asusime Kalaw tee otsa otsima. Leidsime peale poole tunnist jalutuskaiku. Haaletasime siis, voi oigemini lebotasime tee korval, sest autod veel koik magasid :). Igatahes, mingi hetk vasimus voitis seiklus vaimu ja ronisime mingi pick up jeapi peale ja proovisime seal eri asendeid, joudsime Kalaw-sse umbes kella 11 ajal peale korralikku magiteede ragastikku. Paris omamoodi lahe oli ja katusel oli ka ruumi piisavalt onneks. Pluss poolele laks poole odavam hind kella 5-sest pickupist (mis kell pool 7 va;ljus), neutraali enam vahem sama saabumisaeg, ja miinus poolele seljakoti, hammaste ja juuste tolmususe aste.
Nuud igatahes, monda aega plaanis kuskil istmel transa asendis aega veeta ei ole. Homme laheme 3 paevasele ma;gimatkale, mis loppeb Inle jarve aares. Seal veedab vast veel paeva paar kohalikes kulades tuiates ning siis lahme kultuuri hallide Bagani ja Mandalay kallale vististi.
P.S. Maletan, et oli mitmeid postkaardi huvilisi, saadetagu mulle oma aadressid emailile.
Esiteks, tervis on taitsa viis pika miinusega juba tanaseks. See kull jarjekorras vist polnud, proovime uuesti :). Koigepealt turistitasin Yangoonis veits ja kaisin uht maailma puhamat ja suurimat Pagodat kaemas, noh selliste asjadega on ikka nii, et tundub nagu paris lahe, aga kui endal parasjagu laiskus (loe kurnatus) peal on ja budistlikku vaimu vahe on, siis paris seda kaifi ei teki mis monel kulastajal. Aga samas mulle meeldis ma utlen. Siis trehvasin ma ohtupoole oma praegust reisikaaslast Kerryt Melbournest, kellega meil sujub suht hasti, oli teine just maandunud kui raakisin talle augu pahe, et lahme haaletama. Uks on suudimatum ja muretum tuup kui teine, millest tekib ka vahest vaikseid tagasilooke muidugi :). Esimene tagasilook tabas hommikul, kui pidime mina korra netis ja tema korra raha vahetamas kaima ja siis kokku saama. No ma ootasin oma poolteist tundi veel peale seda, kui orienteeruv nagemus kokkusaamisest oli. Mees oli kadund nagu vits vette, et aeg hakkas hiliseks muutuma ja meie plaan jouda paeva jooksul Yangonist valja, ja manduda ohtuks Kinpunis hakkas mingite prantslaste vaitel voimatuks muutuma, jatsin talle kirja ja asusin vaikselt liikuma. Ja ennae imet - kui Kinpunis peale Myanmari Malaysia jalka matsi kulalistemajja ohtul joudsin, Kerry taitsa kogemata mu vastas tuppa muidugi sattunud - tubli meeter koridori vahepeal. Ju oli ike ette nahtud, et me koos reisituure teeme ;). Selgus, et mul oli umbes 5-10 minti kannatust puudu jaand ja nad olid koos japsiga lihtsalt linnapeale ara eksinud. Igatahes, uhendasime oma jargmise hommiku plaanid, kobisime kell viis ules ja suundusime mae otsa Kuldse kivi templit vaatama. Oli puhapaeva hommik ja see oli ikka ulemoistuse popp tempel, palverandureid ule birma taimaalt ja kust koik veel olid seda ilma imet kaema tulnud, tsiteerides uhte Tai arimeest: "Going there is very lucky, we dont have such lucky in thailand, hard to come here but very lucky, you know". Tuubid olid bangkokist nadalavahetuseks just selleks koahle lennanud, et Golden Rocki oma vaikeste katega puutuda. a puutusin kah, varv oli varske ja kaed olid veel monda aega kuldsed :). Aga naiteks naistel tuli aind vaatamisega leppida, neid nii ligi, et nad midagi puutuda oleks voinud ei lubatud. Mulle jattis see vark kustumatu mulje, pigem kull selle tungi kui millegi muu parast. Ma arvan, et sel paeval vois vabalt oma 10 000 inimest tipus ara kaia oma hea onne jarel. Kinpunist sinna sai pisikese veoauto kastis tunnike soitu tehes - ja 50 inimest vaikse isuzu veoki kasti panna pole mingi kuss ilmselgelt, ning siis pidi loppeks ka 40-50 minta jalgsi makke ronima. Vanemad ja rikkamad lasid ennast kanda lopus, kandetooli peal, nagu enne vanasti, nelja mehe joul.
Igatahes, tehtud nahtud motsime edasi liikuda, seekord siis haalega. Peale kahte natuke ebaonnestunud uritust, koigepealt visatin meid mootorratastega Kinpunist Kyaiktiosse, ning lopuks taheti see eest raha saada, mis oli kokkuvottes kah okei ja seda kui me politsei jaoskonna ees haaletades endale politseinikku bussi maha viipama teenisime (ronisime selle pealt lihtsalt 300 meetri parast maha), saatis meid kolmandal korral edu. Mingi rikkamat sorti Yangoni pal;verandur korjas meid ules ning lopuks tegi veel lounagi valja. Lisaks aitasime veel slepis yangoni uhe eriti vana (dziibi mootu) auto millel oli veel vanem auto (mini mootu) kasti seotud slepis yangooni. Niipalju nalja ponud sojavae kontrollpunktid ammu nainud, kui kaks eurooplast ja kaks sellieses konditsioonis autot uhes karavanis :). Sinnamaani sujus koik genjaalselt. Siis selgus, et kaardist oleks abi, ise oleme kah lollid muidugi. Yangoni harra (egnlish suht null) viskas meid maha, kus ta aravs, et me peaks edasi haaletama. Me algul hakkasime seda tegemea, aga siis justkui vaatsime, et kurat, peaks ikka selle va kiirtee peale minema kus koik eraisikud kes autot omavad soita voiks. Olime sisuliselt ainult mootorrattaid, rekkasid ja busse nainud. Moeldud tehtud - labi Bago linna minek oli paras keemia ja vottis oma poolteist tundi meil. Ja siis selgus kurb tosiasi, et see kiirtee raisk, ju ei lahe paris sinna, kus me minna tahame :). Ja et oige koht oli ikakgi see kus me ennist seisime. Igastahes, kuna me oleks tagasijoudnud pimedas oigesse kohta haaletama, otsustasime bussi kasuks. Kus loomulikult koik pohjused, miks me haaletanud olime meile meelde tuletati... Oo otsa mangis mingi eriti pealetukkiv Myanmari seriaal ulikova heliga muidugi, siis kui magama jaime peksti sooma, bussis magada ei lubatud. No nagime vahemalt Chlesea liverpooli mangu 1. poolaega, kuigi suutaitki ei soond. Vaidetava 10 tunni asemel kulus vaatamata sellele 8 Miektilasse joudmiseks, mistottu saabusime kell 3 oosel. Nojahh, elu on seiklus, tegime vaikse hommiku eine, utsime et ei viitsi "kella 5-st mikrobussi" oodata ja sinna piletit hetkel osta ja asusime Kalaw tee otsa otsima. Leidsime peale poole tunnist jalutuskaiku. Haaletasime siis, voi oigemini lebotasime tee korval, sest autod veel koik magasid :). Igatahes, mingi hetk vasimus voitis seiklus vaimu ja ronisime mingi pick up jeapi peale ja proovisime seal eri asendeid, joudsime Kalaw-sse umbes kella 11 ajal peale korralikku magiteede ragastikku. Paris omamoodi lahe oli ja katusel oli ka ruumi piisavalt onneks. Pluss poolele laks poole odavam hind kella 5-sest pickupist (mis kell pool 7 va;ljus), neutraali enam vahem sama saabumisaeg, ja miinus poolele seljakoti, hammaste ja juuste tolmususe aste.
Nuud igatahes, monda aega plaanis kuskil istmel transa asendis aega veeta ei ole. Homme laheme 3 paevasele ma;gimatkale, mis loppeb Inle jarve aares. Seal veedab vast veel paeva paar kohalikes kulades tuiates ning siis lahme kultuuri hallide Bagani ja Mandalay kallale vististi.
P.S. Maletan, et oli mitmeid postkaardi huvilisi, saadetagu mulle oma aadressid emailile.
neljapäev, 17. november 2011
Sama seis
Kui vaadata eelmist postitust, siis pole tuleviku plaanide osas justkui midagi lisada - olen viimased 48 tundi lihtsalt palavikuga kulili olnud ja koik jutt kehtib endiselt :). Tagantjargi tark olles, olin tegelt vist juba Bangkokis tobine, aga ajasin imeliku enesetunde ja kulmavarinad liigselt peale krutitud konditsioneeri kaela hostelis. Igatahes, peale interneti kohvikust lahkumist uleeile ja "korraks enne linnatuurile minekut" hostelist labi minnes, tabas mind paris korralik norkusehoog, ning kui meenutada siis juba internetti tulles oli siia kolmandale korrusele ronimine raskem kui ta tana oligi... Viskasin siis pikali, peale tunnikest suht deliiriumi segust und vaatsin, et asi on paha ning asusin tablakaid narima. Ooseks oli palavik kindlasti ule 39, toenaoline, et ka ule 40 kraadi. Eila hommikul oli sellega vorreldes ikka paris hea olla, kuigi palavik oli seal 37.5 ja 38 vahel paev otsa - tean seda kuna olin hommikul voimeline pusti tousma ja apteeki lippama ning sealt endale kraadiklaasi sebima, muud mida tahtsin seal see eest kull vaga polnud, Myanmar ikkagi. kraadiklaas maksis see eest pool taala... Eile olin vpoimelin isegi ka lugema juba ja puha, kuigi kere ja pea tuikasid veel suht nomedalt. Tana hommikuks oli palavik 37.0 kanti kukkund, ehk olen taaskord inimeseks saanud. Aga eks ma teen selle antibiootikumi kuuri, mis ma endale maarasin, lopuni igaks juhuks ara - oli mis elukas oli, mis mind tabas, aga mingi lihtne toidumurgistus see igastahes ei olnud.
Muidugi teisest kuljest, eks see olegi uks odavamaid viise trippida, maksad Okinawa kulalistemajale 6 taala oma koi kohta o"o" eest ja nats veel joogivee eest, vahkred ja vaatad deliiriumi seguseid unenagusid. Moned maksavad sama efekti sdaavutamiseks oluliselt rohkem, tosi, ka looduskaunimates kohtades enamasti, kuid ja nadalaid veetes :). Seejuures peavad nad veel sinna korvale igast asju popsutama voi miskit narima efekti saavutamiseks, kuigi tosi, tablette pidin isegi votma :).
Ehk siis vol 2 - ta'na tahaks paikeseloojangut Shwedagon Pagoda kohal vaadata...
Muidugi teisest kuljest, eks see olegi uks odavamaid viise trippida, maksad Okinawa kulalistemajale 6 taala oma koi kohta o"o" eest ja nats veel joogivee eest, vahkred ja vaatad deliiriumi seguseid unenagusid. Moned maksavad sama efekti sdaavutamiseks oluliselt rohkem, tosi, ka looduskaunimates kohtades enamasti, kuid ja nadalaid veetes :). Seejuures peavad nad veel sinna korvale igast asju popsutama voi miskit narima efekti saavutamiseks, kuigi tosi, tablette pidin isegi votma :).
Ehk siis vol 2 - ta'na tahaks paikeseloojangut Shwedagon Pagoda kohal vaadata...
teisipäev, 15. november 2011
Yangoonis
Annan lihtsalt kahe sonaga teada, et olen ulusasti omadega Yangooni saabunud. Tegin eile vaikseid linnatuure ja sama saatus ootab mind ka tana, muuhulgas plaanin maailmakuulsat Shwedagon Pagodat kaema minna. Kuigi molemad aasia suurlinnad, on vahe Bangkokiga taitsa margatav, koik mis infrastruktuuri puudutab on sisuliselt olematu. Oo veetsin naiteks enam vahemgi viisakatae oobimiskohtade puudusel koos kahe lennujaamas kohatud preiliga (uks iirimaalt ja teine luksemburgist) kolme peale kahest tuba jagades. USA roadtrippijatele hasti tuntud tehnika abil tegime uhest kahekihilisest voodist 2, voi noh oigemini poolteist, sest rohkemat kulalistemaja toa pindala ei voimaldanud :). Lobus igastahes. Riigi vahetusest sain hetkega aimu ka peale uhe kohalikuma supi soomist - hops ja pohi oli alt lainud...
Homsest hakkan siit vaikselt sikk sakitades pohja poole suunduma, esimene sakk on itta kuldse kivi poole. Paari kohatud reisihuvilise info pohjal pidi Myanmar haaletamiseks suht tsill maa olema, ning seda ka peale Yangoonist lahkumist mu plaan ette naeb. Iiri preili siin juurdleb, kas ta on selliseks seikluseks valmis, ma ise arvan et ta ei ole, aga noh, vaevalt ta alternatiividekski nagu siinsed bussitripid valmis on :). Lisaks tundub inimestega raakides, et keegi pole riigi louna osas vaga siit poolt proovinud paaseda neile uskumatult kaunitele Andamani mere saartele, millest koik opmeti teavad ja raagivad. Ma arvan, et eks mul reisi lopu poole aega selleni jouda, kehvemal juhul tuleb kuidagi Phuketi resikorraldajate kaudu asja ajada ja ennast lolliks maksta, aga kull kuidagi ikka saab. Maksmisest raakides - elu on tegelt siin riigi vaesuse kohta suht kallis, paris uskumatu kuidas kohalike palkade juures inimesed elus pusida suudavad. Uhe siin pool aastata viibinud inglise keele opetaja sonul on madalamad palgad 10 000 Kyati kandis - see teeb umbes 13 taala. Riisiportsu saab tanavalt umbes 200 Kyati eest. Vaeseid, kes templitest ja tanavalt teiste jaakidest toitu saavad on kilmselgelt vaga ohtralt. Aga on loomulikult ka pustirikakid - Birma on tegelt maavarade poolest vaga rikas maa, erinevaid mineraale on nagu putru, suuresti ekspluateerivad seda tana koostoos korgete ametnikega pigem kull hiina konglomeraadid. Poliitikast raakides - sojavaeline hunta on viimasel ajal veits leebunud, eks kasvav inflastioon madalate palkade tingimustes tekitab survet ja naha on, et nii paris edasi minna ei saa. Kas tegu on mingi ajutise sulaga voi millegi enamaga on raske oelda - igatahes on viimastel nadalatel ca 1000 poliitvangi vaidetavalt valja lastud.
Homsest hakkan siit vaikselt sikk sakitades pohja poole suunduma, esimene sakk on itta kuldse kivi poole. Paari kohatud reisihuvilise info pohjal pidi Myanmar haaletamiseks suht tsill maa olema, ning seda ka peale Yangoonist lahkumist mu plaan ette naeb. Iiri preili siin juurdleb, kas ta on selliseks seikluseks valmis, ma ise arvan et ta ei ole, aga noh, vaevalt ta alternatiividekski nagu siinsed bussitripid valmis on :). Lisaks tundub inimestega raakides, et keegi pole riigi louna osas vaga siit poolt proovinud paaseda neile uskumatult kaunitele Andamani mere saartele, millest koik opmeti teavad ja raagivad. Ma arvan, et eks mul reisi lopu poole aega selleni jouda, kehvemal juhul tuleb kuidagi Phuketi resikorraldajate kaudu asja ajada ja ennast lolliks maksta, aga kull kuidagi ikka saab. Maksmisest raakides - elu on tegelt siin riigi vaesuse kohta suht kallis, paris uskumatu kuidas kohalike palkade juures inimesed elus pusida suudavad. Uhe siin pool aastata viibinud inglise keele opetaja sonul on madalamad palgad 10 000 Kyati kandis - see teeb umbes 13 taala. Riisiportsu saab tanavalt umbes 200 Kyati eest. Vaeseid, kes templitest ja tanavalt teiste jaakidest toitu saavad on kilmselgelt vaga ohtralt. Aga on loomulikult ka pustirikakid - Birma on tegelt maavarade poolest vaga rikas maa, erinevaid mineraale on nagu putru, suuresti ekspluateerivad seda tana koostoos korgete ametnikega pigem kull hiina konglomeraadid. Poliitikast raakides - sojavaeline hunta on viimasel ajal veits leebunud, eks kasvav inflastioon madalate palkade tingimustes tekitab survet ja naha on, et nii paris edasi minna ei saa. Kas tegu on mingi ajutise sulaga voi millegi enamaga on raske oelda - igatahes on viimastel nadalatel ca 1000 poliitvangi vaidetavalt valja lastud.
esmaspäev, 14. november 2011
Viisa olemas
Nonii, homme hommikul on minek, lopetasin just ulimalt tulika protseduuri Air Asialt Bangkok Yangoon lennupileti ostmiseks, mingi 5 korda uritati millegi eest mida mul vaja polnud paarsada bahti kasseerida, seejuures kindlustust muudi korduvalt igas etapis. Printimine osutus toeliseks tehniliseks kunsttukiks - mul oli vaja malupulgale asi salvestada ja teises arvutis printida, paraku oliparema klahvi all olev menuu nii tai keeles kui vahegi olla saab... Lopp hea koik hea. Viisaga sama lugu, sain katte. Algul muidugi joonistasin mingile taksojuhile uskumatuid piktograafe (no minu kunstiande juures pole see mingi lihtne ooper) selllest, milline skytrain ja selle jaam valja naha voiks. Seda siis seetottu, et tahtsin saada Surasaki rongijaama Sathon Rd/il. Mees suutis kull linnaosa (Surasak) tuvastada kus see jaam ja saatkond olid, kuid seda va tanavat ta ei teadnud ja sellest et , ma jaamast raagin sai ta aru siis kui ma talle taevas korguvaid roopaid suutsin osutada peale 3 piktograafi :). Ootasin nats sabas, panin taotluse sisse ja maksin vist seejuures ka natuke altkaemaksu, voi olidki nad seal ulihiljuti valjastamise tasusid ules umardanud :), aga kui oeldi et 15.30 void jargi tulla, siis tegelt sain kolmest katte juba.
Seni sisustasin siis aega juuksuris kaiguga, midagi neile va tai juuksuritele kuskil kohe opetatakse - isegi mind tuima tukki see tuka disain natuke hairib, tapselt nagu aastaid tagasi juhtus, nagu samast vabrikust :). Lisaks lubasin endale veel vaikse Tai massaazi (ilma onneiku loputa loomulikult), paris loogastav oli. ja tutvusin Bangkoki uhe ari piirkonnaga, mis pilvelohkuja mootu hotelle muu hulgas sisaldab. Suht samas kandis, kui ma ei eksi, on ka red light district, kus me Liami ja Charlotte ja mingi kanada tuubiga reede ohtupoolikul kaisime, kui Tai poksi tahtsime vaatama minna, loppeks kull pileti hinna tottu loobusime seekord. Terav elamus tuli seal districtis kusjuures sealt kust vaga ei oodand, nimelt juhtus nii, et tanavat mooda jalutades (no selline tavaline busy Bangkoki tanav), moodusime mingitest prugi kottidest. Liam riivas kergelt uht, mis loppes siis paari roti putku panekuga meie eest. Liam astus sisuliselt uhele peale, aga sai tal jala alt minema, uks teine jooksis mul ule jala. Noh plahvi vaga kaitset ei pakkund, nii et tundsin jalgade siblimist kull :). Charlotte kes rohkem pealtvaataja rollis kull oli, vottis muidugi kiljumise raske too enda peale, paris hea adreka ehmatas korraks ules. Uldiselt rotte ikka askeldamas on voimalik naha, aga paris jala alla nad ei roni. Muid elukaid on muidugi kah, uhe lutika sain ennist enda jala pealt katte, kas see oli meil hostelist (voimalik, mkeegi kaebas kull mingite punnide ule) voi hoopis massaazi salongist, mine vota kinni. Kassid ja koerad naevad kah suht armetud valja, aga noh, eks see koik kokku olegi uks tavaline aasia suurlinn.
Homme tuleb teine suurlinn, Yangoon, kull mitte vist ule 3 miljoni inimese, aga siiski :). Sinna vist vaga kauaks ei jaa, aga eks elu opetab. Homme ulivara tousta vaja (lend 7.20 juba), keeran tana varakult pohku, lahen vaatan kas leian moned tsillid inimesed kuskilt toidukohast kellega ohtust suua, eilne esialgne tsill koos kahe sakslasega ja parastpoolne ohtusoomaaeg suvaliselt trehvatud kahe prantsuse preili ja nendega koos reisinud kambodzalannaga olid vahelduseks joogistele ja suht uksluist juttu ajavatele brittidele paris meeldivad.
Seni sisustasin siis aega juuksuris kaiguga, midagi neile va tai juuksuritele kuskil kohe opetatakse - isegi mind tuima tukki see tuka disain natuke hairib, tapselt nagu aastaid tagasi juhtus, nagu samast vabrikust :). Lisaks lubasin endale veel vaikse Tai massaazi (ilma onneiku loputa loomulikult), paris loogastav oli. ja tutvusin Bangkoki uhe ari piirkonnaga, mis pilvelohkuja mootu hotelle muu hulgas sisaldab. Suht samas kandis, kui ma ei eksi, on ka red light district, kus me Liami ja Charlotte ja mingi kanada tuubiga reede ohtupoolikul kaisime, kui Tai poksi tahtsime vaatama minna, loppeks kull pileti hinna tottu loobusime seekord. Terav elamus tuli seal districtis kusjuures sealt kust vaga ei oodand, nimelt juhtus nii, et tanavat mooda jalutades (no selline tavaline busy Bangkoki tanav), moodusime mingitest prugi kottidest. Liam riivas kergelt uht, mis loppes siis paari roti putku panekuga meie eest. Liam astus sisuliselt uhele peale, aga sai tal jala alt minema, uks teine jooksis mul ule jala. Noh plahvi vaga kaitset ei pakkund, nii et tundsin jalgade siblimist kull :). Charlotte kes rohkem pealtvaataja rollis kull oli, vottis muidugi kiljumise raske too enda peale, paris hea adreka ehmatas korraks ules. Uldiselt rotte ikka askeldamas on voimalik naha, aga paris jala alla nad ei roni. Muid elukaid on muidugi kah, uhe lutika sain ennist enda jala pealt katte, kas see oli meil hostelist (voimalik, mkeegi kaebas kull mingite punnide ule) voi hoopis massaazi salongist, mine vota kinni. Kassid ja koerad naevad kah suht armetud valja, aga noh, eks see koik kokku olegi uks tavaline aasia suurlinn.
Homme tuleb teine suurlinn, Yangoon, kull mitte vist ule 3 miljoni inimese, aga siiski :). Sinna vist vaga kauaks ei jaa, aga eks elu opetab. Homme ulivara tousta vaja (lend 7.20 juba), keeran tana varakult pohku, lahen vaatan kas leian moned tsillid inimesed kuskilt toidukohast kellega ohtust suua, eilne esialgne tsill koos kahe sakslasega ja parastpoolne ohtusoomaaeg suvaliselt trehvatud kahe prantsuse preili ja nendega koos reisinud kambodzalannaga olid vahelduseks joogistele ja suht uksluist juttu ajavatele brittidele paris meeldivad.
pühapäev, 13. november 2011
Uleujutused
Heihoo, kaisin tana siis loppeks Bangkoki uleujutatud piirkondi uurimas. Peale lendu, neljap'eva ja reede ohtut v'ljas kaiku ning sugavat unekriisi laks eilne p'ev taitsa mahakandmisele, kui ohtul arkasin oli juba pime, tegin vaikse soogi, sebisin endale raamatu ja lugesin selle labi kuniks teised oues labustasid. Tana hommikul oli ikka veel kerge pohmakas uleilsest, proovisin jalka mangu korvale mingi jube solke shotte... Igatahes, taan olin ulimalt tubli ja asjalik, tegin ara shoppingu mida Myanmari jaoks vaja, taitsin viisaformulaari homseks ara, sebisin fotokale juhtme ja koige lahedam osa ilmselgelt oli siis ujutust vaatamas kaia. Inimesed on asjaolusid arvestades suht optimistlikud - kodud k[ll vee all aga mingit nuttu ja hala vaga pole. Aga ega sest asjast muidu pilti ette ei saa, kui tuleb videot vaadata :). Sita kvaliteediga on, aga siinse netiga on nende uleslaadiminegi selline suht viisakas ligi poole tunnine ooper, tuki kohta..
ja teine kah:
Uldiselt on see koht kus ma kaisin suht vahe uleujutatud, [leval pool suunatakse suurem osa veest kuhugi korvaljokke ara. Paris mitmetes piirkondades on seis oluliselt sitem, aga kokkuvottes on suurem osa Bankoki ikkagi taitsa kuiva ja johkralt palav ;). Tana on seis selline, et arvatakse uldiselt, et asi laheb veel nats hullemaks, joe ulemjooksult on veel vett peale tulemas... Tagajarjeks on see, et suurema osa asutuste ees voib naha liivakottidest barjaari - erandiks pole ka see hostel kus ma elan. Kui vesi siia tuleb, siis muidugi suht tuhises koguses (noh, mitte oluliselt ule polve). Ma ise arvan, et toenaosus on pigem alla 50% et see juhtuda voiks ning kuna ma ise jalga varsti lasen siis mina seda vaevalt naen. Aga uhesonaga - elame huvitavatel aegadel.
ja teine kah:
Uldiselt on see koht kus ma kaisin suht vahe uleujutatud, [leval pool suunatakse suurem osa veest kuhugi korvaljokke ara. Paris mitmetes piirkondades on seis oluliselt sitem, aga kokkuvottes on suurem osa Bankoki ikkagi taitsa kuiva ja johkralt palav ;). Tana on seis selline, et arvatakse uldiselt, et asi laheb veel nats hullemaks, joe ulemjooksult on veel vett peale tulemas... Tagajarjeks on see, et suurema osa asutuste ees voib naha liivakottidest barjaari - erandiks pole ka see hostel kus ma elan. Kui vesi siia tuleb, siis muidugi suht tuhises koguses (noh, mitte oluliselt ule polve). Ma ise arvan, et toenaosus on pigem alla 50% et see juhtuda voiks ning kuna ma ise jalga varsti lasen siis mina seda vaevalt naen. Aga uhesonaga - elame huvitavatel aegadel.
reede, 11. november 2011
Bankokis
Heihoo. Annan alandlikult teada, et olen ametlikult laekunud taimaa kuningriiki ja resideerun selle tagasihoidlikus 12 miljoni inimesega pealinnas Bankokis. Lendamine l'ks suht valutult, aga ilmselgelt suht pikalt, mingi oma 30 tundi olin teel koos v'ikeste edasil[kkumistega. Kuna on juba tavaks saanud ka lennufirmasid nats arvustada, siis mainiks siinkohal 'ra, et Oman air on t'itsa normaalne elukas, siuke noor emirates. Tehnika on t'itsa korralik, muus osas veel nats arenguruumi on - no n'iteks jaapani turiste muidu suht omap'rasesse ja luksuslikku Muscati lennujaama mis neil koduks on Lenini jalaj]lgedega wc poti asemel ei meelita ;).
Asjade k'igus sain lennutripi jooksul tuttavaks Liamiga Londonist, kes paari kuisele aasia tripile oli suundumas. Peale seda kui ta lennujaamas mu tublilt ja kannatlikult 'ra ootas, kui selgus et mul viisat vaja sebida on, suundusime skytrainiga linna poole. Linnast r''kides, siis jutud uputusest on suures osas ilmselgelt liialdatud, [leujutust on ikka suht piiratud alal ja 95% Bangkokist ei erine tavap'rasest (noh, niipalju kui ma siin [kskord k]ind olen) mitte millegi poolest. P]ris lahmakas elukas kah ilmselgelt teine. Igatahes, hea lapsena oli Liam endale [[maja sebinud, mingis hostelis, ma laisa inimesena l'ksin vooluga kaasa ja siin ma n[[d siis neid ridu kirjutangi. Hostel on puup[syti t'is [le keksmise eluv]]raid britte ja ameeriklasi, kellega ka eila [ues sai k'idud. T]itsa kurb kohe hakkas. H'rrased ja prouased on k[ll suht mitmes riigis k'ind, aga silmi pole viitsind lahti teha, lihtsalt on paar ]ltsi r[[batud igal maal samasuguses seltskonnas ja ette kujutatud, et tutvutakse maailmaga. Suur osa oli bangkokis nagu ma ja liamgi eile maandunud ja eks me siis ]ue suundusime. Peale [hte 'mbrit (jooke serveeritakse siin [mbrites, sisaldab see rummi ja koolat ja energia jooki) l'ks facebooki piltide tegemiseks ning jutt muutus sedav]rd eluv]]raks, et kuri tahtmine tuli vihjata, et bangokis on peale Khao San roadi veel paar t'navat ja see mis te siin n'ete pole p'ris taimaa. {ks tuup kusjuures suutis enne mu tagasisaaabumist hosteli [he inimese vorra vaesemaks teha - tema all naril maagnud neiu oli selleks ajaks juba check outi teinud peale seda kui ta [lalt alla oksendas.... Igatahes, kui poolenisti rasputini juurtega sveitsis t[[tav arnold shcwarcenegri aktsendiga saksa t[[p, kelle kohta on piisvalt ;eldud kui maha h]igata, et ta oli eile ]htu otsa topless ja ka ta passi pilt on tehtud ilma s'rgita, ning ta meenutab natuke kuulsat tecno viikingu videot, hakkas suht valimatult koigiga t[li norima otsustasin ma peale tunnikest tema valvamist (see laheb ushikondliku toona kirja ;)) natuke omal k'el ringi vaadata. V]i algselt otsustasin ]igernini hostelisse tuttu minna, sest asjaolude kokku langemisel, olin ma viimase 24 tunni jooksul lennates umbes 1 tunni maganud, aga tee peal plaanid muutusid ilmselgelt :). {hes]naga sattusin mingil k]rvalt'naval v]iksesse baari, kus kohalike baari pidajatega tutvudes ja Myanmari kohta researchi tehes ([ks tuup oli sealt parit) sain muuhulgas teada, et Tai vodka on midagi atsetooni ja k[[nelaki eemaldaja vahepealset. Sealt oli juba loomulik samm koos nende baaripidajatega, kes mingi hetk oma baari sulgesid, edasi klubbi minna. Spicy nazovaetsja - mingi Bankoki veenus umbes. Varju ku;ljeks kujunes muidugi see, et tagasitee oli p'ris pikk ja keeruline, ma arvan oma 2 tundi jalutasin m;;da erinevaid bankoki t'navaid enne kui hommikul mingi 8 aeg oma hosteli k'tte leidsin :), v'ike kolme sentimeetrise l'bimooduga vill oli selleks ajaks formuleerunud pla}hvi sisse. "ratus juhtus nii 14.30 ajal, mil ma ka suht kohe Myanmari saatkonda lippasin. Natuke ja;in sellega ilmselgelt hiljaks, viisataotlusi v]eti vasta 9-12-ni :). Igatahes, sain endale viisataolus vormi ning sain ka seal mingi ametnikuga sobraks ja mulle lubati esmaspaeva jooksul viisa 'ra valjastada - mis on suht OK tvaparsase kahe toop'evase ootejaga vorreldes :). Ehk siis kokku peaks null summa mang olema. Tagasiteel saatkonnast tulin geniaalsele mottele takso asemel mootorratta transat kasutada - sinna minnes takso venis ummikus nagu tigu, mingi sakasa turistide paar kes kaarti uuris kondis meist mitu korda mooda, mootorratas on oluliselt kiirem elukas. Lisaks sain ka adrenaliini paugu moneks ajaks katte - sellises liikuses lastekiivriga rallit soita tahendab norgemate indiviidide jaoks tagasijoudes aluspesu vahetust. Igatahes, siin ma olen (tere tallinn tere eesti) :), nadalavahetuse veedan Bangkokis, voibolla vahetan kull oobimiskohta / siinne on kallis ja seltskond nagu oeldud on kull tore, aga ulemoistuse eluvooras.
Aga nuud, bamparaa ja hopsassaa - panen eesti sargi selga ja lahen vaatan, kas leian kuskil jalka jalgimiseks mone iiri pubi :). Go Estoooniaaaa.....
Asjade k'igus sain lennutripi jooksul tuttavaks Liamiga Londonist, kes paari kuisele aasia tripile oli suundumas. Peale seda kui ta lennujaamas mu tublilt ja kannatlikult 'ra ootas, kui selgus et mul viisat vaja sebida on, suundusime skytrainiga linna poole. Linnast r''kides, siis jutud uputusest on suures osas ilmselgelt liialdatud, [leujutust on ikka suht piiratud alal ja 95% Bangkokist ei erine tavap'rasest (noh, niipalju kui ma siin [kskord k]ind olen) mitte millegi poolest. P]ris lahmakas elukas kah ilmselgelt teine. Igatahes, hea lapsena oli Liam endale [[maja sebinud, mingis hostelis, ma laisa inimesena l'ksin vooluga kaasa ja siin ma n[[d siis neid ridu kirjutangi. Hostel on puup[syti t'is [le keksmise eluv]]raid britte ja ameeriklasi, kellega ka eila [ues sai k'idud. T]itsa kurb kohe hakkas. H'rrased ja prouased on k[ll suht mitmes riigis k'ind, aga silmi pole viitsind lahti teha, lihtsalt on paar ]ltsi r[[batud igal maal samasuguses seltskonnas ja ette kujutatud, et tutvutakse maailmaga. Suur osa oli bangkokis nagu ma ja liamgi eile maandunud ja eks me siis ]ue suundusime. Peale [hte 'mbrit (jooke serveeritakse siin [mbrites, sisaldab see rummi ja koolat ja energia jooki) l'ks facebooki piltide tegemiseks ning jutt muutus sedav]rd eluv]]raks, et kuri tahtmine tuli vihjata, et bangokis on peale Khao San roadi veel paar t'navat ja see mis te siin n'ete pole p'ris taimaa. {ks tuup kusjuures suutis enne mu tagasisaaabumist hosteli [he inimese vorra vaesemaks teha - tema all naril maagnud neiu oli selleks ajaks juba check outi teinud peale seda kui ta [lalt alla oksendas.... Igatahes, kui poolenisti rasputini juurtega sveitsis t[[tav arnold shcwarcenegri aktsendiga saksa t[[p, kelle kohta on piisvalt ;eldud kui maha h]igata, et ta oli eile ]htu otsa topless ja ka ta passi pilt on tehtud ilma s'rgita, ning ta meenutab natuke kuulsat tecno viikingu videot, hakkas suht valimatult koigiga t[li norima otsustasin ma peale tunnikest tema valvamist (see laheb ushikondliku toona kirja ;)) natuke omal k'el ringi vaadata. V]i algselt otsustasin ]igernini hostelisse tuttu minna, sest asjaolude kokku langemisel, olin ma viimase 24 tunni jooksul lennates umbes 1 tunni maganud, aga tee peal plaanid muutusid ilmselgelt :). {hes]naga sattusin mingil k]rvalt'naval v]iksesse baari, kus kohalike baari pidajatega tutvudes ja Myanmari kohta researchi tehes ([ks tuup oli sealt parit) sain muuhulgas teada, et Tai vodka on midagi atsetooni ja k[[nelaki eemaldaja vahepealset. Sealt oli juba loomulik samm koos nende baaripidajatega, kes mingi hetk oma baari sulgesid, edasi klubbi minna. Spicy nazovaetsja - mingi Bankoki veenus umbes. Varju ku;ljeks kujunes muidugi see, et tagasitee oli p'ris pikk ja keeruline, ma arvan oma 2 tundi jalutasin m;;da erinevaid bankoki t'navaid enne kui hommikul mingi 8 aeg oma hosteli k'tte leidsin :), v'ike kolme sentimeetrise l'bimooduga vill oli selleks ajaks formuleerunud pla}hvi sisse. "ratus juhtus nii 14.30 ajal, mil ma ka suht kohe Myanmari saatkonda lippasin. Natuke ja;in sellega ilmselgelt hiljaks, viisataotlusi v]eti vasta 9-12-ni :). Igatahes, sain endale viisataolus vormi ning sain ka seal mingi ametnikuga sobraks ja mulle lubati esmaspaeva jooksul viisa 'ra valjastada - mis on suht OK tvaparsase kahe toop'evase ootejaga vorreldes :). Ehk siis kokku peaks null summa mang olema. Tagasiteel saatkonnast tulin geniaalsele mottele takso asemel mootorratta transat kasutada - sinna minnes takso venis ummikus nagu tigu, mingi sakasa turistide paar kes kaarti uuris kondis meist mitu korda mooda, mootorratas on oluliselt kiirem elukas. Lisaks sain ka adrenaliini paugu moneks ajaks katte - sellises liikuses lastekiivriga rallit soita tahendab norgemate indiviidide jaoks tagasijoudes aluspesu vahetust. Igatahes, siin ma olen (tere tallinn tere eesti) :), nadalavahetuse veedan Bangkokis, voibolla vahetan kull oobimiskohta / siinne on kallis ja seltskond nagu oeldud on kull tore, aga ulemoistuse eluvooras.
Aga nuud, bamparaa ja hopsassaa - panen eesti sargi selga ja lahen vaatan, kas leian kuskil jalka jalgimiseks mone iiri pubi :). Go Estoooniaaaa.....
pühapäev, 30. oktoober 2011
Kisub tripiks :)
Uus pass on tehtud, järgi aind veel tuleb minna. Sihtpaik on valitud, seekord aasias. Lennupiletid on olemas. 9. November on minek. Ja kõige tagatipuks on jube hea meel. Kui keegi minu eest veel töö juures asjad kokku tõmbaks ja kõik need viimasesse nädalasse kuhjunud asjad ilusti joonde ajaks (võin to do listi anda :)...
Sihtkohaks seekord põhiliselt Myanmar (Birma), kui nad mulle viisa väljastada suvatsevad muidugi :). See selgub juba Bangkokis, kus vist väikseid üleujutusigi näha õnnestub. Aga noh, kui viisaga peaks mingil põhjusel nirusti minema, siis on Laos ja Kambodza sealsamas ootamas. Aega on Bangkoki saabumise ja sealt lahkumise vahel ca 5 nädalat, nii et väga hulluks jooksmiseks vast ei lähe. Tagasiteel on veel 5 päevakest Londonis, kuhu ma hämmastaval kombel tänini sattunud ei olegi. Nii et kui mõni londonlane lugema juhtub - 15-20 detsember olen seal ja hetkel täitsa kodutu :).
Aii kui kerge tunne on jälle vahelduseks rutiinist välja murdes :). Kuigi, kolmas aasta novembris pikemale tripile, see on kah puhas rutiin ju ;).
Sihtkohaks seekord põhiliselt Myanmar (Birma), kui nad mulle viisa väljastada suvatsevad muidugi :). See selgub juba Bangkokis, kus vist väikseid üleujutusigi näha õnnestub. Aga noh, kui viisaga peaks mingil põhjusel nirusti minema, siis on Laos ja Kambodza sealsamas ootamas. Aega on Bangkoki saabumise ja sealt lahkumise vahel ca 5 nädalat, nii et väga hulluks jooksmiseks vast ei lähe. Tagasiteel on veel 5 päevakest Londonis, kuhu ma hämmastaval kombel tänini sattunud ei olegi. Nii et kui mõni londonlane lugema juhtub - 15-20 detsember olen seal ja hetkel täitsa kodutu :).
Aii kui kerge tunne on jälle vahelduseks rutiinist välja murdes :). Kuigi, kolmas aasta novembris pikemale tripile, see on kah puhas rutiin ju ;).
esmaspäev, 27. detsember 2010
Jaa
Tsiteerides klassikuid, siis, mida rohkem reisida, seda rohkem tundub, et pole kuhugi jõudnud...
teisipäev, 21. detsember 2010
Einohh
Kaisin siis mina Barca mangu vaatamas - ja kuradi sindrid tegid 0:0 viigi. Teist korda kain valismaal mangu vaatamas, teist korda 0:0 (eelmine oli austraalia vs argentiina mang kunagi). Peaks hakkama Eesti koondise valismangudel kaima :). Voimalusi poistel oli, korra suluseisust ka pall varavas kais, palli hoiti oma 70%, aga no varavaid ei olnud. Messi kes pingil alguses oli toodi teise poolaja alguses mangu paastma, aga abi ei midagi. Bilbao Athletic muidugi tuntud vintske baskide sats kah. Fiiling muidugi oli kova, istusin eri poolaegadel vahe eri kohtades (stata polnud valja muudud, oli vast nii 50-60 tuhat inimest oli vast kohapeal, mahutab 100). Esimene poolaeg olin mingi 5 meetri kaugusel nurgalipust (Xavi ja Iniesta nagin looki andmas ara), kus mu tegelik koht oli, umber olid vahe nokastanud ja suudimatult statal kanepit tombav fannide seltskond, kes suht stabiilselt laulis. Ule poolte lauludest puudutasid espanyoli ja nendes oli hulgaliselt kuulda ka roppe sonu, ulistuslaulud Barca kohta olid suht lihtsakoelised. Teine poolaeg kahtlustasin oigustatult, et sellel poolel mangu eriti ei toimu ja kolisin. Umbes teisele poole karistusala joonele, umbes 15-sse ritta. Siin oli uldine ulevaade veits parem soodumangust ning seltskonnaks olid vahe nooremad ja haritumad fannid, oli ka athleticu fanne, kisa oli kova ja laule vahem kuid mitte nii lihtsakoelised, et Espanyol ime t...
Teel mangule, kui metroo oli tais kohtasin ka harraseid taskuvargaid. Ettenagelik laps nagu ma olen, olin ma oma asjad suhteliselt hasti taskutesse paigutanud ja taipasin onneks ka peris kiirelt ara mis mang kaib: Ostsin mingist automaadist muntide eest vett jaamas kui rong tuli. Poisid pidasid mul silma peal, et kust taskust raha votsin. Rong oli loomulikult mangule minevat rahvast tais ja ma jain valima millisest uksest ma lahen. Olin viimane kes peale astus ja jarsku hops, lendas tagant veel kolm tuupi mulle selga. Trugisin siis instinktiivselt edasi kui mote sinna maale randas, et kuradi kahtlane, kuidas need tuubid ei kuskilt ilmusid. Selleks hetkeks siis kaks venda olid ukse juurde pidama jaanud ja uks oli mu korval, seistes otseloomulikult selle kulje peal kust taskust raha olin votnud. Tegin siis veel kiire sammu vasakule ja nagin et tasku trukid olid lahti. Kadunud midagi ei olnud, olin ettenagelikult sinna ainult 10 EUR-i ja munte nagunii pannud teades et rahvarohkesse kohta lahen ja muu varanduse vahe kindlamatesse kohtadesse paigaldanud. Tuup oli suhtselt suudimatu, nagi ilusti et ma nagin mis seis on, samas nagi et kui midagi napata ei onnestu, siis on vahemalt voimalik kuni jargmise peatuseni mil nad koik kolmekesi maha ronisid, end voimalik vahemalt professionaalselt harida. Nii ta siis tegeles ulejaanud peatuse vahe sellega, et uuris ja puuris silmadega mu erinevaid taskuid ning kaardistas kus miski asuda voiks... Loo moraal on see, et kui te rahakotti kasutate ja hispaanias voi kuskil metroosse satute, siis on see kergesti minev kraam ja tuleb hasti paigutada. Ma reisides rahakotti kui sellist ei kasuta, ning munad hoian erinevates korvides, suuremad pehmemates ja vaiksemad mitte nii pehmetes, sest tavaliselt kuu jooksul korra ikka vastad, et keegi on sul hotelli voi hosteli toas su ara olekul seljakotis sorinud voi tanaval voi transpordi vahendis tasku voi seljakoti lukkude kallal kainud/kaimas.
Mis veel, vaatasin kohaliku jahtsadama ule, palju ilusaid pille oli seal kai aares. Muuseumis kaisin ja olen oluliselt targem Kataloonide ajaloo osas ning saan nats rohkem aru hispaania eri osade hoorumisest ja erinevast taustast.
Teel mangule, kui metroo oli tais kohtasin ka harraseid taskuvargaid. Ettenagelik laps nagu ma olen, olin ma oma asjad suhteliselt hasti taskutesse paigutanud ja taipasin onneks ka peris kiirelt ara mis mang kaib: Ostsin mingist automaadist muntide eest vett jaamas kui rong tuli. Poisid pidasid mul silma peal, et kust taskust raha votsin. Rong oli loomulikult mangule minevat rahvast tais ja ma jain valima millisest uksest ma lahen. Olin viimane kes peale astus ja jarsku hops, lendas tagant veel kolm tuupi mulle selga. Trugisin siis instinktiivselt edasi kui mote sinna maale randas, et kuradi kahtlane, kuidas need tuubid ei kuskilt ilmusid. Selleks hetkeks siis kaks venda olid ukse juurde pidama jaanud ja uks oli mu korval, seistes otseloomulikult selle kulje peal kust taskust raha olin votnud. Tegin siis veel kiire sammu vasakule ja nagin et tasku trukid olid lahti. Kadunud midagi ei olnud, olin ettenagelikult sinna ainult 10 EUR-i ja munte nagunii pannud teades et rahvarohkesse kohta lahen ja muu varanduse vahe kindlamatesse kohtadesse paigaldanud. Tuup oli suhtselt suudimatu, nagi ilusti et ma nagin mis seis on, samas nagi et kui midagi napata ei onnestu, siis on vahemalt voimalik kuni jargmise peatuseni mil nad koik kolmekesi maha ronisid, end voimalik vahemalt professionaalselt harida. Nii ta siis tegeles ulejaanud peatuse vahe sellega, et uuris ja puuris silmadega mu erinevaid taskuid ning kaardistas kus miski asuda voiks... Loo moraal on see, et kui te rahakotti kasutate ja hispaanias voi kuskil metroosse satute, siis on see kergesti minev kraam ja tuleb hasti paigutada. Ma reisides rahakotti kui sellist ei kasuta, ning munad hoian erinevates korvides, suuremad pehmemates ja vaiksemad mitte nii pehmetes, sest tavaliselt kuu jooksul korra ikka vastad, et keegi on sul hotelli voi hosteli toas su ara olekul seljakotis sorinud voi tanaval voi transpordi vahendis tasku voi seljakoti lukkude kallal kainud/kaimas.
Mis veel, vaatasin kohaliku jahtsadama ule, palju ilusaid pille oli seal kai aares. Muuseumis kaisin ja olen oluliselt targem Kataloonide ajaloo osas ning saan nats rohkem aru hispaania eri osade hoorumisest ja erinevast taustast.
esmaspäev, 20. detsember 2010
Euroopas tagasi
Heihopsti, olengi Barcas omadega. Eriti pole aega saanud veel siin Ringi kaeda, aga esmapilgul tundub ulimalt laeh linn olevat. Eelnevatest pesadest raakida, siis Bogota oli kah paris tsill, vahemalt selle keskuse osa La Candelaria, kus siukse lahedaid nats Melbourne meenutavaid tsille baare oli ja tudengi atmosfaar valitses. Lisaks siis ka veits vana koloniaalaja osa sailinud ning lahedad kirikud, parlamendi hoone jne. Koloniaal hooned ei ole Cartagenaga muidugi vorreldavad - selle vanlinn mida 9imetletud vahetult enne sai votab karbi ikka korralikult lahti. Ja nohh, Cartagenast raakides, siis paistis see linn veel mitmeti silma. Kariibi mere aares asudes, oli seal ka johkralt larmakas ja ebameeldiv beach, kus hetkeksi olla ei saa, ilma mingit "soodsat" aripakkumist saamata (uldse pakuti mulle ma arvan Cartagenas rohkem kordi kokat, kanzat ja prostituute kui kuskil mujal, mis on arvestades seda, et olin seal vaid paeva taiesti hammastav), paris lahe ari district ja aastane keskmine 30 kraadine ohutemperatuur (ood k.a.), mis tahendab seda, et paeval on iga kolmas mote, et kuradi palav on ja kas kuskil konditsioneeritavas ruumis voiks olla. Aga Bogota juurde tagasi tulla siis aarelinnad on vahe teine teema kui kesklinn, paljudesse vaesematesse vaga minna ei kannata (mul vaga aega ka ei olnud selle 2 paeva jooksul) ning ka kesklinnas on spooky pimedas ringi kaia ja seda ka vaga ei soovitata - 7 miljoni elanikuga louna ameerika linn ikkagi paeva lopuks. Pohjapoolsed aarelinnad jalle on sellised posh teemad, kus rikkad ja ilusad elavad, seal ohtul valja naiteks klubisse minna voib kohati okse maitse suhu tulla lihtsalt sellest, kuidas moned ei oska oma rikkust habeneda :). Kuigi jah, kell 3 pannakse koik ooklubid kinni peale uhe - milles hommikuni pidui on, selle omanik on lihtsalt "too well connected", endine korge sojavaelane, ja kellegi hammas ta peale eriti ei hakka vaidetavalt, ning eks vaike papp kuku vast ka voimudele sellest. Eks selle eest kusitakse siis raha kah, 0.3-ne olu maksis selles kohas 60, mis on kolumbia klubide alko hindu arvestades taiesti poorane... Nojahh, aga see selleks, pika jutu kirjutamiseks vaatab siit korvalt paar tuupi liiga kurjalt, 20 minta on arvuti kasutamise aega hostelis ette nahtud kui saba on taga.
Homseks on mul plaan, kui onnestub piletid saada lahen ohtul Barcelona ja Athleticu karikamangu vaatama. Barca on praegast uskumatus vormis, viiamsed 6 liiga mangu on koik voidetud varavatevahega 31:1!!!, sealhulgas laupaeval igipoline derby konkurent Espanyol 5:1 (kes oli enne seda koik oma kodumangud voitnud) ning Real Madrid 5:0... Loodan homme Mesilt ja Co-lt paari varavat naha, kui asjad vahegi sujuvad :).
Homseks on mul plaan, kui onnestub piletid saada lahen ohtul Barcelona ja Athleticu karikamangu vaatama. Barca on praegast uskumatus vormis, viiamsed 6 liiga mangu on koik voidetud varavatevahega 31:1!!!, sealhulgas laupaeval igipoline derby konkurent Espanyol 5:1 (kes oli enne seda koik oma kodumangud voitnud) ning Real Madrid 5:0... Loodan homme Mesilt ja Co-lt paari varavat naha, kui asjad vahegi sujuvad :).
neljapäev, 16. detsember 2010
Louna ameerika lennufirmade vordlev analuus
Vaja hakata too lainele tagasipoordumiseks aklimatiseeruma, motsin et alljargnev napuharjutus voiks selleks sobida, sain selleks inspiratsioopni taaskord lennujaamas natukene kauem kui meeldiv oleks oma lendu oodates :)
Kokkuvote:
Antud analuus kasitleb Peruus, Ekuadoris ja Kolumbias tegutsevate lennufirmade tegevust, aktsiahindu ja muud asjasse puutuvat. Kasitletud on teemat labi naidis ostude, ehk siis vastavalt minu isklikule kogemusele koigi nende firmadega ning valimis ei ole esindatud koik antud piirkonna lennufirmad. Lennuna kasitletakse liikumist uhest geograafilisest asupaigast teise uhes tousu ja maandumisega, iga umberistumine laheb kirja eraldi lennuna. Louna ameerika lennuks on loetud lennud, mis tousevad ohku antud kontinendilt. Koik faktid on toesed ja ei ole autori poolt valja moeldud, samuti ei ole tegu laimukampaaniaga...
Dokumendis kasitletavate lennukompaniide aktsiad on hetkel koik peale LAN-i oma ilmselgelt ulehinnatud, selleks piisab lihtsalt kiirest pilgust kovade faktide veergu. Kui moni lennuk kogemata siin kandis oigel ajal valjub, siis on see ikka puhas juhus ja erand mis kinnitab reeglit - senine statistika on selline, et ara jaanud voi hilinenud on 9 lendu 12-st, mitmete kompaniide hilinemisprotsent on 100% :). Positiivse poole pealt voiks valja tuua asjaolu, et pagas on alati kohale joudnud, samas aktsiahinna seisukohalt seda hinnates tuleb markida, et kuluefektiivsus jatab siinkohal soovida, sest iga koti tassimiseks on palgatud kaks toolist. Kui leti taga seisab uks klienditeenindaja kes pileteid valjastab, siis igaklienditeenindaja kohta seisab nende seljataga 2 transa meest ;). Klienditeenindus tervikuna toostuses on ule moistuse aeglane ja suuresti ebakompetentne ning omab tugevat arenguruumi, erandiks siinkohal taaskord LAN. Samas, pole halba ilma heata - kuna nad pidevalt hilinevad siinkandis, on piletite aegade umbermuutmine teiseks paevaks lihtne ja tasuta. Luksus mida euroopas naljalt ei kohta. Samas nane ma siin lisa ari voimlust kompaniidele :).
Toostuse valjavaated:
Kokkuvottes voiks oelda, et pikas perspektiivis on vaade toostusele positiivne, sest lendamine on louna ameerikas vaga tahtsaks transpordi liigiks seoses keerukate maastikuolude ning suurte distantsidega. Kas toostuse positiivne tulevik saab teostatud ka allpool loetletud lennufirmade poolt on samas natuke kahtlane, sest arvatavasti on lihtsam luua uut toimivat lennufirmat kui olemasolevaid monstrumeid muuta.
Kovad faktid:
Taca/Avianca - lende 5, hilinenud 3, oigeaegseid 1 ning ara jaanuid 1. Mul on nendega homme veel uks proovilend, lennundusjumal olgu mulle armuline :). Hilinemisprotsent 80%.
Aerogal - lende 2, molemad hilinenud, keskmine hilinemine 2.5 tundi. Hilinemisprotsent 100%.
Icaro - lende 2, molemad hilinenud, keskmiselt hilineb 2 tundi, hilinemisprotsent 100%.
LAN - 2 lendu, molemad oigel ajal! Uskumatu lugu, hilinemisprotsent 0%.
Iberia - 1 lend, 1 hilnemine. Protsent - 100%.
Tame - pole lennata onnestunud, kuigi olen korduvalt uritanud pileteid osta, neti lehekuljel on maksesusteem nii sitt et ei toimi ja kontorid on kas ara kolinud teise linna otsa just voi lihtsalt suletud naiteks puhapaeva puhul :). Kuulujargi ja lennujaama vaatluste jargi lahkub vahemalt 50% lendudest enam vahem oigeaegselt mis on kova sona :).
Kokku: 12 lendu siiani (2 veel tulemas, uks Aviancaga 1 Iberiaga), hilinenud voi ara jaanud 9, hilinemisprotsent 75%. Lennujaamades veedetud lisandunud ooteaeg hinnanguliselt 41 tundi (24 tundi sealhulgas lennu ara jaamisest eelmise lennu hilinemise tottu).
Pehmed faktid e. klienditeenindus:
Taca/Avianca - klienditeenindust iseloomustab sobralik idiootsus, ehk siis tahetakse kull aga ebakompetentsus ei voimalda. Naiteks selleks, et mulle tana Boarding kaarti dokumendi ja elektroonilise pileti pohjal valja trukkida kulus tana 10-15 minutit ja laks vaja kolme klienditeenindajat. Enne mind oli sabas umbes 25 inimest ja 3-4 klienditeenindajat ning 6-7 transameest votsid nende pakke vastu ja valjastasid pardakaarte neile umbes 40 minutit. Ehk siis jubedalt tahaks neile iga minut halvasti oelda, aga kesse ikka naeratavaid idioote peksab?
Aerogal - Klienditeenindus on igati asjalik ja vastutuelelik ning viisakas, taitsa OK, aga muidugi tempo on ladina ameerikalikult aeglane.
Icaro - Ulbed vardjad, kes kujutavad ette, et nad pakuvad parimat klienditeenindust, samas, kui sa tahad piletit osta, siis harra leti tagant touseb pusti ja utleb, et sorri, mul on nuud tunnine paus. Tule hiljem tagasi. Kui tagasi tuled, kulub tal sinu teenindamiseks 2 minutit... Loed seinale postitatud firma visiooni ja missiooni ja motled kas peaks naerust puksid tais tegema voi mitte.
LAN - Vaga hea, asjalik ja tor klienditeenindus. Samas akki ma pole objektiivne kuna nad panid mu kui proovireisija ariklassi peale seda, kui Iberia, kellega nad koortood tegid, oli sita kokku keeranud :).
Iberia - tegu on euroopa firmaga tegelt, nii et asja ei saa vaga vorrelda, aga ladina ameerika kohta klienditeenindus 4 viie palli skaalal, euroopa mastaabis ta muidugi sakib, samas peris air baltic nad kah ei ole.
Mida nende aktsaitega peale hakata?
Taca/Avianca - Sisuliselt soovitaks eitada, et oled kunagi nii loll olnud ja nende aktsiaid ostnud, kui veel ei ole, siis ara ole nii loll. Kingi nad monele sobrale, kellele oled ammu tahtnud karna keerata, uskuge mind, ei ole kaugel aeg kui keegi juura haridusega tuup omanike vastu kohtusse poordub ja vaidab, et sellise ebakompetentse firma omamine on kuritahtlik ja tegelik :).
Aerogal - Arvestades toostuse uldist seisukorda, siis voib sisuliselt anda soovituse hoia, sest noh, kuigi nad ise sakivad siis teised sakivad veel rohkem. Asjalike konkurentide lisandudes muutuks aga soovitus hetkega muugi omaks.
Icaro - No nende aktsiad voiks samahasti polema panna, enim ulehinnatud turuhinnaga praegu, nii et muu kiirelt.
LAN - Tousev taht ja peamine pretendent kunagisele monopoolsele seisundile, dividendi aktsia just pole, aga kasvuaktsia see eest kohe kindlasti. Osta.
Iberia - Mis siin enam osta voi muua, British Airways ostis juba ara ja toppis selle firma endale tasku. Seni kuni pole selgunud mis suund sellega seoses jargneb on tegu vaga spekulatiivse aktsiaga, nii et tasub panustada luhiajalistele koikumistele.
Tame - No nats must hobune on, kuna analuutik tulistab praegu puusalt, aga ettevaatliku osta soovituse turu meeleolusid arvestades voiks isegi anda.
Antud analuusi autor, ei taha ega soovi mingisugust ari suurema osa ulal nimetatud firmadega teha, kuid on selleks tihti peale sunnitud olnud ja voibolla ka tulevikus. Kindlasti on voimalik analuutikut tasuta piletite abil mojutada ning seetottu tasuks otseloomulikult enne ise kah moelda kui ulaltoodud soovitustele tuginedes investeerima hakata.
Kokkuvote:
Antud analuus kasitleb Peruus, Ekuadoris ja Kolumbias tegutsevate lennufirmade tegevust, aktsiahindu ja muud asjasse puutuvat. Kasitletud on teemat labi naidis ostude, ehk siis vastavalt minu isklikule kogemusele koigi nende firmadega ning valimis ei ole esindatud koik antud piirkonna lennufirmad. Lennuna kasitletakse liikumist uhest geograafilisest asupaigast teise uhes tousu ja maandumisega, iga umberistumine laheb kirja eraldi lennuna. Louna ameerika lennuks on loetud lennud, mis tousevad ohku antud kontinendilt. Koik faktid on toesed ja ei ole autori poolt valja moeldud, samuti ei ole tegu laimukampaaniaga...
Dokumendis kasitletavate lennukompaniide aktsiad on hetkel koik peale LAN-i oma ilmselgelt ulehinnatud, selleks piisab lihtsalt kiirest pilgust kovade faktide veergu. Kui moni lennuk kogemata siin kandis oigel ajal valjub, siis on see ikka puhas juhus ja erand mis kinnitab reeglit - senine statistika on selline, et ara jaanud voi hilinenud on 9 lendu 12-st, mitmete kompaniide hilinemisprotsent on 100% :). Positiivse poole pealt voiks valja tuua asjaolu, et pagas on alati kohale joudnud, samas aktsiahinna seisukohalt seda hinnates tuleb markida, et kuluefektiivsus jatab siinkohal soovida, sest iga koti tassimiseks on palgatud kaks toolist. Kui leti taga seisab uks klienditeenindaja kes pileteid valjastab, siis igaklienditeenindaja kohta seisab nende seljataga 2 transa meest ;). Klienditeenindus tervikuna toostuses on ule moistuse aeglane ja suuresti ebakompetentne ning omab tugevat arenguruumi, erandiks siinkohal taaskord LAN. Samas, pole halba ilma heata - kuna nad pidevalt hilinevad siinkandis, on piletite aegade umbermuutmine teiseks paevaks lihtne ja tasuta. Luksus mida euroopas naljalt ei kohta. Samas nane ma siin lisa ari voimlust kompaniidele :).
Toostuse valjavaated:
Kokkuvottes voiks oelda, et pikas perspektiivis on vaade toostusele positiivne, sest lendamine on louna ameerikas vaga tahtsaks transpordi liigiks seoses keerukate maastikuolude ning suurte distantsidega. Kas toostuse positiivne tulevik saab teostatud ka allpool loetletud lennufirmade poolt on samas natuke kahtlane, sest arvatavasti on lihtsam luua uut toimivat lennufirmat kui olemasolevaid monstrumeid muuta.
Kovad faktid:
Taca/Avianca - lende 5, hilinenud 3, oigeaegseid 1 ning ara jaanuid 1. Mul on nendega homme veel uks proovilend, lennundusjumal olgu mulle armuline :). Hilinemisprotsent 80%.
Aerogal - lende 2, molemad hilinenud, keskmine hilinemine 2.5 tundi. Hilinemisprotsent 100%.
Icaro - lende 2, molemad hilinenud, keskmiselt hilineb 2 tundi, hilinemisprotsent 100%.
LAN - 2 lendu, molemad oigel ajal! Uskumatu lugu, hilinemisprotsent 0%.
Iberia - 1 lend, 1 hilnemine. Protsent - 100%.
Tame - pole lennata onnestunud, kuigi olen korduvalt uritanud pileteid osta, neti lehekuljel on maksesusteem nii sitt et ei toimi ja kontorid on kas ara kolinud teise linna otsa just voi lihtsalt suletud naiteks puhapaeva puhul :). Kuulujargi ja lennujaama vaatluste jargi lahkub vahemalt 50% lendudest enam vahem oigeaegselt mis on kova sona :).
Kokku: 12 lendu siiani (2 veel tulemas, uks Aviancaga 1 Iberiaga), hilinenud voi ara jaanud 9, hilinemisprotsent 75%. Lennujaamades veedetud lisandunud ooteaeg hinnanguliselt 41 tundi (24 tundi sealhulgas lennu ara jaamisest eelmise lennu hilinemise tottu).
Pehmed faktid e. klienditeenindus:
Taca/Avianca - klienditeenindust iseloomustab sobralik idiootsus, ehk siis tahetakse kull aga ebakompetentsus ei voimalda. Naiteks selleks, et mulle tana Boarding kaarti dokumendi ja elektroonilise pileti pohjal valja trukkida kulus tana 10-15 minutit ja laks vaja kolme klienditeenindajat. Enne mind oli sabas umbes 25 inimest ja 3-4 klienditeenindajat ning 6-7 transameest votsid nende pakke vastu ja valjastasid pardakaarte neile umbes 40 minutit. Ehk siis jubedalt tahaks neile iga minut halvasti oelda, aga kesse ikka naeratavaid idioote peksab?
Aerogal - Klienditeenindus on igati asjalik ja vastutuelelik ning viisakas, taitsa OK, aga muidugi tempo on ladina ameerikalikult aeglane.
Icaro - Ulbed vardjad, kes kujutavad ette, et nad pakuvad parimat klienditeenindust, samas, kui sa tahad piletit osta, siis harra leti tagant touseb pusti ja utleb, et sorri, mul on nuud tunnine paus. Tule hiljem tagasi. Kui tagasi tuled, kulub tal sinu teenindamiseks 2 minutit... Loed seinale postitatud firma visiooni ja missiooni ja motled kas peaks naerust puksid tais tegema voi mitte.
LAN - Vaga hea, asjalik ja tor klienditeenindus. Samas akki ma pole objektiivne kuna nad panid mu kui proovireisija ariklassi peale seda, kui Iberia, kellega nad koortood tegid, oli sita kokku keeranud :).
Iberia - tegu on euroopa firmaga tegelt, nii et asja ei saa vaga vorrelda, aga ladina ameerika kohta klienditeenindus 4 viie palli skaalal, euroopa mastaabis ta muidugi sakib, samas peris air baltic nad kah ei ole.
Mida nende aktsaitega peale hakata?
Taca/Avianca - Sisuliselt soovitaks eitada, et oled kunagi nii loll olnud ja nende aktsiaid ostnud, kui veel ei ole, siis ara ole nii loll. Kingi nad monele sobrale, kellele oled ammu tahtnud karna keerata, uskuge mind, ei ole kaugel aeg kui keegi juura haridusega tuup omanike vastu kohtusse poordub ja vaidab, et sellise ebakompetentse firma omamine on kuritahtlik ja tegelik :).
Aerogal - Arvestades toostuse uldist seisukorda, siis voib sisuliselt anda soovituse hoia, sest noh, kuigi nad ise sakivad siis teised sakivad veel rohkem. Asjalike konkurentide lisandudes muutuks aga soovitus hetkega muugi omaks.
Icaro - No nende aktsiad voiks samahasti polema panna, enim ulehinnatud turuhinnaga praegu, nii et muu kiirelt.
LAN - Tousev taht ja peamine pretendent kunagisele monopoolsele seisundile, dividendi aktsia just pole, aga kasvuaktsia see eest kohe kindlasti. Osta.
Iberia - Mis siin enam osta voi muua, British Airways ostis juba ara ja toppis selle firma endale tasku. Seni kuni pole selgunud mis suund sellega seoses jargneb on tegu vaga spekulatiivse aktsiaga, nii et tasub panustada luhiajalistele koikumistele.
Tame - No nats must hobune on, kuna analuutik tulistab praegu puusalt, aga ettevaatliku osta soovituse turu meeleolusid arvestades voiks isegi anda.
Antud analuusi autor, ei taha ega soovi mingisugust ari suurema osa ulal nimetatud firmadega teha, kuid on selleks tihti peale sunnitud olnud ja voibolla ka tulevikus. Kindlasti on voimalik analuutikut tasuta piletite abil mojutada ning seetottu tasuks otseloomulikult enne ise kah moelda kui ulaltoodud soovitustele tuginedes investeerima hakata.
teisipäev, 14. detsember 2010
San Andres
Olen keset kariibi merd. Peaaegu. Saarekesel nimega San Andres. Tulin just sukeldumast. Oli vaga tuus. Nagin ule meetrise labimooduga Sting Rayd. Kurat, enam ei suuda lugejate roomuks lihtlausetega jatkata :), elu, temas esinevad seosed ja emotsioonid ei ole nagu lihtlaused... Igatahes, veetsin mingi 1.30 kuni 1.45 vee all hingamist harjutades ule pika aja, ja tuli valja, et vastava varustuse olemasolu korral ei ole see endiselt mingi probleem. Ilm on siin suht tormine, 20-25 m/s laseb tuul tundega ja tanaval on tagantuult minnes vaja aint jalgu tosta, edasi liigud iseenesest, mis muidugi ei tahenda seda, et valjas ei oleks just parajat temperatuuri - mingi 27 kraadi ja vesi 26. Ehk siis, hea on et tuult on, palavuse seisukohalt, paha on see nats kuna osad mobiilsemad kalad olid jalga lasknud ning me ise paadiga igasse sukeldumiskohta ligi vaga ei saanud. Marjaks saime kah muidugi paadisoidukaigus, sest lainet on kah taitsa viisakalt. Mere alust rahu sellised asjad palju muidugi ei riku. Siinne korrall oli mulle vaga sumpaatne, oli selliseid suuremaid moodustisi mis mulle meeldivad ja huvitavaid koralli kujundeid, samas oli kohati ka veits surnud korallrahu. Onnestus sattuda paar korda ka keset kalaparve, uskumatult kartmatult ronivad nad siin ligi, nagin ka umbes 10-20 cm kaugusel oma maski ees kala valjaheite protsessi kulgemist, pole veel suutnud otsustada, kas see elamus laks pluss voi miinus poolele :). Ahjaa, korra onnestus mul ka muidugi gruppi vahetada - olin koos uhe instruktori ja mingi tuubiga kes kursust tegi, ning jain mingeid koralle imetlema, siis ujusin edasi neile jargi, voi noh nii ma arvasin vahemalt esialgu siniste ja kollaste lestade jargi... Et need on mingid teised sukeldujad hoopis, taipasin ma mone minda parast, kui uritasin valja moelda, kas instruktoril oli pearatt voi mitte ja mis varvi shortsid sel tuubil olid kes kursust tegi. Noh, eks mas hoidsin silmad lahti nats rohkem ja leidsin oma sobrad ules veel paari minda parast... Onneks oli tegu siukse vahenoudliku sukeldumiskohaga, nii et suht savi oli.
Mis veel - no see koht on siin suht uskumatult kena, helesinine meri mitmes toonis, valge liivarand ja pisikesed palmidega laiud lahes, nagu siuke vaike paradiisi saar kuskilt filmist. Ainult et turiste on siin nagu putru, eile otsisin pool tund hotelli kus vaba tuba oleks, lopuks leidsin mingi suht koleda uberiku, oma senise kalleima oomaja louna ameerikas. Hinnad on louna ameerika kohta siin taiesti kosmilised, valgete inimeste kohtades valjas soomine on kallim kui eestis, ukskoik kuhu vaatad uritab keegi rate voi facebooki jaoks pilti teha. All inclusive suuri hotelle nagu egiptuses venelaste lemmikpuhkekohaks on ja kust nii monigi inimene puhkuse jooksul suurt ei valju, on siin samuti peris mitmeid. Uhesonaga, natukene kaib narvidele see louna ameerika rikaste ja ilusate paraad siin, kuigi olen kohanud ka suures koguses vaga toredaid inimesi, kes siia puhkama on tulnud ning toredaid inimesi ja taielikke molakaid ning aferiste on siin loomulikult ka kohalike hulgas - kes on suuresti mustanahalised, kunagi aafrikast imporditud toojou jareltulijad, suht omaparase kultuuriparandiga, nuudseks saarel juba vahemusse jaamas. Oot, mis see point oli, ahjahh, ehk siis muidu tore koht aga veits ule rahvastatud ja hinnastatud. Vaga hea sukeldumisega.
Lahen nuud vaatan, kas leian ules uhe kohviku, kus eile beachil moistlikku hinna eest naturaalset mahla ja piimakokteili muudi, ning hoian seda pihus kuni otsa saab - eile viis tuul laua pealt tuhja ollepudeli minema, hea et katki ei lainud, nii et nalja ei ole siin, oma jooki peab valvama :). Aga jah, Ecuadori ja Kolumbia Jugo Naturales (haaldatakse "hugo naturales" ehk siis naturaalne mahl) Con leche i con aqua (ehk siis kas piima voi veega) joogid on ikka ule prahi, sisuliselt voetakse taiesti varske puuvili (valik on sinu), nats jaad, voi siis juba sugavkulmutatud puuvili, torts piima ja pannakse see blendreisse ning valmis ta ongi. Enda lemmikuteks on Maraquia, mora ja Fresa (viimased kaks on poldmari ja maasikas) omad. Paljud hindavad korgelt ka banaani, mango voi mone taiesti haaldamatu nimega puuvilja jooki. Valik kohalikus kohvikus on muidugi soltuv piirkonnast - mis kus kasvab.
Mis veel - no see koht on siin suht uskumatult kena, helesinine meri mitmes toonis, valge liivarand ja pisikesed palmidega laiud lahes, nagu siuke vaike paradiisi saar kuskilt filmist. Ainult et turiste on siin nagu putru, eile otsisin pool tund hotelli kus vaba tuba oleks, lopuks leidsin mingi suht koleda uberiku, oma senise kalleima oomaja louna ameerikas. Hinnad on louna ameerika kohta siin taiesti kosmilised, valgete inimeste kohtades valjas soomine on kallim kui eestis, ukskoik kuhu vaatad uritab keegi rate voi facebooki jaoks pilti teha. All inclusive suuri hotelle nagu egiptuses venelaste lemmikpuhkekohaks on ja kust nii monigi inimene puhkuse jooksul suurt ei valju, on siin samuti peris mitmeid. Uhesonaga, natukene kaib narvidele see louna ameerika rikaste ja ilusate paraad siin, kuigi olen kohanud ka suures koguses vaga toredaid inimesi, kes siia puhkama on tulnud ning toredaid inimesi ja taielikke molakaid ning aferiste on siin loomulikult ka kohalike hulgas - kes on suuresti mustanahalised, kunagi aafrikast imporditud toojou jareltulijad, suht omaparase kultuuriparandiga, nuudseks saarel juba vahemusse jaamas. Oot, mis see point oli, ahjahh, ehk siis muidu tore koht aga veits ule rahvastatud ja hinnastatud. Vaga hea sukeldumisega.
Lahen nuud vaatan, kas leian ules uhe kohviku, kus eile beachil moistlikku hinna eest naturaalset mahla ja piimakokteili muudi, ning hoian seda pihus kuni otsa saab - eile viis tuul laua pealt tuhja ollepudeli minema, hea et katki ei lainud, nii et nalja ei ole siin, oma jooki peab valvama :). Aga jah, Ecuadori ja Kolumbia Jugo Naturales (haaldatakse "hugo naturales" ehk siis naturaalne mahl) Con leche i con aqua (ehk siis kas piima voi veega) joogid on ikka ule prahi, sisuliselt voetakse taiesti varske puuvili (valik on sinu), nats jaad, voi siis juba sugavkulmutatud puuvili, torts piima ja pannakse see blendreisse ning valmis ta ongi. Enda lemmikuteks on Maraquia, mora ja Fresa (viimased kaks on poldmari ja maasikas) omad. Paljud hindavad korgelt ka banaani, mango voi mone taiesti haaldamatu nimega puuvilja jooki. Valik kohalikus kohvikus on muidugi soltuv piirkonnast - mis kus kasvab.
pühapäev, 12. detsember 2010
Lihtsalt
Selline mottetera tana, et elu on lill.
Lisan igaks juhuks, et tana pole tegu nartsinud karikakraga, kuigi olen oma elus ka sisukamaid ja vahem pohmelliseid paevi nainud :), aga kui ikka lihtsad asjad nagu mehhiko toit voi veerand pudelit olut sellist roomu pakuvad, siis on hea lihtsalt olla...
Lisan igaks juhuks, et tana pole tegu nartsinud karikakraga, kuigi olen oma elus ka sisukamaid ja vahem pohmelliseid paevi nainud :), aga kui ikka lihtsad asjad nagu mehhiko toit voi veerand pudelit olut sellist roomu pakuvad, siis on hea lihtsalt olla...
laupäev, 11. detsember 2010
Paraglaiding
... Rokib umbes kahe miljoniga :))). Taiesti lendamise tunne oli - alustad maeotsast, lopetad mae otsas ja vahepeal toused mingi 300 meetri korgusele maapinnast. Kuumad tousvad ohuvoolud on abiks vark, peaks eestisse neid rohkem sebima :). Maandumine oli vahe seiklusega, esimene katse ei laind peris onneks, riivasime kull persega maapinda, kuid pidama ei saanud. Paevalopuks tahendas see muidugi lihtsalt vaikest seiklust ja kummet minti tasuta lisalendu mulle, nii et sobis kull, onneks ma instruktori nagu sel hetkel ei nainud.... Targad mehed raagivad, et uks pilt on tuhat sona, mulle moliseda meeldib, nii et lasen siis miljoneid sonu kirjeldust teile selle kohta - video vormis.
Tsekkige seda asja siit:
video 1
video 2
video 3
video 4
video 5
video 6
Tsekkige seda asja siit:
video 1
video 2
video 3
video 4
video 5
video 6
reede, 10. detsember 2010
Medellin
Tsau, aeg lendab raisk, veits ule nadala ongi lona ameerikat jaand. Olen omadega Medellinis, ning kui eelmise posti lopust jatkata, siis ohtu San Augustini tanavatel, kui 7. detsembril (kuni 7. jaanuar) kolumbia traditsioonide jargi joulud hakkavad ja igale poole kaunistused ule pannakse oli vaga tuus. Siuke vaike magilinnake, koik tanavad ules ja alla vaadates kuhu silm ulatub kuunaldega aaristatud, lapsed ilustulestikuga mangimas ja rahvas tanavatel lallamas - 8 on vaba paev ja riiklik puha. Lahe vark. Seevastu San Augustini viimane paev ei kujunend sugugi nii monusaks kui lootus oli. Laksin ma hommikul siis linna poole, et endale hobese tuur sebida ringi vaatamiseks, kui nagin oma roomuks, et raftingu poe eest pumbatakse paati tais. Oli ilmunud mingi kolumbia perekond, kellega koos grupp moodustada ja rafting teha. Aga polnd paris minu paev, peale kiiret riiete vahetamist hostelis ja kahte tundi arevat ootust, selgus, et kolumbia perekond oli in corpore toidumurgituse saanud eelmsiel ohtul tarbitud kanast ja moni neist isegi haiglas. Selleks ajaks oli juba ka hobese tuuride sebimiseks liiast hilja ja otsustasin kodinad pakkida ja Popayani minna. Tee oli ka suht ebameeldiv, sadas ja 120 km labimiseks kulus 6 ja pool tundi..., milelst magedes kruusatee loik mida oli umbes 70 kilta vottis 5 tundi :). Keskmise kiiruse voite ise valja arvutada. Popayan see eest oli ule ootuste odusa vanalinnaga linnake, tegin paari preiliga Londonist ohtusoogi, mis oli uks maitsvamaid louna ameerikas see kord - peaaegu et argentiina mootu ja maitsega steaki sain Baby Beefi nime all. Lallerdasin siis veel jargmise paeva hommiku pooliku veel sveitslastega hostelist ja omapai linnapeal ringi, ning ohtul votsin nouks hommikul juba Medellinis argata. Ehk siis tegin omajagu tunde bussis, enamuse kull magavas asendis. Buss oli suht mugav vahelduseks ja kui uks kolmeaastane kolumbia preili valja arvata, kes oma emaulest mulle tsirka iga poole tunni tagant labi une kuunarnukiga ribidesse porutas, magasin ma paris hasti :). Buss kull joudis kohale oluliselt hiljem kui pidi - vihmad ja teetood olid omatoo teinud taaskord magedes, kuid vorreldes siin suuremat sorti mudalihetega osades kolumbia piirkondades, oli asi kontrolli all. Aga Popayan - mulle meeldis, nagu igalpool olid joulukaunistused juba oma taies ehtes ja tegid linna pohiplaza vaga ilusaks, lisada siia suht mustiline Caipoera etendus ning sobralik tanava melu, siis oli tsillimiseks vaga hea koht. Uldse on kolumbia inimesed vaga sobralikud mu arust, kui eila vihmas taksode puudmine suht keerukaks osutus, siis mingi kohalik pere viskas mu lihtsalt naiteks bussijaama ara oma massinaga. Noh, moni muidugi tahab veits teenida su pealt kah, aga eks peab oskama teri sokaldest eristada.
Medellinis tahaks kindlasti Paraglideingu ara teha, ning kaes on ka nadalavahetus, peaks minema ja kolumbia kokse katsetama kohalikesse klubidesse, siin kolm paeva siis, kuni puhapaeva ohtuni. Ja siis edasi on mul juba tihe lennugraafik: Ostsin endale piletid esmaspaeva hommikul San Andresele mis on siuke paradiisi saar kariibi meres, pigem Nicaragua lahedal, kuid kolumbia riik endiselt, samas briti kultuuri sugemetega ja protestantlik, kus on sukeldumine siis plaanitud. Sealt lendan tagasi mandrile Cartagenasse neljapaeval ning siis juba reedel Bogotasse, kust Puhapaeval Barcelonasse lend tulemas on, kus ma siis veel kolm paeva vaikselt aklimatti euroopa kliima ja ajavoondisse teha saan. Kuradi tihe nagu naete on see lopu graafik, ei ole kerge see tooinimesena reisimine, ei ole, tahtajad kogu aeg kummitavad...
Medellinis tahaks kindlasti Paraglideingu ara teha, ning kaes on ka nadalavahetus, peaks minema ja kolumbia kokse katsetama kohalikesse klubidesse, siin kolm paeva siis, kuni puhapaeva ohtuni. Ja siis edasi on mul juba tihe lennugraafik: Ostsin endale piletid esmaspaeva hommikul San Andresele mis on siuke paradiisi saar kariibi meres, pigem Nicaragua lahedal, kuid kolumbia riik endiselt, samas briti kultuuri sugemetega ja protestantlik, kus on sukeldumine siis plaanitud. Sealt lendan tagasi mandrile Cartagenasse neljapaeval ning siis juba reedel Bogotasse, kust Puhapaeval Barcelonasse lend tulemas on, kus ma siis veel kolm paeva vaikselt aklimatti euroopa kliima ja ajavoondisse teha saan. Kuradi tihe nagu naete on see lopu graafik, ei ole kerge see tooinimesena reisimine, ei ole, tahtajad kogu aeg kummitavad...
teisipäev, 7. detsember 2010
San Augustin
Heips! Olen San Augustinis, kaisin just end kolumbia arheoloogia alal harimas ja muistsete kiviaegsete indiaanlaste kujusid ja hauakambreid vaatamas. Omamoodi huvitav oli, kuigi nii palju paris ei meeldinud, et arheoloogi kutsumust tekkinud oleks :). Eilse ja uleeilse veetsin sisuliselt transpordi asendis, kuid paevad olid vaatamata sellele ullatavalt huvitavad. Algas uleilne kerge dejavuuga eelmise aasta Galapagose tripiga vorreldes - soin mina Nanegalis hommikust oma hostelis/poes/baaris kui ette soitis mingi van ja sellest valgus valja laupaeva ohtust veel natuke lobus seltskond, kes osutus bandiks koos naiste ja lastega. Ei lainud uldse kaua, kui meil soprus sobitatud sai ja poisid oma pillid valja otsisid. Et oli puhapaev ja bussidel oli mingi teine graafik vahe kui ma arvaestanud olin, siis mu buss Quito suunas pidi nagunii alles paar tundi hiljem minema. Eks ma siis votsin koos nendega viisakusest vaikse olle (kaks korda suutsin ara oelda, kolmas kord hakkasin viisakaks :)) ja nautisin sentimentaalset Ecuadori muusikat :). Kell oli hommikul 8 paiku kui see asi algas. No varsti oli kummekond inimest publikuks kogunenud ja mul oli juba bandiga kokkulepe solmitud, et ma nendega Quitosse saan. Umbes 10 aegu, peale veel paari olut otsutasin siiski mooduva Quito bussi peale kobida, sest ollepudelite arv bandi liikmete ees ei kahanenud mitte, poepidaja seisis selle eest hea (kaine autojuht ja naised lapsed olid ka seda meelt, et kui poistel hoog sees, laheb paar tunnikest mangimist veel), ja mul ikkagi oli tarvis sel paeval kolumbiasse jouda, nii et napilt jai seekord ecuadoris trip bandibussis ara. Quitos bussijaama joudes vaatsin et ossa puha puss, mis toimub, tanav paksult rahvast tais. Asi oli aga lihtne - sel paeval oli Ecuadori jalka karikafinaal ning stata oli just selle bussiterminali korval. Suutsin vastu panna ka kiusatusele mangu vaatama minna, seda eelkoige tanu oma suurele seljakotile millega vaga ei tahtnud rahvasummas lallata (telekast nagin, et mang oli 80 minutil veel 0:0, nii et oige otsus vist, kuigi akki oli vinge penalti seeria). Ja siis teel piirile bussis, oli tee peal mingi suuremat sorti onnetus, milles vist paar inimest surmagi sai, igatahes seisime kaks tundi ja siukest kahtlasevoitu meelelahutust erinevate vilkurite saatel oli nagu putru. Piiril laks koik kiirelt ja viperusteta, Ipialeses kolumbia poolel pimedas hotelli jalutades oli kull suht kohe tunne, kuigi vahemaa oli vaid kaks blokki. Igatahes oli see suht eriskummaline, kuidas linna ulikiirest valja suri, niiikui pimedus saabus. Edasine retk viis mind taas hommikul bussi ja Popayani poole, vurtsitasid seda vaga ilus maastik ja bussi ning inimeste labi otsimine sodurpoiste poolt. Hiljem ohtuse bussi puhul tehti samuti dokumendi kontrolli - koikide meeste dokustaadid korjati ara ja mindi mingisse susteemi neid kontrollima, peale minu, mu passi jollitati lihtsalt umbusklikult paar minutit enne tagastamist. Igatahes, iulmselge diskrimineerimine ja mark, et naisterrorism lounaameeriaks pop ei ole:). Popayanis leppisin kokku, et saan mingi dziibi peale, mis mu San Augustini viib, kella 17-st. Kell 17.30 kui seda massinat ikka veel ei olnud, downgradete mu pilet bussipiletiks kell 18.30, mis tahendas umbes 5 tundi puuvillakottide otsas ja vahel tagaistmel magiteedel mille kvaliteet kriitikat ei kannatanud, uldse kohe ma motlen, keskmine kiirus oli 20 ja 25 km vahel. Siin kolumbias nimelt peab spioka pikendus reisijatele naha olema, et inimesed naeks kas piikiirust 80 km/h ei uletata. Paris elus toimub see muidugi ainult siis, kui armee voi politsei kontrollpunkt parasjagu silmapiiril on voi kiirus on nagunii teeolude tottu alla selle. Aga igatahes, oli lobus. Uldiselt on kolumbias inimesed palju uudishimulikumad ja suhtlusaldimad kui ecuadoris, huviattud pilkjude asemel tuleb iga teine voi kolmas ligi ja uritab uurida mis vark on, kust tuled, kuhu lahed ja muidu soprust sobitada. Ehk siis sellel tripil, tahtsid uks Calist tantsuseminarilt tulnud Florencias (Amazoni provintside keskus) elav Amazoni ulikooli tantsuprofessor ja uks tema tudeng mind ara lapsendada, tantsima opetada, tasuta oomaja pakkuda ja koigi eksootiliste Florencia puuviljadega toita. Pealekauba lubati ilusaid tantsupartnereid :). Igatahes, hakkas jubedalt narvidele selle peale mulle akima, et nii kiire on mul - ei saa rahulikult tsillida ja spontaanseid pakkumisi hasti vastu votta, kui aeg kogu aeg kuklasse hingab, siit tulebki suur vahe, kas oled n.o. laiendatud puhkusel, voi reisid lihtsalt pikemat aega ringi. No igatahes, nalja sai sellegipoolest, pohi huumor nagu ikka tulenes keelebarjaaridest, professor ajas segi inglisekeelsed sonad chicken ja children, mistottu mina arvasin et nad Calist tibutantsu seminarilt tulevad :). Kui ma siis innukalt naitasin katega kuidas see tibutants kaib ja uurisin, kas neil asjad samamoodi, siis tudengipreili hammustas keelevea labi ja terve buss oli monda aega krampides... Nojahh, teistes eelnevates bussides oli loomulikult kah palju toredaid inimesi, aga nii sugavale kohalikku rahvatantsu ma seal ei joudnud ;), osalt ka seetottu vast, et seal ma suhtlesin paljugi ka valgete inimestega, uhe ameerika tuubiga kes tsiilist inglisekeele opetamiselt vaiksele ringreisile tulnud ja piiri uletasin uhes Taani paarikesega, kes keskameerika poole teel oli. Tulles tagasi San Andresi linnakesse joudmise juurde - siis kell 12 oosel oli linn ikka suht surnud ja esimeses hotellis mul kohalike abiga (keda oli kesklinans veel uleval kummekond) hotelli perenaist aratada ei onnestunud, teises kohas sain mingi toa, mis oli isegi minu olematutele standarditele suhteliselt mitte vastav ja ropp, aga noh elu on seiklus. Hommikul todesin paari hammustust jalal, mis olid koigi eelduste kohaselt seotud kas kirbu voi lutika voi mone nende sobra tegevusega, teadustoole sel teemal ei puhendunud vaid tegin oma asjadega minekut ning hommikusoogi ja hotelli upgrade, uus koht on poole kallim aga senistest reisiomadest ka koige luksuslikum. No selle sita toa hind muidugi oli kah madal - aind kumme tonni :). See teeb mingi 5-6 taala, kuigi olgem ausad, selle raha eest on voimalik louna ameerikas ka palju viisakamaid kohti leida. Selle raha jutuga seoses meenub mulle mu hamming Ipialeses, kui ma peale piiri uletust sada tonni ATM-st valja votsin, et mul kolumbia raha oleks. Esimese hooga oleksin pikali kukkunud, kui vaatasin oma kaes rahatahte kirjaga 50 MIL ja juurdlesin kas ma toesti neid nulle seal automaadis nii valesti lugesin, tegin kiire arvutuse ja motsin, et isegi kolumbias pole reaalne, et mulle automaadist ca 25 000 taalane rahataht pihku sulitati. Kiire pilk sonaraamatusse kinnitas mu kahtlust, et MIL on tuhat hispaania keeles :). Loll laps, mis teha :).
Nii, aga nuud ma peaks ikkagi minema endale parvetamiseks sopru varbama. Uhed britid, kaks noormeest ja neiu, olid juba peaegu kapad, vahest onnestub nad ara raakida. Alternatiiv on, et lahen homme mingile ratsaretkele voi rendin motika ja lahen vaatan magedes veits koskesid ja veel arheoloogilisi imeid. Aga homme ohtul peaksin oma tagumiku vististi ikkagi jalle bussi vedama, et hommikuks Calis (3.5 mio elanikku, kolumbia suuruselt kolmas linn) olla ja sealse ooeluga tutvust teha. Siis vist Medellin (suuruselt teine linn) ja Paragliding.
Nii, aga nuud ma peaks ikkagi minema endale parvetamiseks sopru varbama. Uhed britid, kaks noormeest ja neiu, olid juba peaegu kapad, vahest onnestub nad ara raakida. Alternatiiv on, et lahen homme mingile ratsaretkele voi rendin motika ja lahen vaatan magedes veits koskesid ja veel arheoloogilisi imeid. Aga homme ohtul peaksin oma tagumiku vististi ikkagi jalle bussi vedama, et hommikuks Calis (3.5 mio elanikku, kolumbia suuruselt kolmas linn) olla ja sealse ooeluga tutvust teha. Siis vist Medellin (suuruselt teine linn) ja Paragliding.
laupäev, 4. detsember 2010
Kolumbiasse
Uritasin mina tana valja arvutada mis kuupaev on ja avastasin, et kui ma vahegi kolumbiast aimu tahan saada, siis tuleb kiirelt Ecuadori tolm jalgelt puhkida. Olen hetkel sellises meeldivas magikulas nagu Nanegal, tulin just tagasi subtroopilise vihmametsa Louna ameerika variandi ehk siis pilvemetsa (ingklise keeli cloudforest) udustelt radadelt, suur osa aega moodus seal otseses mottes pilve sees. Fuusise mottes oli tana taiesti uskumatu paev, ammu pole mu kere niimoodi vatti saanud. Alustasin hommikul nelja aegu matkamist, suundusime nimelt vaatama linnukeste nimega Cock on the Rock (ausona pole halli aimugi mis see eesti keeles olla voiks) pulmamangu, mis oli mingi paari kolme tunnine retk. Mang ise jai vahe poolikuks, sest juhtus olema uks neist mitte liiga tihti ette tulevatest paevadest kus emalind valja ei ilmu. Veits aega isased siis kisasid ja ajasid rinda punni, aga kaua sa ikka esined kui publikust sihtgrupp puudub. Ise olid teised vaga kenad ja punased. Teised kobisid voodi poole tagasi, ma suundusin aga uhele matkarajale mis viis maeotsa vaatetorni. No kurat, see oli peris viiskas matk. Kui see majake milles me uhe mae otsas keset metsa oobisime (Santa Lucia Eco lodge) oli 1900 meetri pèal, siis vaatlustorn oli 2500 peal. Tagasi joudsin uhe aeg, olin jummalast kutupiilu. Mis ei takistanud mul muidugi peale vaikest kosumist kella nelja poole viie ajal tunnike vutti taguda, olin sunnitud lahkuma seisul turistid kumme ja giidid 10, olles panustanud oma 7-8 kolli. Turistide tiimis olid meil siis ameeriklased (2), uks costa ricalane, mina ja uks ecuadori preili. Huvitavamaks tegi asja see, et mangisime pilve sees ja kohati teise varava alla naha ei olnud, kuigi plasçts vaga suur ei olnud. Hea et matkasaabaste ja kummikutega palli togides keegi vaga kossi ei saanud. Aga jah, 10:10 seisult tegin minekut, jatsin oma Usa matkakaaslastega huvasti, et veel 400 meetrit laskuda ja auto peale ronida, et tagasi siia kulakesse saada. Veel kolmveerand tunnikest fuusilist tegevust. Kokku arvutasin, et treeningtunde kogunes tana 10 kanti, lisada eilne 5 tnnikest viisaka tempsiga matkamist teel koskede ja magijoe aarde, ning on arusaadav, et jalad on all nagu makaronid. Aga lahe oli, joad olid voimsad, mets taiesti mustiline udukogum ja kohati jalle paikseline samblalinn. Loomi seal vaag ei olnud ning ma ei kohand peale orava ja muulade kedagi, nagin ka "Andean Spectacle Beari" (looduskaitse all) soomise ja toiduotsimise jalgi, aga see oli ka koik. Linde peaks Santa Lucia era metsareservis pesitsema kokku umbes 400 liigi umber, ise ornitoloogiast mutsigi teadmata (no midagi voibolla olen vanaisalt kuulnud) kratsisin veits pealispinda ainult ja nagin vast nii 20-25, mille hulgas ka umbes 5 liiki humming birde (koolibri vist oli eesti keeli), vaga lahedad elukad. Taimi on vaga palju eri liike, ainuuksi orhideesid on seal 300 liiki, milelst kahjuks kull vaid uksikud oitsesid parasjagu. Ja muidugi liblikaid muid putumutukaid on kah nagu putru. Tuusad 2 paeva olid need seal metsas, aga kuradi vasitavad, samas - selge on see, et kuidagi peab fuusilist vormi kontoritegevusest taastama ning jalka ja saalihoki vohma tekitama :).
Nii, olen omajagu siin raakinud, aga see osa kuidas see mu eelmise asupaigaga ja tegevustega linkub on veits katmata. Uhesobaga, peale amazonast ja Erica tadi kulalislahkuse kasutamist ning Quitos Mariscalis korralikku eine ja paari caiprihinha tegemist, korjasime hommikul Erica auto ules ja soitsime tagasi Guayaquili ( mis pole mingi 5.50 vaid 9 tundi soitu), kus Erica vapralt uuesti toole asus (olles niigi juba paevakese hiljaks jaanud :)). Tegime veel Guayaquilis vaikse soogi linna peal ning opetasin nende pere normaalselt viina (mille kulakostiks viisin) sugavkylmas hoidma ja pitsist jooma. Algne hirm klaasi purunemise ees sygavkulmas laks ule ja viin tunnistati vaga buenoks joogiks - moni ime et ta varem neile ei meeldinud kui seda soojalt tarbiti (uks kunagi kingituseks saadud pudel seisis veini riiulis valusa tolmukihi all. No igatahes, siis oli huvastijatt ja mina lendasin jargmisel hommikul tagasi Quitosse ning sealt liigutasin end bussiga kohe siia - Nanegali. Ning siis laksin pilvemetsa magedesse, aga see lugu ulal juba oli.
Aga homme hommikul vot, lahen ma bussi peale, soidan jalle tagasi Quitosse (see juba 4 kord selle tripi jooksul sinna minna, kuigi olen seal viibinud kaks ohtupoolikut ja ood ainult sisuliselt) ja sealt edasi kohe padavai piirile bussiga, ehk siis linna nimega Tulcan. Ja siis juba Colombia, here I come. Kolumbias on kolm kindlat plaani, paragliding, sukeldumine kariibi meres ja kohaliku diskoteegi kulastus kas Medelinis voi Bogotas. Suht selge on see, et Ecuadori piiri aarsetel aladel palju aega veeta ma ei kavatse, esiteks on ajavaru suht kokku kuivanud ning (19. dets pean hakkama Bogotast tagasi lendama) asjad mida teha tahan on teises riigi otsas ja teiseks on see kolumbia sisside tegevusaktiivsuse poolest suht kuum ala. Mitte et ma arvaks, et seal eriliselt ohtlik oleks paevasel ajal ringi liikudes voi neil minu kui suvalise backpackeri vastu mingit huvi on. Igatahes, ulehomme hommikul kavatsen piiri uletada ja umbes ulehomme ohtuks tahaks olla kas Calis (louna kolumbia keskus, kolumbia suuruselt kolmas linn, 3.5 mio elanikku) voi siis vahemalt Popayanis. Aga nuud ma lahen magama, reede ohtul kell 9 :), uskumatu, aga oleks te tana kell 3.45 oosel tousnud ja nii palju matkand kui mina siis te juba tudiks.
P.S. Ma ausona tahtsin jouluks peris mitmele teist kes seda postiliiki fannavad postkaarte saata, aga kuna ma leidsin juba ilusti valmiskirjutatud kaardid oma suureks ullatuseks tana labi vettinud matkakoti pohjast ning nende seisukord kriitikat ei kannnata, siis tulen ise haid puhi soovima ja votan voibolla toestuseks need kaardid kaasa :).
Nii, olen omajagu siin raakinud, aga see osa kuidas see mu eelmise asupaigaga ja tegevustega linkub on veits katmata. Uhesobaga, peale amazonast ja Erica tadi kulalislahkuse kasutamist ning Quitos Mariscalis korralikku eine ja paari caiprihinha tegemist, korjasime hommikul Erica auto ules ja soitsime tagasi Guayaquili ( mis pole mingi 5.50 vaid 9 tundi soitu), kus Erica vapralt uuesti toole asus (olles niigi juba paevakese hiljaks jaanud :)). Tegime veel Guayaquilis vaikse soogi linna peal ning opetasin nende pere normaalselt viina (mille kulakostiks viisin) sugavkylmas hoidma ja pitsist jooma. Algne hirm klaasi purunemise ees sygavkulmas laks ule ja viin tunnistati vaga buenoks joogiks - moni ime et ta varem neile ei meeldinud kui seda soojalt tarbiti (uks kunagi kingituseks saadud pudel seisis veini riiulis valusa tolmukihi all. No igatahes, siis oli huvastijatt ja mina lendasin jargmisel hommikul tagasi Quitosse ning sealt liigutasin end bussiga kohe siia - Nanegali. Ning siis laksin pilvemetsa magedesse, aga see lugu ulal juba oli.
Aga homme hommikul vot, lahen ma bussi peale, soidan jalle tagasi Quitosse (see juba 4 kord selle tripi jooksul sinna minna, kuigi olen seal viibinud kaks ohtupoolikut ja ood ainult sisuliselt) ja sealt edasi kohe padavai piirile bussiga, ehk siis linna nimega Tulcan. Ja siis juba Colombia, here I come. Kolumbias on kolm kindlat plaani, paragliding, sukeldumine kariibi meres ja kohaliku diskoteegi kulastus kas Medelinis voi Bogotas. Suht selge on see, et Ecuadori piiri aarsetel aladel palju aega veeta ma ei kavatse, esiteks on ajavaru suht kokku kuivanud ning (19. dets pean hakkama Bogotast tagasi lendama) asjad mida teha tahan on teises riigi otsas ja teiseks on see kolumbia sisside tegevusaktiivsuse poolest suht kuum ala. Mitte et ma arvaks, et seal eriliselt ohtlik oleks paevasel ajal ringi liikudes voi neil minu kui suvalise backpackeri vastu mingit huvi on. Igatahes, ulehomme hommikul kavatsen piiri uletada ja umbes ulehomme ohtuks tahaks olla kas Calis (louna kolumbia keskus, kolumbia suuruselt kolmas linn, 3.5 mio elanikku) voi siis vahemalt Popayanis. Aga nuud ma lahen magama, reede ohtul kell 9 :), uskumatu, aga oleks te tana kell 3.45 oosel tousnud ja nii palju matkand kui mina siis te juba tudiks.
P.S. Ma ausona tahtsin jouluks peris mitmele teist kes seda postiliiki fannavad postkaarte saata, aga kuna ma leidsin juba ilusti valmiskirjutatud kaardid oma suureks ullatuseks tana labi vettinud matkakoti pohjast ning nende seisukord kriitikat ei kannnata, siis tulen ise haid puhi soovima ja votan voibolla toestuseks need kaardid kaasa :).
Tellimine:
Postitused (Atom)